Usun, et kõik on kuulnud lugusid sellest, kuidas enne maratoni tuleb lihased energiat täis laadida. Kõige paremini sobivad selleks pastad, maiustused ja kõik muud süsivesikurikkad toidud. Mul ei ole sellise menüü vastu üldiselt midagi ja otsustasin sõber Priit Kallase nõuandeid kuulda võtta.

Ehk siis.

Jooksin hommikul end tühjaks ja hakkasin laadima pastat, Doomino küpsiseid, Fazeri šokolaadi ja sefiiri. Lõunaks olin vajaliku kogusega alles poole peale jõudnud. Kõik, kes mind hästi teavad, ei suuda ilmselt uskuda oma silmi, kui loevad järgmist: kogu see magusasõbra unelm käis mul suus ringi ja ajas isegi kergelt öökima.

Sellega ei olnud lugu veel ühel pool.

Õhtuks olime koos klubikaaslastega planeerinud suurema pastasöömise Vapianos. Ilmselt oli selline süskarite laadimise plaan veel teistelgi maratoonaritel, sest miks muidu pidime oma pastataldrikuid terve tunni jagu ootama. Treener tegigi nalja, et kulutasime ootamisega umbes sama palju kaloreid, kui pastast saama pidime. Kokkuvõttes oli väga mõnus koosviibimine, kus lisaks keha kinnitamisele said kinnitatud ka viimased maratoniplaanid.

Minu plaan nägi ette 3:45 grupis alustamist. 21. kilomeetril pidin vaatama, kuidas enesetunne on, ja siis võimalusel juurde vajutama. Enne kuu aja tagust keha kokku jooksutamist olin unistanud ajast 3:39:59. Kust ma selle aja võtsin – pole halli aimugi. Tundus lihtsalt äge.

Veeretasin maratonieelsel õhtul laua taga mõtteid: viis kuud on trenni tehtud, kas ma tõesti lähen kindla peale jooksma ja lihtsalt nautima? Kas see on see, mille pärast ma olen trenni teinud? Või äkki siiski riskida, aga ühtlasi seada sellega ohtu kogu töö?

Kuradi dilemmad!

Lõpuks jõudsin oma mõttekäiguga rahuldava tulemuseni. Otsustasin esimest korda treenerit mitte kuulata ja riskeerida. Tulgu siis see haamer (kui lugejate hulgas on neid, kes jooksjate slängiga kursis pole, siis haamer tähistab olukorda, kus jooksja end nö kinni jookseb), aga oma 4 tundi, mille seadsin programmi kandideerimisel eesmärgiks, jooksen ära ikka.

Nendest juttudest, kuidas maratonieelsel ööl magada ei saa, polnud ma seni välja teinud. Võibolla oleks pidanud. No vähkred ja vähkred, aga und ei tule. Proovisin oma mõtetel minna lasta ja uinuda, kuid see oli raskem kui ma oleks osanud arvata.

Ja siis see kell helises.

Kas ma üldse magasin? Vist küll. Õnneks olen tagantjärele lugenud, et keha töötab 48-tunnise intervalliga ja see üks öö kehva und ei muuda suurt midagi. Sõin omletti ja peekonit ning jõin peale viinamarjamahla Borjomiga.

Ja siis riided selga, tossud jalga ja number külge. Minek.

Teel Vabaduse väljakule oli kuidagi mõnus ja rahulik tunne. Vaim oli valmis, ilm igati sobilik. Vägev oli näha, kuidas jooksjad nagu sipelgad Vabaduse platsile koonduma hakkasid. Kõigil sama siht silme ees: joosta, nautida ja ennast proovile panna.

Foto autor: Jana Koppel

Enne starti oli mul vaja veel üks oluline asi korda ajada – nimelt puudusid mu nibudel plaastrid. Olin hommikul avastanud, et kenad Türi apteekrid olid mulle küll müünud nibudele tarvilikke asju, aga mulle kui meesjooksjale polnud imetavate emade tissikompressidest mingit tolku. Keha külge oleks need tulnud kinnitada superliimiga. Siit õppetund: ära jäta midagi enne maratoni testimata, kontrollimata või siis ole valmis loovalt lähenema.

Kuna stardinumber antakse eelmise aasta tulemuse järgi, siis mulle kui esmakordsele jooksjale anti number, mis paigutas mind stardikoridoris soovitust tahapoole. Jooksjad, kes plaanisid joosta maratoni ajaga 3:45, said oma numbri ettepoole. Et nendeni jõuda, oleksin pidanud liialt energiat kulutama ja aeglasemate jooksjate vahel siblima. Kurtsin infolauas oma muret ja sain mingi kleepsu, millega võisin paarsada kohta ettepoole minna. Super!

Stardikoridoris hüppas pulss vaid paar pügalat.

3.. 2.. 1! Start!

Emotsioon? Noh, äge, aga ei midagi ülevat. Samm tundus kerge ja minek igati hea. Nagu jooksu alguses ilmselt kõigil. Lõppu jõuavad aga need, kes end alguse heal tundel ära ei lase petta ja end tagasi hoiavad.

3.–4. kilomeeter

Vaatasime klubikaaslastega üksteisele otsa ja otsustasime 3:45 grupile kandu näidata. Grupis on tore joosta siis, kui peaks olema tuuline. Samas on seal tihti kitsas, joogipunktides on raske vett kätte saada jne. Läksime neljakesi eest ära, mis oli tagantjärele mõeldes väga hea otsus.

Esimese joogipunkti jätsin vahele, kuid oma suureks üllatuseks nägin oma vanemat õde ja tema perekonda seal teenindamas. See tõi naeratuse näole, tegi sammu kiiremaks ja lõi pulsi üles. Korrigeerisin kiirelt tagasi.

Foto autor: Aiki Lill

Järgmine hea otsus sündis Paldiski maantee otsal 15. kilomeetri kandis, kus haakisime meile sobivas tempos 21CC klubi meeste taha. Kiskuski tuuliseks ja nende taga joosta oli väga mõnus. Tempo kannatas õige vähe, aga pulss tuli ka paar lööki allapoole, seega väike puhkemoment või nii.

Järgmine põnevam koht oli kuulus Rocca al Mare mudatrass, mida paljud kirusid, aga mulle täitsa sobis. Oli huvitavam, kui mööda asfalti silgata. Kindlasti polnud see kuigi tore kogemus korvpalle põrgatavale jooksjale, kelle pallide alt pori nelja ilmakaarde lendas. Mu jalad said küll mudaseks, aga pulss ja tempo jäid puutumata.

Foto autor: Jana Koppel

19. kilomeeter

Raja ääres oli mu poeg Kristo, kes ulatas mulle tähtsal ilmel veepudeli. See tõi silmi heldimuspisara ja andis jalgadele hoogu. Siinkohal tänangi Katret, Jaanat, Triinu, Henrit ja Matit, kes raja äärest mind veepudelitega kosutasid. Sain seetõttu joogipunktid vahele jätta. Jooksmise ajal plasttopsist joomine on ikka omaette oskus. Mul õnnestus näiteks 15. kilomeetri kandis vesi ninna tõmmata. Kuidas see võimalik on, ärge küsige.

Kogu edasine distants kulges suht udus.

Jooksed.
Oled kohal.
Suurt ei mõtle.
Vut-vut-vut.

Poolmaraton tehtud.

Foto autor: Andres Raudjalg

28. kilomeeter

Koplis oli tore tiirutada ja vastu tulid kiiremad, kellele sai kaasa elada.

Sealt edasi läks alles õigeks maratoniks. Paljud tulid selg ees vastu. Kohtasin meest, kes postile toetudes väljutas oma hommikusöögi ja geelid – pingutuse maksimaalne tase. Kartsin kuklas ise ka haamrit, aga kõik tundus sujuvat.

35. kilomeeter

Saabus esimene ohumärk. Sääred andsid teada, et kui otsustan äkilisemaid liigutusi teha, tõmbavad nemad krampi. No pagan! Rääkisin kehaga juttu ja palusin veel viimased 7 kilomeetrit koostööd teha, pärast seda võime uusi läbirääkimisi alustada.

Kilomeetrid läksid ja keha tegi koostööd. Tempo säilis. Palju polnud jäänud, aga säärtes oli endiselt raske. Organism oleks jõudnud isegi rohkem, aga jalad karjusid sellele kõvasti vastu. Lugesin ikka juba kilomeetreid.

40. kilomeeter

Märgid, et sääred on alla andmas, muutusid aina sagedasemaks. Hambad ristis lasin veidi langenud tempos edasi.

Klubikaaslased olid pisut maha jäänud, aga tagasi vaadata ma ei julgenud. Ei ühtegi liigset liigutust. Vaatasin esimest korda oma üldaega ja wow! 3:39 ja alla selle tunduski reaalne joosta! “Palun-palun-palun, jalad, kestke!”

Foto autor: Kristo Parksepp

Pöörasin Vabaduse väljakule, joosta jäi veel viimane lõik. Stardikoridor paistis ja inimesed hõiskasid. Kuskilt kuulsin enda nime. Suutsin keskenduda ainult sellele, et end oma puujalgadega finišisse vedada. Sõbrad, kui olite seal mulle kaasa elamas, siis minu suurimad tänud ja vabandused, et ma teid ei näinud.

Ja siis oligi see tehtud. Oi raisk, kui raske! Jalad olid nii väsinud ja valusad.

Nii, aga kuhu jäi Martti, küsib lugeja, kes jälginud mu teekonda algusest peale. Kas hakkas kartma kihlveo tulemust ja jäi koju?

Oo, ei! Martti sõi juba suppi, kui mina oma kangete koibadega alles finišijoone ületasin.
Minu 3:37:58-le on tal vastu panna 3:24:29. Julm mees! Hea meelega ostan talle need viis kasti õlut.

Võtsin maratonialal supi ja õlle, kuulasin treeneri kiidusõnu ja lihtsalt nautisin. Tasus ikkagi riskida. Aeg mehe kohta, kel selja taga kõigest viis kuud treeninguid, tuli igati korralik.

Veerand eesmärgist, milleks on joosta 160 kilomeetrit, on tehtud. Tahaks öelda, et nagu naksti, aga tegelikult oli vaja ikka pingutada. Nii ettevalmistusperioodil kui maratonil endal. Hetkel ei kujuta küll ette, kuidas pärast üht matatoni veel kolm tükki otsa joostakse. Eks siis ole ka tempo teine, aga ikkagi.

Tundsin valusate säärtele vaatamata saavutatu üle rõõmu veel mitmel järgmisel päeval jaregistreerin ennast siis Haanja100-le, oma esimesele ultrajooksule. 66 kilomeetrit Lõuna-Eesti kuppelmaastikku ootab oktoobri lõpus ees. Vägev! Pöidlad pihku, et keha ikka kenasti vastu peaks.

Siirad-siirad tänud kõigile kaasaelajatele ja abistajatele. Samuti Lauri Räpile, kellega sai kord koos sörgitud ja jooksmise üle mõtteid mõlgutatud. Nendest mõtetest kogu maratoni jooksmise idee üldse idanema hakkaski.

Rajal näeme!

Minu teine kirg on digiagentuur Lavii (kus ma ka blogi kirjutan)
Teksti tegi sulle mõnusamalt loetavaks Jaana Maling Sisukirjutajast (www.sisukirjutaja.ee)

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetas Ühendus Sport Kõigile.