Et  kõik Agu Sihvka kombel ausalt ära rääkida, siis otsus Laulasmaale võistlema minna tuli mõnevõrra plaaniväliselt ja seda seetõttu, et algselt kavas olnud ultrajooks Kreetal jäeti ära. Millest on küll kahju aga just tänu sellele Laulasmaale tulingi. Registreerusin viisakalt vara – mai alguses. Ka treeningud plaanisin vastavalt, ehkki need ei läinud päris kavakohaselt. Niisiis olin Laulasmaaks piisavalt valmis, et „täispangale“ ehk siis 211 km jooksmisele minna. Plaan oli just joosta nii kaua kui vähegi võimalik. Kuna see oli mu esimene ultrajooks Eestis siis ootasin põnevusega kohtumist kaasvõistlejate ja vabatahtlikega. Kadestan alati välismaal kohalikke või keeleoskajaid, kelle vastastikkust naljatlemist arusaamatuses pealt kuulan. Seekord pidi kõik olema teisiti.

Võistlusele eelnevaks ööks leidsin majutuse Laulasmaa spa’s, et veel korralik hommikusöök saada ja värskelt starti jõuda. Nii ka läks. Stardihommik oli imeline ja „seltskond“ tasapisi kogunes. Sattusin kohe paari tuttava ja kiirelt tekkiva mõnusa jutuajamise otsa. Sellise „mittemassilise“ ultrajooksu start on alati mõnus ja täiesti erinev muudest võistlustest. Stardis ei trügita, algus on hästi rahulik. Tasapisi leiab igaüks oma koha. Meie kolmene jutupunt jäigi püsima ja see aitas just sobivat tempot hoida. Üksi nohisedes võib-olla pingutanuks algusega üle.

Ühed tulevad, teised lähevad

Laulasmaa rada on väga hästi ja kaalutletult korraldatud. Joostakse 21,1 km ringil põhimõtteliselt edasi-tagasi. Ringi „otstesse“ on tehtud kontroll(toitlustus)punktid. Nii on jooksjatest hea ülevaade ja kõigil motivatsioon iga ring ausalt läbida. Samuti teeb rada seal väikese „pauna“, nii et tagasipööre on sujuv ja punktis ei teki rüselemist. Kokku on rajale paigutatud veel kolm toitlustuspunkti, mida siis igal ringil kaks korda läbitakse. Rada on väga hästi joostav – kinnitrambitud muld ja kruusarada on jalgadele ülihead. Tõusud-langused on samuti vajalikud, pakkudes vaheldust muidu monotoonseks kippuvale jooksmisele. Ühe ringi kohta tuleb ca 250 m tõuse. Eesti oludes märkimisväärne! Lisaks on korralikud kilomeetritähised ja rajamärgistused. Tõsi, rada ise jääb hästi meelde aga öösel või väsinuna tekib ikka aeg-ajalt orienteerumisraskusi. Hättajäämist siin karta polnud.

Juba esimese tagasipöörde järel sai selgeks, milles on sellise jooksukorralduse eriline võlu. Võistlusmomendi otsijad teavad täpselt, kes ja kui pikalt on ees või taga – võis arvestust pidada nii minutites kui kilomeetrites ja sellega oma võistluse põnevamaks teha. Samas neile, kes ei otsi võistlust annab selline korraldus tohutult lisamotivatsiooni, sest kõik vastu tulevad võistlejad tervitava-julgustavad üksteist. Ja mida väsinumaks jäädakse, seda suurema kaaluga see motiveerimine on.

Joogipunkt

Esimese kolme ringi (st 63 km) kohta võib vaid öelda, et need läksid võistlusesse sisseelamise tähe all. Ilm oli hea, rada sai selgeks, toitlustuspunktide vabatahtlikud sõpradeks. Siis lahkub mu jutukaaslane rajalt – ta teeb veel kolm lühemat „auringi“, et igati väärika 72,3 km saavutusega pingutus lõpetada. Vestluskaaslasest ilmajäämine mõjub natuke pahasti. Kipun oma neljandal ringil liiga kergekäeliselt pinnareljeefi „kõndimisväärseks“ tõlgendama ja olen üldse kuidagi liimist lahti. Samas ei tunne ülemäärast kurnatust ja ka jalad tunnevad ennast hästi. Söön selle ringi lõpus esimest korda korralikuma sooja eine ja see tõstab meeleolu taas õigele kohale. Viies ring on taas õiges rütmis, ilma üleliigse kõnnita. Nüüd jääbki sisse rütm „joogipunktis joon – iga ringi lõpus söön“. Joogivalik on eeskujulik – vähemalt seitse-kaheksa (!) erilaadi jooki. Aga kuum ilm teeb oma töö ja õhtuks on keeruline leida midagi, mis veel ihaldusväärne tunduks. Siis sobib kas paljas vesi või „mis-iganes-mineraalveega“. Ja soe söök – supp, kana-riisiroog või kaht sorti puder – need tunduvad kui parimad restoraniroad. Hea sõna ja lahke naeratusega antuna on see tõelise motivatsioonipomm. Tõesõna, kes iganes tagab nautida tõesti head sööki, võib tulla Laulasmaa Ultrale ja nelja-viie ringi järel saab ta parima mõeldava teenindusega imemaitsvat sööki! Kuuendat ringi tähistab pimeduse saabumine. Igaks juhuks olin pistnud kotti lausa kolm laubalampi – ühe värskelt laetud akuga, ühe uute patareidega ja ühe niisama. Satun kohe ringi alguses koos liikuma kaaslasega, kellega samm ja jutt klapivad ja kes paraku on oma lambiga kimpus. Seega liigume koos ja see on tõepoolest nauditav. Üllatusega avastan, et mõni kaasvõistleja ei kasutagi lampi. Põhjamaine pilvitu öö on nii valge, et hädapärast saab ka ilma, ehkki vaid kõndides.

Ka Eestis on järsakuid

Kuuenda ringi lõpus tundub mulle, et mu kaaslane saaks üksi paremas tempos mindud ja ma pidurdan teda. Lepime kokku, et annan talle ühe oma lampidest ja ta ei pea mind ootama. Kui lampi enam vaja pole, saab ta selle jätta mistahes joogipunkti või ka mulle endale pihku pista – nagunii näeme rajal korduvalt. Aga elu annab hea õppetunni – mu lambi vastlaetud aku saab tühjaks ja ühel tagavaralambil patareid. Seega läheme ka seitsmendale ringile koos. Mul on kohutavalt piinlik, et pean teda tagasi hoidma ja jätkuvalt kahekesi ühe lambiga kulgema. Siiski on hea seltskond teretulnud kuni ühel hetkel tabab mindi ebaõnn: järsust tõusust üles astudes läheb ühe jala põlveõnnal valusaks. Väga valusaks, ka kannakõõlus ja kube pisut aga just põlveõnnal eriti. Sedasorti häda pole mul enne olnud. Kohe järgnevast laskumisest alla ukerdades saan aru, et see võistlus on mu jaoks läbi. Õnneks on läinud nii valgeks, et semu saab üksi jätkata.

Kaunis rohelus

Mul endal on valusale jalale raske toetuda, teosammul läbin viimased kontrollpunktid. Tasapisi hakkab ka jahe, lõpuks tulevad ka juba lausa külmavärinad kallale. Mõttes vaen kaasavõetud varustust ja loodan, et kui ma kõik olemasoleva selga kuhjan, siis vast saan külmast jagu ja leian mõne varjualuse kuhu pikali heita ja pisut puhata. Eriliseks optimismiks mul põhjust pole. Söögipunktis annan ajavõtukiibi ära ja ilma mingi otsese lootuseta küsin, ega korraldajatel äkki magamiskotti paariks tunniks laenata pole. Mu suureks üllatuseks lubatakse asja uurida. Ja siis tuleb kogu võistluse kõige kaunim hetk – jah, neil on mulle nii magamiskott, kui madrats kui ka koht suures köetud matkatelgis! Kiiresti roogin läbivettinud jooksuvarustuse seljast ja ajan higisele kehale kilepüksid, pluusi ja jope. Isegi mütsi panen pähe, ma ei taha ometi teiste varustust määrida. Lonkan telgini ja oh seda õndsust, kui soe siin on. Kahjuks ei saa ma valusat jalga sirgeks lükata ja seetõttu vähkren natuke aega küljelt-küljele õiget asendit otsides. Hetkeks läbivad keha väga erinevad tunded – iiveldus, nälg, peapööritus, sähvatused õlgadest varbaotsteni välja. Uinuv aju justkui kontrolliks, kas kõik süsteemid töötavad.

Pikalt und ei jagunud. Kahe rahutu tunni pärast tunnen, et peaksin koha järgmistele vajajatele loovutama. Lööpan telgist välja. Imeilus hommik, soe, meeldiv. Ajan juttu vabatahtlikega, julgustan ikke veel rajal kulgevaid võistlejaid. Näen ära võitja saabumise. Siis asutame kaasvõistlejast sõbraga, kellega koos siia tulime ja kes samuti lõpetanud on, ennast koduteele. Uskumatult hea tunne on. Mis sest, et jalale toetuda ei kannata, küll see ära taastub.