Maratonini on jäänud kaks päeva ja vähemalt üks asi on mulle selgeks saanud.

Kaheks tunniks tossud jalga panna ja jooksma minna on lihtsam, kui leida kaks tundi kirjutamiseks. Täna ma selle aja leidsin ja kirjutasin postituse, mille lugemine ei võta sul just päris kahte tundi, aga ütleme nii, et kohvitassi võiksid kõrvale võtta küll. :)

Ja tead – sa tahad seda lõpuni lugeda, sest juttu tuleb:

• PSA testist ja yoni massaažist;
• 314 kilomeetrist;
• kehakaalust;
• tossude Tinderist;
• tsingist, magneesiumist ja muudest Mendelejevile tuttavatest ainetest;
• Peetri kümne kilomeetri jooksust ja oksendamisest
• ning sellest, mis juhtub siis, kui sul pole aega magada.

Viimasesse kahte kuusse on mahtunud igavesti vägevaid emotsioone ja kogemusi. Kõige rohkem sai muidugi joostud. Äkki isegi liiga palju… Juulis, kuhu mahtus ka nädal trennipausi, kogunes kilomeetreid 207 ning augustis – paramparaaa! – 314.34! Kaupo treenib mind vist otse ultraks.

Aga vaatame asjad järjekorras üle.

Sulagu pekk!

Teatavasti on mul Marttiga kihlvedu, kumb meist SEB maratonil teisele kandu näitab. Martti on kiire poiss. Palju kiirem, kui ma selle pagana kihlveo sõlmimisel arvata oskasin. Ma ei ole veel alla andnud – kaugeltki mitte! –, aga ma saan puhtalt matemaatikale tuginedes aru, milline on minu šanss.

Sisemiselt olen rahul aga ainult siis, kui olen endast maksimumi andnud. Seega, kui ma üle treenida ei taha, siis mis võimalus mul Marttit võita on? Just – olla stardis mõned kilod kergem. Mõeldud-tehtud. Mängu läksid kalorite mõõtmise äpp, toidu kaalumine ja kõik muud asjad, mis kaalulangetamisega kokku käivad, kui tahta seda tõhusalt, ent samas tervislikult teha.

„Kas õnnestus?”

Jah, peaaegu nii hästi kui lootsin. 85.6-st kilost sai 79.8. Ligi 6 kg lisaraskust nagu naksti läinud. Pühapäeval on maratoni stardis tänu täna-homme söödud süsivesikutele ja vedelikule kaal arvatavasti 81–82 vahel, aga see on igatahes parem kui 85.6.

Verenäitajad ja yoni massaaž

Minu tabletipurkide hunnik on märkimisväärne. Manustan sealt iga päev rauda, tsinki, kaltsiumi, magneesiumi, D-vitamiini ja B-kompleksvitamiini. Kogu selle kuhja loputan alla kalamaksaõliga.

„Oot’, aga on sellest ka mingit kasu?”

Sama küsimuse küsisin ka endalt ja otsustasin, et lähen lasen Synlabis kõik asjad üle mõõta. Lisaks oli mul peas veel üks vastamata teema ja kerge mure, mille selgitamiseks pean tegemaväikse kõrvalepõike Amare Luna Yoni massaaži koolitusele.

Epp Kärsini särast ning koolituste mõjust ja kasust nii meestele kui naistele võiks kirjutada eraldi paar blogiposti. Seda ma ei tee, aga kopeerin siia Epule antud tagasiside.

Oled otsustanud, et olgu – aeg on saada ka selles vallas paremaks. Tunda ennast rohkem ja pakkuda partnerile rohkem. Sa astud Epu juures uksest sisse. Korraks on ikka selline ebamugav tunne, aga samas ka põnev. Mis nüüd ikkagi saama hakkab? Eestlane seksist rääkides end just liiga vabalt ei tunne.

Kui Epp suurepärase koolitajana rääkima hakkab, kaob igasugune ebamugavus. Koolitusel on kõik olemas.Teadmised ja praktika. Ohtralt nalja ja lõbusaid lugusid. Ühel hetkel küsid endalt, et kuhu need 4 tundi kadusid?

Aga tegelikult nüüd alles põnevaks läheb. Siis kui hakkad saadud teadmisi praktikas rakendama.

Edasise jätan igaühe enda avastada. Aga käsi südamel võin öelda, et tegu on elumuutva kogemusega, mida pakkuda partnerile ja kogeda ise. Arvasin varem, et üht-teist orgasmidest ikka tean, aga kus sa sellega! Ühesõnaga. Yoni või lingam massaaž on koolitused, mis on vaja elu jooksul kindlasti läbida. Mida varem seda teed, seda tänulikum endale oled. Olen neid ise kümnetele sõpradele soovitanud, kellest ma päriselt hoolin. Ei mingit vuuduud, kristalle ja halle haldjaid. Päris värk. Aitäh, Epp!

Aga tulen uuesti enda jaoks üsna ebamugava küsimuse juurde. Epu südameasi on rääkida meestele nende tervisest, ja nii ei saanud ka mina koolituselt tulles lahti mõttest, kas mu eesnäärmega on ikka kõik korras? Teema, mille peale ma varem polnud absoluuuutselt mõelnud. Noh, ma olen ju noor mees ka. Aga tegelikult – kui aastaid 30+, on kontrollis käimine juba hädavajalik. Seda enam, et PSA test maksab alla 10 € ja see võetakse otse verest.

Minu tellimus Synlabi laboris nägi välja selline:

Ma väga kiidan Synlabi. Läksin kohale varahommikul, kõik sujus perfektselt ja juba õhtuks olid tulemused käes. Wow, mis teenus! Me kohtume veel.

Kõik näitajad olid paranenud, aga ma ootasin tegelikult rohkemat. Ent kuna muutused olid positiivsed, otsustasin ainete manustamisega kindlasti jätkata.

Kõige rohkem ootasin muidugi PSA tulemust, mis osutus vägagi korras olevaks ja ehkki enne nelja aastat polevat vaja uuesti kontrollida, kavatsen seda siiski igal aastal teha. Siit ka minu üleskutse meestele. Kui oled vanem kui 30 aastat, siis mine tee PSA test ära! Mu enda tutvusringis on mehi, kellel on põletikku esinenud, ja mida varem ravi saab, seda parem.

Liigume aga nüüd PSA juurest Pirksaareni.

„Eesmärgiks SEB Tallinna maraton” ühistrenn Margus Pirksaarega

Jõudsin seekord väga täpselt trenni ja vastuvõtukomisjon eesotsas jooksuekspert Pirksaarega tegi mulle analüüsi kaugelt ära: „Timo, tulid nagu poksitrenni, käed rusikas!” Väga õige tähelepanek ja naeru saatel võis trenni alanuks kuulutada.

Soojenduseks sörkisime Kadriorus ning kuna tempo mu hinge kinni ei tõmmanud, esitasin Margusele rea küsimusi, et taaskord targemaks saada.

Muuhulgas sain vastuse küsimusele, mille jaoks on vajalik taastav jooks, mida mu treeningplaanis lausa kahel korral nädalas on. Vastus on lihtsamast lihtsam: selle jaoks, et organism käima tõmmata ja lihastest jääkained välja viia. Selge pilt. Samuti kuulsime seda, mis võib juhtuda, kui hakata oma tehnikat kiiresti ja kardinaalselt muutma. Tulemuseks võivad olla vigastused ja halvemal juhul jooksmisega lõpetamine.

Margus tegi tegelikult kohe trenni alguses selgeks, et ega meile midagi muud meelde ei jää, kui et pea on vaja joostes püsti hoida (jooksja on ju uhke). Nii on hingamisteed ilusti vabad ja lihased ei lähe liigselt pingesse.

Jooksuharjutused võeti linti ja analüüsiti. Nägin, kuidas mu vasak ranne hoiab kahtlaselt väljapoole (nagu kontrolliks, kas elutähtis kell on ikka käel). Samuti veel seda, et kui vasak käsi käib õige amplituudiga, siis parem hoiab ennast õlavigastuse tõttu üsna vähe liikumises. Nüüd, kui nendest asjadest teadlik olen, saan end ooksu ajal kontrollida. Kui olete maratoni vaatamas, siis vaadake kas mul ikka on pea püsti ja randmed lõdvad. Kui pole, siis hõigake mulle meeldetuletuseks. :)

Uued kullakesed ehk tossud

Mõtlesin varem, et ühed tossud kestavad mureta 2–3 aastat. Nüüd on eelmiste ostmisest möödas 5 kuud ja 1000+ kilomeetrit, ning tulebki sammud uute tossude järele seada. See, et tossud kauem ei kesta pole reklaamiinimeste müügijutt, vaid see ongi päriselt nii. (Uurisin selle Pirksaarelt trennis järele). Kumm sinu ja asfaldi vahel väsib selle ajaga ära, aga see on ainus asi, mis sind põrutuse eest kaitsma peaks.

Jana Koppeli soovitusel seadsin sammud Jooksueksperti, et vastavalt oma jalgade kujule ja jooksustiilile täpselt need tossud saada, mida vajan. Kaasa tuli võtta vanad tossud. Noh, rahakott ka.

Ohsapoiss, kus mu vanad tossud minu kohta rääkisid! Ei olnudki vaja lindile jooksma ja filmima minna. Jooksueksperdid lugesid mind nende tossude pealt täpsemini, kui mustlasmutt käe pealt iial teha suudaks.

„Nii-nii. Jooksed üle kanna, väsinuna kipud lohistama.”
„Ahah, keha pole joostes tasakaalus ja raskus langeb rohkem vasakule.” (Arvatavasti on 20-kordne parema hüppeliigese väänamine keha ettevaatlikuks teinud.) 
„Väsinuna laguneb sul tehnika ära ja kipud jalgu üle tossude tõmbama.” (Olin sisekülgede polstrit kahjustanud.)
„Ja selge on ka see, et jooksed jalad veidi sissepoole ehk siis sissepoole on vaja tugevamat toestust.”

Wow.

Lust on proffidega koos ühes ruumis olla. Rääkisin veel, mida saavutada tahan. Et kiired jooksud pole minu teema, vaid pigem tahaks kindla peale vigastusi vältida ning et tegelikult oleks ka ultra otsadeks vaja mingit maastikusussi.

Tagaruumist toodi hoolega karpe ja ma olin kui tossude Tinderis: ei, ei, ei match, ei, ei, ei, ei,match. 10 paari ja kaks neist sobisid.

Ilmselgelt klappisid mu jalgadegai kokku kõige kallimad mudelid. Tossud pole aga kokkuhoidmise koht. Sul on põhimõtteliselt valida, kas investeerid tossu või investeerid ravisse ja jooksuradadelt eemal olemise valusse. 2000 järgmist kilomeetrit taas olemas. Rõõmus nägu ja ca 350 € kergem pangakonto väljusid Jooksueksperdist.

Peetri 10 km. Tegelikult Peetri krdi 10 km.

Ärge saage valesti aru, jooks oli ülihästi organiseeritud ja kõik sobis. Nojah, välja arvatud see, et ma pidin kiiresti jooksma. Ei ole midagi teha, aga kiire jooks mulle ei meeldi. Aga kui ei meeldi, tuleb meeldivaks mõelda. Või noh, sinna lähedale.

3… 2… 1… Start! Mu eesmärk oli joosta alla 45 minuti ja ka treener arvas, et olen selleks võimeline.

Esimest korda (nendest kolmest korrast) elus tegin võistlustel liiga kiire stardi, sest sihtisin ette antud kilomeetriaega, aga kell lihtsalt ei kohanenud nii kiiresti. Peale viite minutit oligi pulss ilusti 180 peal (minu max 191).

No tõesti! Ma ei tea kuidas selliseid lühikesi otsi nautida saab. Vähemalt mina ei oska. Pulss kogu aeg punases. Hoolimata sellest oli minek hea ja uus must Asicsi toss lausa lendas asfaldil. Lõpp oli ikka päris raske, aga mitte nii raske, et ei oleks saanud punasel vaibal lõpuspurti teha ja Pirkasaarele näidata, et mu pea on püsti. Vähemalt ma ise arvasin, et oli.

45 minuti asemel oli tulemuseks 43:51:1. Whohoooo! Tegelikkuses tuli see emotsioon pärastpoole ja alguses oli tunne, et viskaks pikali, oksendaks vähe ja siis vaataks, mis edasi saab. Programmi vedaja Janek (kellest ma väga palju maha ei jäänudki) tuli ka lohutama, et maraton nii raske pole. Parem oleks.

Tegelikult oli ju kõik hästi. Lonks alkovaba õlut ja üks banaan andsid elule ja jooksule mõtte tagasi. Selge on see, et vabatahtlikult ma 10 kilomeetrit aja peale enam silkama ei lähe. Usun, et selle SEB programmiga lõpevad ka minu kiired jooksud (kui just treener teisiti ei arva).

Pildi autor: Janar Tähepõld

Õhtul oli preemiaks sushi ja pudel veini suurepärases seltskonnas, ning 5-6 h und, millest ärkamine viis otse järgmisele jooksuüritusele.

Aegna saarel koos FB jooksmise hulludega

Millegipärast arvasin oma noores naiivsuses, et lippame Aegnal rahulikud 10–15 kilomeetrit ja naudime ilma ning seltskonda. Sellepärast ka eelmise õhtu lõdvema distsipliiniga võtsin.Valeeeeee! Kaupol, kes erinevalt meist saarele sõiduks kajakki kasutas, olid teised plaanid.

Võtsime putkast saiakesi ja kohvi, täitsime veepudelid, tegime nalja ning asusime teele. Minu optimism säilis. Säilis ka siis, kui esimesed kilomeetrid olid läbitud ja enesetunne liiga halb polnud. Küll aga lõi kõikuma siis, kui Kaupo ütles: „Noh, nii 25 km teeme täna.”

Pildi autor Kaupo Tiislär

Aaa. Okeiiii. No selge. Tegin peas kiiresti plaanid ümber.

Esimene ring oli lihtne ja tempo rahulik. Teine ring polnud ka midagi hullu. Aga siis leidis Kaupo toredad liivaväljad, mis meie kõigi pulsid lakke lennutas. Hea pehme jooksmine, mis ka jalad heaks pehmeks tegi.

Pildi autor Kaupo Tiislär

Pildi autor Kaupo Tiislär

Treener piitsutas meid korralikult ja lõpuks olin ainuke, kes seda hullu tempot hoida suutis. Endal oli väga hea tunne ja ka Kaupo poolt oli järgmisel päeval postkastis positiivne noot: „Eile üllatasid pika jooksu lõpuga! Pidasid ühtlasele kiirele lõpule vastu.” 
Laeva jõudes keerasin kohe kerra nagu siil sügisesse lehehunnikusse ja ega tegelikult enne kevadet poleks tahtnudki silmi lahti teha.

Aegnal ja ka veel nädal hiljem olin vormis, mida ma pole kunagi varem tundud. Jalad olid kerged, organism pidas kõigele vastu. Ehe maailmavallutamise tunne :) Töö on kandnud vilja.

Kõik tundub kole super, eks? Oligi. Kuni ühe hetkeni.

Hoida keha kilokalorite mõttes defitsiidis, et kaalu langetada; laduda 314 kilomeetrit; teha igapäevaselt üsna intensiivselt tööd – kõik see kokku on paras väljakutse. Pidasin aga korralikult distsipliinist kinni kuni ühe hetkeni.

Sel hetkel, kui otsustasin, et saan ajutiselt hakkama 5–6 tunni ööunega, hakkasin tegelikult lammutama vundamenti. Ööd muutusid lühikesteks ning une kvaliteet polnud see, mis peaks. Eelmisel kolmapäeval panin esimest korda keset päeva silma kinni, sest jaksu lihtsalt polnud enam. Neljapäeval kordus sama – 16:00 silmad kinni ja 17:00 uuesti lahti, et trenni minna. Vot see oli kõige raskem jooksma minek üldse.

Reede oli aga lõpuks see päev, kus kogu kaardimaja kokku varises. Sain aru, et ma pole veel Rait Ratasepp, Chuck Norris, ega isegi mitte kummagi sõber Facebookis.

Väsimus väljendas ennast jõuliselt. Üliväsinud keha sööstis erinevat tüüpi süsivesikute järele (kommid, koogid, puuviljad – valimatult). Tundsin, et keha vajab neid, või müüsin endale seda mõtet hästi. Võib olla ei vajanud, aga ma ei mäleta, mil ma varem nii väsinud oleksin olnud ja selliste isudega võidelnud oleksin. Noh, tegelikult ma ei võidelnudki, andsin alla.

Kui laupäevane tempojooks oli veel üsna okei, siis esmaspäevane taastav jooks näitas väsimuse astme ära. Pulss tõusis esimeste sammudega püstloodis ja 140-se pulsiga joostes olid ajad ca 1-1:30 minutit kehvemad kui muidu. Aga.

Kadunud pole veel midagi. Minu sellenädalane maratoniks valmistumine kulgeb korralikult toitudes ja magades. Ei mingit õhtuti arvutis ega telefonis vahtimist. Loodan, et on piisavalt aega, et kehaga uuesti sõbraks saada ja maratoni nautida.

Maraton

Kummaline on see, et kui jooksuprogrammi kaasvõitlejad näevad maratoni unes, siis mina pole seda veel kinnisilmi läbi jooksnud. Ei aegadega alla 3h või üle 6h. Äkki olen selleks lihtsalt liiga väsinud olnud? Või siis pole maraton selle aasta peamine eesmärk…

„Oot’, Timo? Mis? Sa ju valmistud maratoniks, kas see polegi siis see peamine?”

Jah, valmistun küll, aga see on alles esimene etapp. Peamine eesmärk sellel hooajal on joosta Haanja100-l oma esimene ultradistants, milleks on 66 km. Aga üks samm korraga. :) Ka maraton on pikim ots, mida seni jooksnud olen.

Alustan 3:45 grupist ja 21 km peal (seal kella 11:00 kandis) on selge, kui sõbraks ma oma kehaga selle nädalaga olen jõudnud saada. Kas tuleb oodata järgi tagumine grupp või õnnestub pärast 21 kilomeetrit grupist siiski lahkuda ja teha vähe kiiremaid samme.

Aga seda näitab juba pühapäev, kui käes on tõeline jooksupidu. Üks on selge – ma annan endast maksimumi. Selle maksimumi, mis sellel päeval ja konkreetsel hetkel võimalik on. Ja lisaks sellele kavatsen seda päeva ja jooksu nautida.

Ma olen südamest ja siiralt tänulik, et jooksuga tegelema hakkasin ja et selline programm nagu “Eesmärgiks SEB Tallinna maraton” on üldse ellu kutsutud. Hoian kõigile jooksjatele pöidlaid ja kohtume rajal!

Minu teine kirg on digiagentuur Lavii (kus ma ka blogi kirjutan)
Teksti tegi sulle mõnusamalt loetavaks Jaana Maling Sisukirjutajast (www.sisukirjutaja.ee)

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.