Jooksin juuni alguses oma elu teise poolmaratoni. Tegin seda Narvas, kus olin elus esimest korda. Täiega okei oli, aeg tuli 2:03:40. Tuletan meelde, et minu eesmärk sügisesel Tallinna poolmaratonil on joosta aeg alla kahe tunni (eelmisel aastal oli see 2:09:50).

Viimane Narva poolmaratoni kilomeeter oli keeruline, pidin oma jalgu sundima, tempo läks veidi alla ja süda natuke pahaks, ilmselt oli põhjuseks tühi kõht, joogipunktides tarbitud spordijoogid ja pingutus. Muidu oli suht lill olla kogu tee. Heast tundest ja heldimusest enda vastu tulid isegi pisarad, kui raadio Star FM Brainstrormi „My star“ lugu mängis, mis on selle kollektiivi üks minu lemmiklauludest alates aastast 2000. Poolmaratoni kilomeetreid oli selle laulu kuulmise ajaks küll veel vähe, veel tulemuslikum oleks see ilmselt olnud jooksu viimases otsas.

Kui mu abikaasa enne starti küsis, et mis tempoga ma joosta proovin, vastasin talle, et selliselt, et see mulle vastumeelseks ei muutuks, et mul halb ei hakkaks. Ma ei taha, et jooksmine mulle vastikuks läheb, siis ei taha ma seda enam üldse teha. Ma saan aru, et mugavustsoon ei ole ka arukas, aga pidevalt ja palju üle piiride minek ei pruugi samuti hea olla. Enese proovilepanek end mõistuse piires ületades tundub olevat mõistlik kuldne kesktee.

Triinu valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Jooksupartner Einar Kaigase juhendamisel.

Fotod: Mallor Malmre