Nagu enamus projektis osalejaid, näen ka mina unenägusid. Ei, kahjuks mitte sellest, kuidas ma poolmaratoni jooksen. Viimased kolm ööd nägin unes operatsiooni. Küll unustasin lepigud maha ja see tõttu ei saanud lõikust teha, ärgates püütsin meeleheitlikult meenutada, kuhu ma lepingud pannud olin, küll juhtus midagi muud. Eelviimasel õhtu enne operatsiooni jõin harjumuspäraselt klaasi vett. Kui lõpuks uinusin, siis ärkasin, sest nägin unes, et olin vahetult enne operatsiooni vett joonud ja seetõttu anti mu operatsiooni aeg kellelegi teisele. Öeldi, et uus operatsiooniaeg on alles aasta pärast ja mu maratoni plaanid lükkuvad veelgi edasi.

Eilne öö oli suhteliselt rahuliku unega, hoolimata enne uinumist piinanud närviussist. Mis siis saab, kui ma läbi narkoosi kuulen ja tunnen kõike? Äkki ma magan sisse? Kas ma panin äratusekella? Appi ma vihkan valu, ja põlv hakkab ju valutama. Kas ma pean aluspesu ka ära võtma, kui opilauale lähen? Milline see haigla seest on? Huvitav, mis kell ma koju saan? Issand ma peaks magama….

Eile hommikul piinas mind totaalne kofeiini puudus. Sain ainult elukaaslase kruusist sõõmu kohvi lõhna nuusutada. Operatsioon toimus Fertilitase erahaiglas, mis asub Viimsis. Sinna sõit võttis hommikul närvid uuesti pingule, sest 8.30 on kõik teed umbes. Eriti Ülemiste ristmik. Kuid sellest hoolimata jõudsin õigeks ajaks kohale. Sisseregistreeritud juhatati mind kabinetti, kus vaadati üle lepingud. Sealt edasi juhatas õde mind teisele korrusele riidevahetusse. Selga anti mulle vist XXL suuruses riided ja sussid.

Peale riidevahetust juhatati mind intensiivpalatisse, kus kästi puhata kuni operatsioonini. Valves olev õde, kuuldes, et mul hirm nahavahel, hakkas maast ja ilmast jutustama, et ma närvipinge unustaksin. Vahpeal toodi kõrval voodis üks noormees, kes jubedasti värises ja vappus, see meenutas mulle eesseisvat operatsiooni. Tundaega läks seal kiiresti, varsti tuli Dr. Rõivassepp joonistas midagi mu jalale ja peale teda tuli õde, kes palus mul liikuda operatsioonisaali.

“Pea siia poole, jalad sinna poole. Käed pane siia.” juhendas õde. Vasakule käele pandi vererõhu aparaat, parema käe veeni topiti kanüül. Järgmisel hetkel tuli anestesioloog, siis juba manustati mingeid vedelikke läbi kanüüli. Sekundid hiljem tundsin, et pean silmad sulgema, kuna maailm hakkas ringlema.

Silmad avasin juba palatis. Tundsin, et parem jalg on kange, kuigi opereetiama pidi ju vasakut jalga. Piilusin tekialla- side on siiski õige jala ümber. Ülejäänud aeg möödus pooleldi magades, pooleldi telefonis ringi vaadates. Umbes kella kahe aeg tuli dr. Rõivassepp ja andis loa koju minna. Sain kaasa endaga tabletid, mida manustada ja edasised soovitused, kuidas jalaga käituda.

• Esimesed päevad külmakompressi põlvele iga paari tunni tagant.
• Kaasa saadud tablette 1x päevas 5 päeva jooksul.
• Poest pidin ostma kalamaksaõli, glükosamiini ja D-vitamiini.
• Kõndimine karkudega 3-5 päeva.
• Sideme võisin eemaldada juba täna, kuid plaastrid peavad haavadel peal olema. Enne plaastri panekut puhastada desinfitseeriva vahendiga.

Karkudel kõndimisega harjumine võttis aega, kuid tänaseks olen selle vist juba enamvähem käppa saanud. Ebamugavust valmistab ainult asjade ühest toast teise toomine, kui olen üksi kodus ( näiteks olen harjunud hommikuti kohvi jooma diivanilaua ääres, kuidas nüüd saada kohvikruus köögist tuppa? Üks nipp on panna kohviga kruus maha ja seda varbaga liigutada, lootes, et kohv üle ääre ei loksu. Mõeldud tehtud. Jõin kohvi elutoas diivanil. )

Magamisega olid samuti probleemid. Koguaeg ju sellili olla ei saa, tahaks vahepeal külje peal olla, kuid siis hakkab põlv valutama. Võtsin appi padja. Kui küllili olles padi jalgevahele panna siis ei ole põlve tundagi.

Võtsin täna ära sideme. Arvasin põlve olevat kordades hullem, kui ta tegelikult on. Natuke paistes, kaks väikest auku niidikesega kokku tõmmatud. Jalg sellist värvi nagu oleksin punanahaks hakanud.

Põlv on paistes täpselt nii palju kui peab. Iga paarti tunni tagant panen peale külmakompressi ja võtan 2 paratcetamoli iga 4 tunnitagant. Põlv valutab ainult siis, kui ma jalga liigutan, muidu pole valu ollagi.

Mis mul siis täpselt viga oli? Tuli välja täpselt see, mida arst arvas olevat – sünoviaalväädi sündroom ja välimine menisk ei olnud poolkuu kujuline nagu tavaliselt peaks olema, vaid oli diski kujuline, ehk lõigati lisaks sünoviaalväädile ära ka meniskist mingi osa, et too õige kujuga oleks.

Tagantjärele mõeldes, polnud see operatsioon hullu midagi. Peamiseks hirmutajaks oligi teadmatus. Ei teadnud, kuidas ma narkoosile reageerin, kuidas ma liigun, kas valutab väga kõvasti jne… Hea meel, et see tehtud sai.

Millal ma tagasi jooksurajal olen? Seda on praegu raske öelda. Sooviks kõigepealt kõndima hakata. 10. päeva pärast lähen õmblusi eemaldama. 4 nädala pärast on füsioteraapia. Taastumine pidi olema kuni 3 kuud. Vast jõuludeks saab terveks, ja kui mitte jõuludeks, siis pulmadeks paraneb ikka ära :-)

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.