Marathon du Mont Blanc 26. juuni 2016 ning enne ja pärast.

Sissejuhatuseks olgu öeldud, et starti pääses loosiga 2000 jooksjat (registreerimine ja loosimine toimusid septembris 2015), lisaks mõned kohad kutsetega. Meie soov oli peale pääseda neljakesi. Õnneks oli väljamõeldud süsteem, mille alusel saime registreerida end grupina ja seetõttu oli variant, kas saame kõik peale või mitte keegi.

23.06.2016 Reis sai alguse Vokast. Plaan oli startida Tallinna poole kella 15-16 ajal (lend Tallinn-Milano väljumine kell 21:20), et jõuaks Ülemistes õhtust süüa, aga kuna ühel reisikaaslasel jäi kell seisma ja telefoniaku oli tühi, siis läks aega, et ta üles leida. Lõpuks saime sõbra kätte kl 16:30, aga tuli välja, et tal polnud koduvõtmeid (ka kott oli veel pakkimata ). Varuvõtmed olid tulekul ja jõudsid temani kl 17:40 (leppisime kokku väljumisaja kl 18), seega jäi 20 minutit asjade pakkimiseks. Peaaegu piisavalt

Kell 18 startisime, mina, Kristo, Äpu, Inga ja Kristi.

Sõit kulges hästi, kõigil oli lõbus, kuni olime kusagil 50 minutit sõitnud, ca kl 18:50 rääkisime mis kaasas peaks olema jne, siis Kristo avastas, et tema ID kaart oli maha ununenud. Selge oli see, et tagasi meil polnud enam võimalik keerata, sest lennu väljumiseni oli täpselt 2 tundi ja 30 minutit (pagasi saab ära anda max 40 minutit enne väljumist), olime suht keerulises olukorras. Kristo oli juba valmis maha jääma. Pakkusin välja, et helistan taksosse, nii ka tegin – 1200 – Tulika takso hinnakirja järgi Vokast Tallinnasse 150 €. Mõeldud-tehtud. Takso oli 15 minutiga Vokas, võttis ID kaardi peale (kell 19:05) ja tuli kummivilinal tulema (taksojuhile anti teada, et loeb iga minut). Tavaliselt sõidab normaalse kiirusega Vokast Tallinnasse (lennujaamani) 2 tundi – see tähendab, et 21:05 oleks ilmselgelt hilja.

Takso jõudis lennujaama ette kell 21:02. Kui lend poleks 20 minutit hilinenud, siis Kristo oleks meile maa pealt lehvitanud. Pinget oli ! Olgu öeldud, et pardale minek algab 30 minutit enne väljumist ja turvaväravast on KÕIGE viimane aeg läbi minna 20 minutit enne väljumist. Kristol vedas.. TÄIEGA!!!

Kell 23:30 maandusime Milano Bergamo lennujaamas, rentisime auto (Citroen C3 Picasso – varem bronnitud) ja sõitsime hotelli (57ResHotel Orio al Serio). Hotell asus lennujaamast ca 2 km kaugusel.

24.06.2016 Peale homikusööki kl 10 alustasime pikemat sõitu Prantsusmaa poole, sõita oli ca 360 km, suurem osa kulges kiirteedel (tasulised) ja viimased 60 km mägede vahel, sees ja peal.

Kell 15 olime kohal külas nimega Le Grand-Bornand – väga ilus mägikülake, paljude restoranide ja poekestega. Meie hotellis (Le Vermont) oli oma bassein, kus tüdrukud tunnike või kaks mõnulesid kuni poisid küla peal tiiru tegid . Õhutemperatuur oli tõeliselt kuum, üle +30 C. Pärast õhtusööki läksime mägedesse turnima, tegime väikse etapi, mis oli jõukohane ka tüdrukutele

25.06.2016 Järgmisel hommikul kui kõht jälle saia täis, võtsime suuna Chamonix poole. Ca 60-70 km, ajakuluga 1 tund ja 20 minutit jõudsime üle, läbi ja ümber mägede kohale oma järgmisse peatauspaika, Hotel de l´Arve – siin peatume kaks ööd. Hotellis kohtusime õde-venda Kadri ja Sassiga, kes tulid autoga Saksamaalt. Õnneks saime varem oma toad kätte kui ametlik check-in. Nagu ikka, asub hotell väga maalilises kohas alpide vahel. Toa aknast paistab nii Mont Blanc ise kui ka võimas liustik.

Kl 13 läksime expole oma numbreid kätte saama. Olime natuke ettevalmistamata ja ei võtnud kohustuslikku varustust (vile, joogitops, termokile, vihma-ja tuultpidav kilejope, vähemalt 0,5 liitrit vett ja telefon) kaasa. Nii et kui pea ei jaga, jagavad jalad. Õnneks asus hotell 100 m kaugusel expost.

Kuna ühel sõbral läks kodus asjade pakkimisega nagu ta läks, siis enamus varustust oli vaja tal kohapealt osta, sellega polnud absoluutselt probleemi, sest sellelt expolt sai kõike. Ka minul oli vaja joogitopsi, sain väga mugavalt kokkupandava 250 ml topsi, mis jooksu ajal oli püksitaskus

Väike tõrge tekkis mul ja Sassil numbri kättesaamisega, kuna minu Nike´i kilekas ei vastanud vihmakindlusnõuetele, (vaadati kahe ja kolmekesi, aga ei läinud läbi), saadeti mind siis kilekat ostma!

Mängu tuli väike sahker-mahker. Kristo oli endale just kileka ostnud ja kuna neid kontrollijaid oli ca 10 erinevat, siis meie kontrollijad ei kattunud. Esmalt Sass ja siis mina laenasime Kristo kilekat ja saime läbi. Igal juhul mainiti, et varustust võidakse kontrollida ka enne starti ja jooksu lõpus. Ostsin omale igaksjuhuks vihmakeebi lisaks. Ka Sass ostis omale nõuetele vastava kilejope.

Puudus informatsioon, mis söödavat-joodavat rajal pakutakse, seetõttu ostsin mõned Isostari geelid ja batoonid rajale kaasa.

Peale expot jalutasime niisama Chamonix linna peal ringi, sõime pastat, vaatasime jalgpalli EM-i Šveitsi-Poola mänu ja läksime varem magama. Hommikul nägime Horvaatia-Portugali mängu tulemust – Äpu ei suutnud pikalt uskuda, et Portugal võitis

26.06.2016 Äratus oli vara, hommikusöök 5:20 (korralik munapuder, mõned võikud, jogurt, paar klaasi apelsinimahla) ja minek starti (hotellist ca 250 m). Igaksjuhuks läksime tunnike varem kohale, et saaks kuivad riided pagasikotiga ära anda. Hommik oli üsna jahe, ca +10 C.

Ja siis see algas. Stardipauk oli täpselt kell 7, see oli nagu vabanemine pikast ootamisest. Olime esimesed meetrid veel kõik koos, kuid Sass pani õige pea ajama, rajal aga ikka ja jälle kohtusime

Esimesed kilomeetrid olid aeglased, sest 2000 inimest ei saa korraga kiiresti liikuma ja seetõttu ka alguses kummipaela otsas venimine. Algus oli lauge. Kolmandal kilomeetril jäi Kristo minust ja Äpust maha – tempod olid piisavalt erinevad, polnud mõtet ühel energiat üleliia raisata ja teisel jälle liiga tagasi hoida. Peale seda tuli esimene tõus võtta, rahvas ikka tihedalt koos. Mis seal salata, tõus läks nii järsuks, et kuuendaks kilomeetriks olid juba esimesed kõndimised tehtud.

Rajaprofiil ei ole ka kõige kergemate killast. Kui ikka tõus, siis täiega ja kui langus, siis järsult. Põhimõtteliselt oli rajal mõni kilomeetri-paarine „lausmaa“ lõik, kus korralikult joosta sai, ülejäänud oligi üles-alla jooks-kõnd. Kõige „toredam“ oli alates 17,4 kilomeetrist kui algas 6 kilomeetrine 1000 tõusumeetriga lõik, millest esimese kilomeetriga tõusime ca 350-400 meetrit. See oli koht, kus poolteist tundi järjest ainult tõusime.

Nagu alpimaratonile kohane, ei joostud mitte asfaldil ega kruusateedel, vaid mägiteedel, mis edenedes muutusid kitsamaks ja veel kitsamaks kuni vahepeal polnudki teerada.

23,3 km punkt oli raja kõrgeim (2201 m).

Õhutemperatuur rajal oli pidevas muutumises, kohati kõrgustes pilvede vahel langes isegi +7..+8 C peale, kuid päikese välja ilmudes hakkas kohe kütma. Siiski oli jooksuks täiesti ideaalne temperatuur (vahemik +7 kuni +18 C). Jooksutossud oli meie sõpruskonnal tavalised tänavajooksutossud, ilma erilise mustrita. Rajal üks kaasvõistleja uuris meie päritolu ja pani tähele, et meie jalatsid on selle jooksu jaoks vähe valesti valitud ja hoiatas, et laskumistel oleksime ettevaatlikud. Tegelikult oli täiesti arusaadav tema manitsus, sest olematu mustriga tald oli kohati ikka väga libe. Õnneks seekord mina käppa maha ei pannud, küll aga Äpu, kuid ei midagi hullu.

Nagu ka juuresolevalt näha, sai rajal nii mõnig klõps teha. Tegelikult sellistel, vähe ekstreemsematel jooksudel on positiivne, kui kaamera kaasas on, sest mingi aja möödudes mälupildid tuhmuvad, need mis aga fotikaga salvestatud, jäävad. .. ja nende järgi on jälle lihtsam mälupilti ergastada

Väga suur osa jooksjatest kasutasid käimiskeppe, kuid mulle isiklikult tundus, et need takistavad liikumist. Päris mitmel minu ees ja taga jäid need kuhugi kinni ning pudenesid käest, siis joosti tagasi ja korjati need üles.

Kui rajal oli kõrgeim punkt saavutatud, tuli loogilise jätkuna hakata allapoole liikuma. Ca 3-4 km järjest laskumist pole lihtne. Käsi südamel ütlen, et minu jaoks oli alla tulek hulka raskem kui üles minek. Põlved ja reiepealsed pole sellise profiilitüübiga harjunud. Paljud „kohalikud“ jooksid mäest alla tempokalt ja kadusid kiiresti silmapiirilt. Laskumisi oli ka erinevaid, selliseid kus sai joosta, aga ka selliseid, kus pidid vaatama, et jalga ära ei murra – sel juhul ei tulnud jooksmisest midagi välja. Võibolla järsust laskumisel oleks keppidest abi, aga vb ka mitte, sest kui tekkinuks oht ja oleks kiiresti olnud vaja millestki haarata, siis ilmselt oleks kepid seganud.

Mainin ära, et ka Äpu on väga hea mäest alla jooksja!

Raja teisel poolel me sõpradega enam ilmtingimata kontakti ei hoidnud, kuid ikka mingitel hetkedel mõni kadus laskumistel eest ja mõni oli jälle tõusudel kiirem. Korraks nägin Sassi ja Äput veel 31 km joogipunktis, kuhu Äpu oli just saabunud ja Sass juba toimetas. Sealtmaalt kadusid mõlemad silmist. Seda ma teadsin, et Äpu jäi veel sööma-jooma, Sassi kohta aga info puudus. Umbes üks-kaks kilomeetrit hiljem, ületades ajutist, üle maantee viivat silda, nägin Sassi umbes 100 meetrit enda taga. Ei saa öelda, et ei tekkinud võistlusmomenti

Viimased 11-12 km hoidsin tempo üleval. Tõusudest, kus joosta ei kannatanud, läksin pika sammuga üles, laskumised oli „õnneks “ piisavalt tehnilised, et seal polnud võimalik kiiresti joosta. Mingil hetkel vaatasin ka tagasi, kas sõber kusagilt paistab – polnud näha.

Umbes 4 km enne lõppu kukkus minu ees üks inglane järsakust alla, peale mida kostsid väga tugevad oiged, nagu oleks luumurrud vms.

Mont Blanci maratonil on reeglitesse kirjutatud, et kui keegi on hädas, siis peab aitama, muidu lisandub ajatrahv 10 minutit.

Nii me siis jäime kõik seisma, üks prantslane hüppas tema juurde ja uuris mis juhtus. Õnneks oli see vähe laugem võsane koht (päris kuristikust alla ei veerenud) ning selgus, et mehel on tugevad krambid.

Võisime jätkata oma liikumist lõpu suunas.

KÕIGE raskem oli viimane kilomeeter. See tundus minu jaoks nii püstloodis olevat, et ma lihtsalt püüdsin kuidagi jalga jala ette panna.

Ah jaa. Finishis ootasid meid meie kaasaelajad Kristi, Inga ja Kadri. Eelmisel õhtul arutasime, et kes millise ajaga lõpetab ja kokkulepe jäi, et nad võiks ikka jõuda enne meid finishisse ootama kui meie lõpetame. Nii nad siis kella 11-12 ajal finishis ootasid. Ka kell 13 veel ootasid .. ja kell 14. Finish asus 2016 m üle merepinna. Kuna oli hea jooksuilm, siis mitte väga hea ilm pealtvaatajale. Tüdrukud ootasin meid pingsalt, mäest alla jälgides, üle kolme tunni, tuule ja +10 C temperatuuri käes.

Kui lõpuni oli veel ca 500 meetrit, kuulsin kaugelt Kristi häält mu nime hüüdmas. Ma isegi ei jõudnud pead tõsta, vaid lehvitasin hääle suunas

Viimased 100 meetrid oli vähe laugemad või lihtsalt tundus nii, sest kui ikka finishikaar nähtavale ilmus, siis võtsin jalad uuesti kõhu alt välja ja jooksin need meetrid ära. Kusjuures Kristi jooksis need meetrid minuga peaaegu lõpuni.

Aeg 7h 23min 56sek annab aimu raja raskusest. (Maratone nüüd koos 22, linnamaratonil parim aeg 3:32).

Kui lõpetatud, siis loomulikult medal ka kaela

Sõbrad tulid veidi aega hiljem. Sassi ja Äpu lõpetamist ma ei näinud, panin samal ajal kuivasid riideid selga, aga Kristot saime veel mõnda aega oodata. Pilgud olid suunatud mäe alla.

Kristo kehakaal on kolmekohaline number, seetõttu arvasime, et rasked tõusud-laskumised on tema liikumiskiirusele halvasti mõjunud, aga ei. Ei läinud palju aega mööda, kui nägime väikest valget täppi punase seljakotiga mäest üles rühkimas, hõiskasime nime – reageeris

Veel mõni minut ja finishis ka tema.

Sander ja Kadri läksid kohe peale Sassi lõpetamist gondliga alla, sest nad pidid õhtuks Baselisse jõudma ja hommikul vara edasi minema, et Kadri Bremenis lennukile jõuaks.

Minu keskmine kilomeetri aeg (kui arvestada, et mu kell näitas distantsi pikkuseks 43.12, paljudel isegi 44 km) oli 10:18 min:

Lõppjärjestusel pole taolistel jooksudel tähtsust, rada oli keeruline ja ligi 8 tunnine rajalolek kulutab ära väga suure koguse energiat. Mina tarbisin rajal olles iga 7 km tagant ühe väikese Isostari geeli, lisaks läks loosi üks Isostari batoon ja kaks magneesiumi ampulli. Kaasasolnud vesi kulus nagu kerisele ja korduvalt sai rajal ka veekotti täita. Rajal oli vist 5 joogipunkti, millest kolmes sai ka muud kraami, nagu nt apelsini, banaani, salaami vorsti, tumedat shokolaadi, porgandipüreed, Coca-Colat ..

Erinevalt Zermatti maratonist, Mont Blancil finishialas ennast pesta ei saanud. Tõmbasime puhtad, kuivad, soojad riided märjale kehale ja läksime alla.

Pildil vasakult vastasreast: Kristo, tundmatu prillidega vanahärra (ei ole Sass ), Äpu ja eesreast vasakult mina (Ringo), Kristi ja Inga.

Kui hotellis pestud -kammitud, läksime Iiri pubisse sööma, sest energia oli jäänud rajale. Jalgpall käis söögi juurde, just alustasid Saksamaa ja Slovakkia oma kaheksandikfinaali.

Põhimõtteliselt oli sellega päev lõppenud, veel üks öö Chamonix linnas (mägedes oleks tahtnud paar päeva kauem olla) ja hommikul juba Milaanosse – väike palsam ka tüdrukutele – moepealinn siiski.

Meie Marathon du Mont Blanc 42 km ajad:

Ringo Krilovs 7:23:56 (koht 958)

Sander Priivits 7:30:32 (koht 1033)

Marko Salumaa (Äpu) 7:46:40 (koht 1225)

Kristo Noorhani 8:48:01 (koht 1782)

Võidumehe aeg 4:04:23. Rajal oli lisaks meile neljale veel kaks eestlast. Finishiprotokolli järgi Sirle Loigo (8:31:32, koht 1651) ja Ruth Kalda (8:53:55, koht 1825). Kokku lõpetas maratoni 2045 jooksjat.

27.06.2016 Hotellist kell 10 check out ja Milaano poole tuld. Chamonist välja jõudes suundusime Mont Blanci tunnelisse. See on tasuline tunnel, mille edasi-tagasi pilet maksab 55 €. Ka tulles läbisime seda. Tunneli pikkus on 11,6 km.

Milaanosse jõudsime juba kell 13, peatusime linna südames hotellis nimega Ritter. Põhilised ostutänavad asusid 10-15 minuti jalutuskäigu kaugusel. Linnas on säilinud palju kultuuri erinevatest aegadest ja seda on näha üleüldse Itaalia eri paigus.

Kui hotelli check in tehtud, läksime linnaga tutvuma. Jalad on päris head!

Pildil on Milaano toomkirik, mis on üks tuntumaid gooti stiilis ehitisi Euroopas. Selle ehitamist alustati 1386 aastal ja lõpetati alles 1965 a.

Naised loomulikult võtsid ette selle, mida nad kõige paremini oskavad, ehk siis shoppamise. Mehed tutvusid õllekultuuriga, sest jube palav oli..

Ainus pood, kuhu mina sisse astusin, oli Ferrari Store. Ma pole mingi eriline Ferrari fänn, aga pood tundus huvitav ja seda ta oligi. Kauplus asus kolmel korrusel ja seal müüdi igasugust nänni ja riideid. Lisaks oli allkorrusel võimalik istuda Ferrari vormelis ja sõita nagu Schumi või Kimi või .. loomulikult simulaatoriga.

Pildil lego Ferrari vormel 1. Ehitatud 43 751 klotsist, kaalub 446 kg ja pandi kokku 150 tundi.

Jalutasime ka läbi „Gutsi-Mutsi“ ostutänava, kus on esindatud kõige kallimad brändid, nt Prada, Versace, Louis Vuitton jne jne. Juba see tänav ise oli ülimalt glamuurne.

Õhtul läksime pubisse sööma ja Itaalia-Hispaania EM kaheksandikfinaali vaatama. Õnneks väljus duellist võitjana Itaalia. Kuna seis jäi 2:0, siis nii kohalikel kui ka meil oli grande emozione

Meie hotelli ees oli suur ekraan, sealt vaatasime õhtust Inglismaa-Islandi mängu, mille teadupärast Island võitis ja üllatas meeldivalt jalgpallisõpru – HUH! HUH! HUH!

28.06.2016 Kojulennupäev. Lennuki väljumisaeg on õhtul kell 17:10, seega on meil aega veel ringi vaadata. Sõitsime Bergamosse (ca 60 km Milaano hotellist, 4 km lennujaamast). Soovisime vältida tasulisi kiirteid, seetõttu sõitsime läbi külakeste, mis olid vahelduseks kiirteedele. Millegipärast jõudsime ikkagi lõpuks teele, kus olid tõkked ja läbi sai vaid raha eest. Õnneks oli maksumus ainult 4,1 €.

Bergamos on imeilus kesk-ja renessansiaegne vanalinn, mis asub mäe otsas ning kuhu pääseb lühemat teed pidi köisraudteega või siis bussiga mööda mäe külge üles keerutades.

Lihased (reiepealsed) on kohutavalt valusad, mäest alla kõndimine on väga ebaloomulik.

Ja ongi kõik. Rendikas tagasi ning lennukile.

Meie sõiduvahendiks oli Citroen C3 Picasso, mis väljast tundub väike, aga mahutas endasse kenasti viis inimest ja reisikohvrid. Mina roolis, Kristo kaardilugeja kohal ja Äpu kahe naisega tagaistmel