Ilmselt vaevab see küsimus paljusid jooksusõpru. Olen ise aastate jooksul maadelnud mitmete levinud vigastustega, saanud neist üle ja siis taas nendega kohtunud. Kõige selle käigus olen ka sellele arusaamisele jõudnud miks nad siis ikkagi tekivad.

Mõni sõna mu jooksuharrastuse taustast. Hakkasin jooksma 27 aastaselt ja esimesel kahel aastal mul vigastusi ei olnud. Ka treeninguteadmisi polnud. Ilmselt kehalise kasvatuse tundidest oli mul meeles, et spordis peab treeningutest taastuma ja nii otsustasin joosta ülepäeviti. Alustasin tasapisi, sest palju ei jaksanud. Esimese aasta eesmärgiks oli läbida poolmaraton. See tundus üüratult pikk maa olevat aga ometi jaksasin juba neli kuud hiljem kontrolliks nii palju läbida. Kuu aega hiljem jooksin juba võistlusel aeg tuli 1:46. Järgmiseks aastaks seadsin eesmärgi läbida maraton ja see ka õnnestus. Mitmetel põhjustel jäi vahepeal hobi soiku aga viie kuuga sain samadel põhimõtetel joostes maratoni läbitud 3:46. Läks kergemalt kui kartsin. Imeline tunne, nüüd oli hammas verel ja tahtsin paremat aega. Hakkasin iseseisvalt Internetist tarkusi ammutama, soetasin pulsitestri. Kahjuks ma uute teadmistega midagi tarka teha ei osanud. Testri panin niisama käima ja proovisin kohe ja järjest kõiki uusi teadmisi (loe: intensiivseid harjutusi – lõike, mäkkejookse jms. Varem ma lihtsalt sörkisin), mida Internetist leidsin. Umbes kuu ajaga tekitasin endale tõsise luuümbrise põletiku…

Nii see siis algas. Proovisin joosta läbi valu ja see ajas asja üha hullemaks. Õppisin kasutama jääd ja erinevaid ortopeedilisi abivahendeid (kompressionnisääriseid). Tegin ka lühemaid-pikemaid pause. Tahtsin juba käega lüüa, et mulle jooks ei sobigi, sest mul on madal jalavõlv (loe: lampjalad). Õnneks leidsin siiski lahenduse: sain korralikud tallatoed (FootScan tehnoloogia abil mulle kohandatud) ja õppisin õigesti jalgu venitama. Kõrvale teadmisi joosku planeerimisest (mahtude tõstmine, kergete-raskete päevade määramine) ja muudest treeningu põhitõdedest. Igatahes sain ma luuümbrise põletikest lahti lõplikult. Mis siis aitas? Tallatoed aitasid liigselt sissepoole vajuvaid taldu toestada ja nii ei koormanud need enam üleliigselt sääri. Tagumiste säärtelihaste venitamine aitas muuta lihast elastsemaks ja vähendas samuti pingeid.



Rõõm oli suur ja siiras. Sain tõsta jooksumahte ja parandasin oma tulemust. Jõudsin tasapisi trennipäevi lisades sinnamaani, et põlved hakkasid valutama. Põlvekedra ehk patella alt kulgev kõõlus oli tundlik ja valutas. Mõnikord oli see valu rohkem sääreluule kinnitumise kohas, mõnikord patella allservas. Tüüpiline „jooksja põlv“ ja põhjuseks ülekoormus. Ülekoormus sellest, et lihased-kõõlused on nõrgad selle koormuse jaoks, samuti ka jäigavõitu. Esimese hooga pakkus leevendust põlve ümber tõmmatav side, millel on padjake ülalnimetatud kõõluse kohal. See vähendas koormust ja nii ei pidanud ma jooksmist katkestama. Aga tahtsin ju ikkagi hädast üle saada, mitte sellega elada. Seda ma olen ka saavutanud – õige füsioteraapia on aidanud sellest pea täiesti üle saada. Lõplikult veel mitte. Õigeks on osutunud õiged jalgu tugevdavad jõuharjutused, õige venitamine ja lihaste rullimine. Tekstiliselt on raske edasi anda neid harjutusi (kükid-poolkükid kaldpinnal – vastava pinna tegin endale ise. Jalgu tugevdavad harjutused kummilindi ja füsiopalli abil), sõnum on selles, et need tõesti aitasid. Masseerimist aitab kas just asendada aga vähemalt osaliselt korv ata vahurull ja tennisepallidel rullimine. Aeg-ajalt tuleb „jooksja-põlv“ jälle kallale aga teen rohkem ja sagedamini ülalnimetatud harjutusi, vahetevahel panen ägedal juhul valusale kõõlusele ööseks peale Olfen plaastri (see on põletiku- ja valuvaigistava geeliga immutatud plaaster) ja olen abi saanud.

Nüüdseks jooksen juba seitsmendat aastat järjest kaks korda päevas. Iga hommik algab võimlemisega – peamiselt ülalnimetatud jalaharjutused, sekka ka harjutusi kerele ja kätele. Iga jooksmine lõpeb venitamisega (no oleme ausad – mõnikord jääb vahele ka, on siis põhjuseks kiire kusagile mujale või muu asjaolu). Olen õppinud vara ärkamist, võimlemist, venitamist nautima ja teen seda hea meelega. Arvasin, et enam mul probleeme ei tule. Aga võta näpust.

Kahel korral olen osanud puhtalt kärsitusest oma lihase „ära tõmmata“. Kord reielihase kubeme juurest ja kord säärelihase keskelt. Mõlemal korral on see juhtunud maratonijärgsel nädalal, kiiremat harjutust üritades. Sest maratonivalu on jalgadest läinud ja tunne on juba hea, kärsitus peal ja tahaks uue tsükliga peale hakata. Tulemuseks vastupidine olukord. Sundpuhkepäevad, aeglane algus tasapisi sörkides.
Eelmisel sügisel hakkas kanna- ehk Achilleuse kõõlus (ahilka, nagu seda jooksumehed suupäraselt kutsuvad) hellaks minema. Arvasin, et olen juba nii kogenud, et venitan natuke rohkem ja panen külma ja Olfreni peale ja läheb üle. Ei läinud. Ja ühel hetkel läks nii valusaks et joosta lihtsalt ei sanud. Trepist üles-alla ka ei saanud. Tegin nädala puhkust, proovisin joosta. Siis veel nädala… ja otsisin abi. Tüüpiline just jooksjale iseloomulik achilleuse kõõluse põletik. Sain uued harjutused, igahommikusse võimlemisprogrammi lisandus uus abivahend – tasakaalupadi. Ja kõõluse „töötlemine“ (masseerimiseks ei julge seda valulist protseduuri nimetada) raudpulgaga. Asendasin jooksmise võimlemisega – tegin seda nii hommikul kui õhtul, ikka koos venitamisega (siingi taas uusi harjutusi lisaks) ning tennispallide- ja vahurulliga rullimisega. Ja siis oli valu taas kadunud ja sain taas joosta.

Vahepeal oli juhtunud mõndagi. Olin katkestanud Tallinna maratoni ja loobunud kõigist sügisestest jooksudest. Korraliku planeerijana olin juba varakult neile kõigule registreerunud. Esimesed valuta sörgid tegin nädalal, mille lõpus oli Ateena maraton, kuhu olin sõpradega registreerunud, piletid-hotellid kõik hangitud. Võtsin jooksuasjad kaasa, ka numbri võtsin välja. Ja õhtul siis otsustasin, et katsun väga tasakesi sörkides ta ikkagi läbida. Nii ka tegin ja elamus oli suur. Samas pidin mitmeid kibedaid hetki alla neelama. Kui varem olin mitu aastat järjest jooksnud maratoni alla 3 tunni, siis nüüd tuli üle nelja. Ja lõpus ma kõndisin. Ikka päris mitu kilomeetrit vaheldumisi kõndi ja sörki.

Aga kannatuste karikas on veel mõndagi varuks! Selle aasata kevadel hakkas valu tegema päka-alune. Talla ristvõlvi keskosa on tasapisi alla vajunud. Taas uued harjutused, tallatoe kohendamine. Ja just praegu hakkab vaikselt üle minema. Aga kiireid harjutusi pole nüüd juba kuid korralikult teha saanud ja sestap ka kevadised maratonid tulid üle kolme tunni. Ka Eesti rahvajooksudel olen oma tavapärasest tasemest minutite kaugusel. Ja sellega on mul olnud raske harjuda. Aga rõõm jooksmise üle on siiski suur!

Tulles alguse juurde tagasi. Miks tekivad vigastused ja kas jooksmine on üks ohtlik ala? Olen sellel teemal palju arstide - füsioterapeutidega arutlenud ja püüdnud ka ise vastavaid teadusartikleid lugeda. Olen jõudnud arusaamisele, et põhjuseks on varasest lapsepõlvest alates ära hellitatud jalad. Me peaksime käima palju konarlikul-ebatasasel pinnasel paljajalu. See treeniks jalalihased – nii süva kui suured lihased - varbaotstest kuni alaseljani tugevaks ja tasakaalustatult arenenuks. Hädade põhjused on allavajunud jalavõlvis, astumisel sisse- või välja vajuvates sääred. Ülekoormuses põlvedes, puusades ja alaseljas. Jäigas ja ülekoormatud achilleuses. Seda kõike peaks treenima tasakaalustatult ja lapsepõlvest peale. Ometi see nii pole ja sealt ka hädad.



Mis siis teha? Eks ikka võimelda ja harjutada. Sest seda peab nagunii tegema, heast paljajalu mööda saadetud lapsepõlvest ei piisa isegi neil vähestel õnnelikel, kellel selline oli. Uskuge, võimlemine aitab! Nagu eespool ütlesin, olen mõnest hädast päris priiks saanud. Alles sel kevadel käisin oma jalgu üle testimas ja avastasime koos arstiga üllatuslikult, et mu jalad ei vaju enam ei sisse- ega väljapoole. Olen nad aastatega piisavalt tugevaks treeninud (tasakaalupadi, kaldpind, kummilindid!). Muu hulgas avaldub see selles, et juba ca 5 aastat ei kasuta võisteldes tallatugesid. Muul ajal veel kasutan aga võib-olla võiksin ka loobuda.