Möödunud nädalavahetusel oli jooksuvõistlusi igale maitsele – tahad jookse kõrbes, tahad pane end proovile järjekordsel ekstreemjooksul, tahad lauget ja kiiret asfaltteed – aga palun, saab ka seda. Mina valisin selle viimase ja osalesin Peetri jooksul.

Esmalt kiidusõnad korraldajatele, absoluutselt mitte millegi üle pole põhjust nuriseda. Sellisel võistlusel on lausa lust osaleda.

Seejärel kiidusõnad ilmataadile. Tuult oleks võinud veidi vähemaks keerata, kuid pilvise taeva ja inimliku temperatuuri eest üks kena kniks.

Ja nüüd, last but not least, kiidusõnad minu pihta. Ligi minutiline rekordi parandus!

…

Vahelduseks üks võistlus, mille start on õhtul – täpselt minu tassike teed. Vaikselt veeretasin päeva õhtusse ja tunnike enne avapauku olin võistluskeskuses. Veidral kombel ei mingit stardi eelset ärevust. Plaan oli paigas, aeg 47 minuti kanti peaks tehtav olema. Jah, ühes treeningmahuga on kasvanud ka minu eneseusk (maratonist ärme siiski veel räägi). 5 minuti tempo, mis veel paar kuud tagasi hirmutavana näis mind sel distantsil enam ei rahulda. Mis ma keerutan, rajale läksin kindla plaaniga isiklik joosta.

Stardipaugu kõlades panime koos Kärdiga minema. Veidi maad eespool projektikaaslased Eveliis ja Jüri. Mis seal ikka, las lähevad.. minul on vaja oma jooksu teha.

Esimene kilomeeter läks kinni ajaga 4:36 – täpselt see mis vaja. Teisel kilomeetril olin märkamatult tempot tõstnud ning ajaks 4:28. Hirmust end algusega kinni joosta lasin tempol veidi raugeda.

Ei oska ma kellegi tuules joosta ega hoia ka üldjuhul punti, kuid seekord sattus minu ette üks härrasmees, kelle samm ja tempo minu omaga ühtis. Nõnda ma temast paar meetrit tagapool kulgesin. Paaril korral kärises vahe pikemaks, kuid mõttes utsitasin end tagant: “Püüa kinni, ära lase tal minna!”.

Joogipunktis jäi ta must maha. Jõudsin juba mõelda, deem, nüüd pean ikka üksi edasi pingutama aga ei, härral polnud plaaniski mul minna lasta ja tuhises must taas mööda. Mulle sobis. Võtsin rõõmsalt sappa.

Raske oli, kuid kilomeetri ajad 4:37-4:39 ennustasid sobivalt lõpuaega 47 minuti sisse. Kusjuures, ma pole vist seni ühtegi võistlust nii ühtlases tempos läbinud.

7.nda kilomeetri paiku märkasin eespool Jüri. Mõned sajad meetrid jooksime kõrvuti kuid näis, et kiire algus oli talle veidi saatuslikuks saanud ja kahjuks peagi must maha ta jäi.

Viimasel kilomeetril tänasin mõttes oma suurepärast tempomeistrit ning läksin oma teed. Aeg oli endast viimane välja pigistada. Lõpusirgel asusin püüdma veel klubikaaslast ning finišijoone ületasime samaaegselt. Tablool ilutsemas numbrid: 0:46:13.

Tehtud! Ma olen igati rahul.

Numbrites:

• Ametlik distants: 10,0 km (minu kell näitas 10,06 km)
• Ametlik aeg: 0:46:12
• Tempo: 4:37
• Pulss: keskmine 155 (94%), maksimum 181 (110%)
• Anaeroobses tsoonis 0:37:51 (87% ajast)
• Koht: 210/674
• Koht naiste seas: 36/308

Avafotol Tallinna maratoniks valmistuvad Eneli ja Eveliis. Foto autor Mallor Malmre.

Eneli treenib Tallinna maratoniks klubis FB Jooksmine Kaupo Tiisläri juhendamisel.