Ma ei ole kunagi eriti sportlik poiss olnud. Või noh, tegelikult olen ma sportimisest pigem kaarega mööda kõndinud. Juba lapsena eelistasin ma suvel raamatute seltsis võrkkiiges lesida, selle asemel et naabripoistega jalgpalli taguda. Ka koolis vedasin end kehalisest kasvatusest suure vaevaga läbi. Oli ka neid veerandeid, kus ma üheski kehalise tunnis oma nägu ei näidanud. Kuna teised õppeained olid aga eeskujulikult korras, õnnestus sellest kuidagi välja vingerdada.

Eelmise aasta augustis aga, pärast teise lapse sündi, otsustasin, et pean hakkama veidi oma tervisele mõtlema ja ennast liigutama. Tööl istun päevad läbi arvuti taga ning mingit füüsilist väsimust nagu ei tekigi.

Kuna olin tööalaselt seotud Marathon 100 veebilehega (eelmise lehe versiooni juures, mis oli üleval 12.2013. – 05.2016. olin projektijuht ning osaliselt ka programmeerija), oli jooksmas käimise kasuks otsustamine üsna loomulik valik. Tol hetkel ei arvanud ma muidugi, et jooksen veidi rohkem kui aasta pärast oma esimese maratoni.

Niisiis otsisin kapist Puma kiledressid välja ning läksin ja jooksin 22. augustil 2015 oma esimesed 5.66 kilomeetrit. Ei olnudki nii hull. Järgnevatel nädalatel jäid distantsid küll lühemaks, ent vedasin end siiski ca kolm korda nädalas jooksma.

Kuna kodus kasvab kaks väikest last ja hommikune ärkaja ma kohe kaugeltki ei ole, on minu jaoks parimaks võimaluseks joosta hilisõhtul / öösel, kui lapsed magavad. Ja väga mõnus on. Tänavad on tühjad, päike ei lõõska, päevamured jäävad selja taha...

Kuna töö poolt pakuti võimalust osaleda SEB Tallinna Maratonil, lasin ka ennast 10 km distantsile kirja panna. Eesmärgiks võtsin joosta selle alla tunni ajaga ning aeg 0:56:28 (neto 0:54:15) oli igati rõõmustav. Kuigi pagana raske oli. Olles harjunud öösiti jooksma, tuli Pirita teel lõõskav päike väga ebameeldiva üllatusena. Viimased kilomeetrid läbisin pool surma silme ees.

Oktoobris jätkasin vahelduva eduga õhtuti jooksmas käimist. Novembris sain aru, et mul on vaja treenerit – kes vähemalt suunaks, millal ja kui palju joosta. Kuna laste, töö ja kooli kõrvalt oleks „päris“ trenni keeruline minna, otsustasin liituda Endomondo premiumiga ning koostada seal treeningplaani. Eesmärgiks sai joosta millalgi kevadel poolmaraton.

Loomulikult ei suuda Endomondo võistelda reaalse inimesega, ent minust oli ta igal juhul targem. Intervallid, erineva pikkusega distantsid, puhkepäevad – ise ma neid planeerida ei oleks osanud.

Ülejäänud sügisel, talvel ning ka kevadel üritasin koostatud treeningplaani enam-vähem järgida. Samuti osalesin (kooskõlas treeningplaaniga) Marathon 100 virtuaaljooksudel.

Tuli ette ka nädalaid, mil ma ühtegi sammu ei jooksnud (kui ehk trollile/trammile jooksmised välja arvata). Võtsin samal ajal ette oma hammaste ravi ning näiteks pärast tarkusehammaste välja tõmbamist tulid sisse isegi kahenädalased pausid.

17. aprillil jooksin oma esimese poolmaratoni, Pääsküla raba maratonil. Eesmärgiks olin seadnud lihtsalt lõpetada, Endomondo arvas, et aeg 1:47 oleks reaalne. Lõpetasin aga ajaga 1:41:05.1 ning saavutasin teise koha. Minu jaoks absoluutselt üle ootuste hea tulemus. Mina, kehalises viimane luuser, lõpetan mõne võistluse poodiumikohal!

Sealt hakkaski idanema mõte ka maratoni jooksmisest. Kui varasemalt olin maratonijooksjaid pidanud hulludeks üliinimesteks (42 kilomeetrit, ikkagi), siis Marathon100.com veebilehe kallal töötades olin aru saanud, et tegu on (vähemalt osadega neist) täiesti tavaliste inimestega. Inimestega, kes on püstitanud endale eesmärgi, mille nimel nad nii vaimselt kui ka füüsiliselt kõvasti pingutavad. Ent midagi üleloomulikku maratoni läbimises ei ole.

Niisiis koostasin Endomondos uue treeningplaani – eesmärgiks SEB Tallinna maraton. Üritasin seda ka jälgida, ent oli ka neid päevi, mil jooksma ei jõudnud, kuigi treeningplaan seda ette nägi.

Maratonihommikuks olin sel aastal läbinud 836 kilomeetrit. Oma treeningute algusest üldse 1037 kilomeetrit. Endomondo pidas reaalseks lõpuajaks 4:04:26, mina aga 3:40. Kuna olin nädala alguses saanud mingi halva viiruse (kurguvalu, nohu), siis arvasin, et vast päris 3:40 mitte, ent alla nelja tunni küll. Seda, et nelja tunni alistamine on paljudel omaette eesmärgiks, sain teada alles hiljem...

Juba kodust välja astudes oli paras ärevus sees. Ka stardikoridoris tundus aeg justkui venivat.

Üks töökaaslane küsis mult paar päeva enne maratoni, et kuidas üldse on võimalik sellist distantsi läbida. „Ma ei tea, ma ei ole kunagi maratoni jooksnud,“ vastasin, „Aga arvan, et hakkad jooksma ja siis jooksed ja jooksed ja jooksed...“

Pärast stardipauku nii oligi. Igasugune ärevus kadus. Esimesed kolm kilomeetrit läksid tropis joostes ning möödapääsuvõimalusi otsides. 3:45 tempomeister, kelleni jõuda tahtsin, oli eelmises stardigrupis. Pärast kolme kilomeetrit mass harvenes ning sealt edasi oligi vaid joosta.

10, 20, 25... Üle poole maratonist möödus üsna linnulennul. 3:45 tempomeister oli ammu selja taha jäänud.

Olin aga kuulnud, et maraton algab 30. kilomeetrist ning kartsin seda väga. Tuli 30. Tuli 31. Püsisin siiani lausa 3:34 tempos. 3:30 tempomeister oli silmapiiril. Enesetundel polnud häda midagi, jõudu oli veel omajagu. Mõtlesin, et ehk teen lõpus veel väikse spurdigi.

Ja siis, kuskil 35-36 kilomeetril saabus surm. Mitte otseselt muidugi. Aga jalad hakkasid krampi kiskuma. Vahepeal kõndisin, kaotasin aega. Kõvasti kaotasin motivatsiooni. Varasemalt oli kerge – eespool oli ikka keegi, keda püüda või kelle tuules joosta. Ent nüüd hakkasid ka eespool olijad kõndima. No ja kui nemad kõnnivad, võin minagi!

3:45 tempomeistri lasin küll endast mööda, ent vedasin end siiski võiduka lõpuni. Lõpuajaks sai 3:48:40 (neto 3:47:47)[1]. Seda, kui hea tulemuse ma debütandi kohta tegin, taipasin alles hiljem. Ent tunne oli igal juhul ülev – tehtud! Ma läbisin oma esimese maratoni!

Pärast seda on mult korduvalt küsitud, mis järgmiseks eesmärgiks on. Ultra? Ironman? Tulemuse parandamine? Ujuda ma ei oska ja jalgratas varastati ära, nii et ironman ei sobi. Ultra on liiga pikk. Tulemuse parandamine kõlab ahvatlevalt – järgmine aasta 3:40, viisaastakuplaani 3:30. Aga ma arvan, et siiski mitte.

Olen siiani trenni teinud nii, nagu ise oskan, veebist loen ja Endomondo soovitab. Kuna jooksmas hakkasin aga käima selle pärast, et oma tervise ja enesetunde eest paremini hoolitseda, võiks eesmärgiks võtta hoopis teadlikuma tegutsemise.

Sel korral sai maraton läbitud keskmise pulsiga 168. Oleks ju tore saada järgmine aasta sama tulemus oluliselt madalama pulsiga? Samuti võiksin tähelepanu pöörata enda (ja oma pere) toitumisele, koostada teadliku(ma)d menüüd...

Ühesõnaga – võimalusi on lõputult, kindlasti leian omale ka uue eesmärgi. Ja kindlasti ei jää see mu viimaseks maratoniks.

Fotod: Sportfoto.