Projekt on kestnud nüüdseks juba 2,5 kuud. Uskumatu. Seejuures on tõsisemalt trenni tehtud ehk kava järgi treenitud alates märtsi algusest.

Kuidas läheb?

Tahaks öelda, et hästi. Vaim on värske, tahtmist jagub. Koostööpartnerid on varustanud meid uue treeningvarustusega (sellest juba järgmine kord) ja treenerid  jaganud uusi teadmisi.

Mis siis valesti?

Jalad on uuele treeningkoormusele kenasti vastu pidanud. Aga mootor, see pagana mootor kipub tõrkuma. Raske sõnadesse panna aga viimastel jooksudel on mind vaevanud mingi ebamäärane raskustunne. Juba 10 km on muutunud omaette väljakutseks – nagu läbiks oma esimesi kilomeetreid, olles kogu eelneva elu vaid diivanit kaunistanud. Lisaks sage südamekloppimine puhkeolekus. Mis toimub?

Eneli Tallinna Spordihallis projekti ühistreeningul, foto: Mallor Malmre.

Treeneriga arutades pidasime targemaks koormus alla lasta ning puhata. Enesekriitilise inimesena on mul raske sellega leppida. Tahan trenni, tahan jooksma. Tahan tulemusi, nüüd ja kohe. Õnneks on mu kõrval inimesed, kes mind ikka ja jälle tagasi maa peale toovad ning meelde tuletavad, et sügise ja peamise eesmärgini on aega küll ja küll. Oluline on terve püsida ja protsessi nautida. Aitäh Teile, et mu kaine mõistus olete, eriti kui ma ise endilt kärsitult tulemusi ootan.

Kindluse mõttes sai käidud ka perearstil ning tehtud vereanalüüs – jah, lasin end taas vabatahtlikult torkida. Hea enesetunde (ja tulemuse) nimel!

Hemoglobiini ja ferritiini (organismi üldine rauavaru) näidud olid langenud, tulemused siis vastavalt 114 g/L ja 8 μg/l (referents väärtused 118 – 150 g/L ja 10 – 150μg/l). Kas napilt alla normväärtuse tulemused võivad tõesti nii palju muret tekitada?

Fingers crossed, et puhkus ja rauapreparaadid teevad imet ning olen peagi jälle koos kõigi teiste jooksusõpradega ühiselt jooksuradu vallutamas.

Muuseas, minu selle aasta esimese stardini (Suurjooks ümber Viljandi järve) on jäänud vähem kui 2 nädalat!