„Kuidas enesetunne on? Kas jalad on märjad? Külm on? Joo veel teed! Järgmise joogipunktini on 8-9 kilomeetrit. Kui edasi lähed ja midagi juhtub või kui kukud, siis proovi püsti tõusta ja ennast nähtavaks teha. Kui pikali jääd – tagda vsjo, smert! Eta Baikal!“

Selliste julgustavate sõnadega saatis mind 21 km joogipunktist teele üks kohalik vabatahtlik.

Pead tõstvas lumetormis ei näinud ma enda ees ühtegi kaasvõistlejat, jõin veel ühe topsi teed, võtsin peotäie rosinaid ja jätkasin jooksmist.

Baikal Ice Marathon on maratonijooks, mis kulgeb üle jäätunud Baikali järve Listvjanka külast Tanhoisse või siis vastupidi. Kummas suunas parasjagu joostakse, see sõltub ilmastikuoludest, eelkõige tuule suunast ja kiirusest ning lõplik otsus jooksusuuna kohta võidakse halvimal juhul langetada alles võistluseelsel päeval. Üle maailma sügavaima järve kulgevat jooksu on mitmetes jooksuportaalides ja edetabelites hinnatud raskeimate ja karmimate maratonijooksude hulka ning nende hinnangutega tuleb nõustuda.

Elu on näidanud, et sageli saavad ägedaimad ettevõtmised alguse spontaansetest mõtetest ja juhuslikest vestlustest. Nii ka seekord. Olime koos sõber Erkkiga eelmise aasta oktoobri lõpus kolleegidega parajasti saunas kui jutt liikus millegipärast Venemaale, sealsele elule-olule ning kokkupuudetele selle maa ja inimestega. Minu pikem viibimine Venemaal oli 1992. aasta sügisel, kui koos kursakaaslaste ja sõpradega sai käidud Sajaanides matkamas. See tähendas Moskvast rongiga nelja ööpäeva pikkust sõitu Irkutskisse, kümmekond päeva matka ja siis sama palju jälle koju tagasi. Kuna Erkkil oli Siber veel nägemata, siis idanes mõte, et miks mitte see lünk täita ja reis Venemaa idapoolsesse otsa lähiajal ette võtta. Oleme seni oma ühised puhkusereisid üritanud korraldada ikka selliselt, et oleks võimalus lisaks puhkusele ka maraton joosta. Teadsime, et Baikali maraton on olemas ja otsustasime selle ideega edasi tegeleda ning koju jõudes veidi netis surfata. Selgus, et järgmine Baikali maraton peetakse 07. märtsil 2018 ja sellega oli otsus tehtud – jooks üle jääkatte all oleva maailma sügavaima järve pidi teoks saama.

Juhendi järgi saavad jooksul osaleda need, kellel on viimase kolme aasta jooksul ette näidata vähemalt üks läbitud maraton ajaga alla 4:05:00. Tegelikult saavad osaleda ka huvilised, kellel nimetatud aega ette näidata ei ole, aga sel juhul peavad nad ostma 1432.- euro eest spetsiaalse „aklimatiseerumis- ja treeningpaketi“. No arusaadav, et kuue päevaga kedagi maratoniks ette ei valmista, aga suurepärase korralduse huvides on iga euro teretulnud.

Enne maratoni starti

Kuna sellist varianti ei ole, et maksad lihtsalt osalustasu ja oled hommikul stardis, siis valisime viiepäevase paketi, mis sisaldas jooksule eelnevalt ekskursiooni Irkutskis ja jooksule järgneval päeval Baikali muuseumi külastust. Pakett sisaldas ka kõiki ööbimisi, transporti ning lisaks mitmeid söögikordi.

Kui registreerimine tehtud, hakkasime oma reisikava välja mõtlema. Lennukiga saab Irkutskisse ja tagasi läbi Moskva suhteliselt lihtsalt ja kiirest, aga meie tahtsime natuke ka Venemaad näha. Parim variant selleks on rong, aga Moskva-Irkutsk-Moskva või ka lihtsalt Moskva-Irkutsk oleks liiga ajakulukas ja läheks võib-olla ka üksluiseks. Jõudsime lõpuks sellise natuke veidra variandini, et lendame 02. märtsi õhtul Tallinnast läbi Moskva Novosibirskisse, jõuame sinna 03. märtsi hommikul, veedame Novosibirskis terve päeva, istume õhtul rongile ning sõidame sellega 31 tundi Irkutskisse. Irkutskisse jõuame 05. märtsi varahommikul ja tagasi tuleme lennukiga läbi Moskva 09. märtsil. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et plaan oli päris hea.

Moskva lennujaamas oli meil ümberistumiseks aega 1,5 tundi, aga napilt oleksime ikkagi oma Novosibirski lennukist maha jäänud. Lõpuks peaaegu jooksime ja saime enam-vähem viimastena lennukisse. Arvestades passikontrolli ja lennujaama mastaapsust, on poolteist tundi Šeremetjevo lennujaamas küll absoluutne miinimum millega ümberistumisel arvestada.

Novosibirsk – oma 1,5 miljoni elanikuga Venemaa suuruselt kolmas linn. Suur tööstus- ja teaduskeskus, aga talvisel ajal turistil seal küll midagi peale hakata ei ole. Olime kuulnud, et Novosibirski loomaaias pidi elama selline elukas nagu liiger, kes on lõvi ja tiigri ristand. Otsustasime seda loomaaeda vaatama minna, aga liigrit me ei leidnud, üleüldse ei leidnud me talvisest ja lumisest loomaaiast eriti kedagi, peale jääkaru ja põdra. Aga vähemalt õnnestus paar tundi aega surnuks lüüa. Ülejäänud ajast veetsime märkimisväärse osa erinevates pelmennajates suppe ja kohalikke pelmeene degusteerides ning need oli suurepärased.

Moskva-Vladivostok rong saabus kohaliku aja järgi kell 1:45 öösel. Meil oli ostetud kaks piletit neljakohalisse kupeesse ja arutlesime, et kas saame terve kupee oma kasutusse või on seal kaks inimest juba ees. Kuna olime viimase 38 tunni jooksul saanud magada umbes paar tundi ja väsimus oli üsna suur, siis lootsime, et meie saabudes on kupee tühi ja saame rahulikult magada. Koperdasime kuidagi pimedasse ja kitsasse kupeesse ning leidsime sealt eest kaks hõivatud voodit. Selge, tuleb kuidagi sisse elada, esimese asjana ennast mingil moel pikali saada ning natuke magada. Uni oli hea ja ärkasime suures valges alles siis kui hakkasime Krasnojarskile lähenema. Vastaspoolsel ülemisel naril pikutas üks sportlik noormees, Rossija kirjaga särk seljas ja suusakott lae alla nagisse tõstetud. Alumise nari kupeekaaslane paistis selline rahulik viie-kuuekümnendates vene mees. Vagunisaatja tõi meile piletihinnas sisalduva toidupaki – pudeli vett ja väikese šokolaadi. Vahtisime akna taga laiuvat lumist Siberit ja lehitsesime kaasavõetud lugemismaterjale. Üks Venemaa kaugsõidurongi võlusid on kahtlemata restoranvagun ja kuna see oli kohe meie vagunist järgmine, siis seadsime oma sammud peatselt sinna. Ilmselt esitasime oma supi- ja supikõrvase tellimuse nii kohutavas vene keeles, et ettekandja küsis konkreetselt, et kas me oleme Eestist. Kupees tagasi, otsustasime teha tutvust oma reisikaaslastega. Erkki otsis välja ühe selleks puhuks kaasa võetud „Vana Tallinna“ ja lati suitsuvorsti ning tutvuse tegemine võis alata. Sportlase moodi mees oligi sportlane, tuli võistlustelt ja sõitis koju Ulan-Udesse ning läheb järgmisena sõitma Baikali suusamaratoni. Tema sõi ainult vorsti. Vanem mees sõitis Moskvast Vladivostokki oma sugulastele külla. Kuna ta töötas raudteesüsteemis, siis saab ta kord aastas sõita Venemaa piires tasuta edasi-tagasi mistahes kohta ja seda võimalust ta praegu kasutaski. Tema ei öelnud ära millestki, mis lauale sai pandud. Järgmisel hommikul ärkasin selle peale, et vagunisaatja tegi ukse laht ja kamandas meid üles, tunni aja pärast jõuame Irkutskisse.

Irkutskis oli külm, -28 kraadi. Jaamahoonesse jõudes märkasime Baikali maratoni logoga paberit hoidvat meest ja arvasime õigesti, et ju ta meile on vastu tulnud. Pärast hotelli sisseregistreerimist läksime linna, et otsida koht kus hommikust süüa. Millegipärast me ei taibanud, et kell on alles 8 hommikul ja söögikohad veel suletud. Jalutasime tunnikese mööda krõbekülma linna ja saime viimaks oma hommikusöögi kätte. Pelmeenidest ei saa ikka üle ega ümber – kohalikus burjaatia köögis kannavad need nime – buuzõ, mis meenutavad vägagi Gruusia hinkaleid, umbes sama suured ja samamoodi kokkuvolditud tainasse pakitud liha-, kala- või aedvilja täidisega. Süüakse neid ka samamoodi, hõrgutis tuleb näppude vahele võtta, tainasse auk hammustada ja sealtkaudu kogu leem välja luristada ning seejärel ülejäänud pelmeen suhu pista. Maitseb hästi!

Pärastlõunal korjatakse hotelli fuajees kõik selleks ajaks kohalejõudnud maratoonarid kokku väikeseks linnaekskursiooniks. Lõunasöök on kohas, mida kutsutakse 130.-ks kvartaliks ning mis kujutab endast 2011. aastaks linna 350. juubeli puhul renoveeritud vanade palk- ja puitmajade rajooni, kus praegu on rohkelt erinevaid söögikohti ja kauplusi. Kuna tegemist on ikkagi Aasiaga, siis torkab silma palju mongoliidsete näojoontega inimesi ja parempoolse rooliga autosid. Õhtuks on temperatuur mõnevõrra tõusnud ja kuna kondid on reisimisest kanged, siis teeme Erkkiga Angara promenaadil  umbes 7-8 kilomeetrise jooksutiiru. Arvestades reisiväsimust ja kuuetunnist ajavahet pole enesetundel väga vigagi, kannatab joosta küll.

Maratoni stardis

Järgmisel päeval jagatakse jooksjad kahte gruppi, meie grupp võtab ette paaritunnise bussireisi Baikali lõunakaldale Baikalski külla, teised suunduvad jooksu finišipoolsesse otsa Listvjanka külla. Miks meid kaheks jagati, sellest ei saanudki aru. Seekord joostakse siis suunaga lõunast põhja ehk Tanhoist Listvjankasse või siis ka Burjaatjast Irkutski oblastisse. Bussis räägib giid Galina meile kohalikust elust, sajaaastase Trans-Siberi raudtee ajaloost ning vestab ilusaid legende Baikalist, Sajaanidest, Angarast ja Jenisseist. Venemaa mastaape ilmestab teeäärne suunaviit, mis näitab Moskvani 5383 ja Vladivostokki 3762 kilomeetrit. Lõunapausil satume ühte lauda moskvalaste Andrei ja Elviraga. Andrei on seni jooksnud mitmeid ultraid ja osalenud kõigil viiel senipeetud Moskva maratonil. Palju ta üldse maratone kokku on jooksnud, seda ta ei tea. Lisaks istub meie lauas  prantslane, kes on läbinud muuhulgas umbes 170 kilomeetrise Mont Blanci Ultra.

Ööbima jääme Baikalski mäesuusakuurordisse. Jalutame õues ja arutame, mida homseks jooksuks selga panna ja kaasa võtta, see on peaaegu alati põhiline teema kui tegemist ei ole just tavalise linnamaratoniga. Üksteise järel saab erinevaid variante läbikaalutud ja jälle kõrvale heidetud. Külma on õhtul -16 ja on täiesti tuulevaikne. Ka taamal oleva vabriku korstnast kerkiv suits liigub otse üles. Peame seda positiivseks märgiks, sest külm külmaks, kodus on ka -16 kraadiga joostud, aga põhiline faktor millega arvestama peab, on ikkagi tuul. Õhtuse pastaparty ajal antakse meile ülevaade homsest kavast ja rajaoludest. Kell 6:30 saab süüa, 7:30 peavad olema fuajees kotid asjadega, mis liiguvad Listvjankasse hotelli, ise lahkume bussiga kell 8:00 umbes 80 kilomeetri kaugusel asuvasse Tanhoisse. Listvjankas ööbijad tuuakse hommikul starti hõljukitega üle Baikali. Tundub, et meil on vedanud, tunnine bussisõit paistab kindlasti mugavam variant kui sama kaua hõljukis rappuda. Lisaks saame stardis ära anda kuni 3 kg koti vahetusriietega, mis viiakse pärast starti finišisse. Rajaolud on varieeruvad, on nii lund kui avatud jääpeeglit ja võib esineda üksikuid kitsaid pragusid. Igal juhul tuleb olla tähelepanelik ja kõigeks valmis olla.

Küsimus oli ka sellest, et kuidas jooksu ajal oma ettetulevad ihuhädad ära õiendada. Siis korraldajad väga üle ei pingutanud – tualetivõimalus on poolmaratoni joogipunkti juures ja kui muul ajal on vajadus, siis astuge lihtsalt rajalt kõrvale ja ajage oma asjad ära, Baikali järves elab ainuüksi endeemseid liike ligi tuhatkond ja kõik nad toimetavad oma toimetamised järves ära, vaevalt sadakond jooksjat kuidagi järve seisundit mõjutada suudab.

Viieteistkümnes kilomeeter

Olime enne reisi Erkkiga mõlemad kaalunud, kas osta Baikali maratoniks spetsiaalsed naastudega jooksutossud, aga lõpuks ikkagi sellest mõttest loobunud. Selle asemel ostsime kingapoest 4 eurosed plastikneetide külge kinnitatud metallnaastuga kummirihmikud, mida sai tavalistele jooksutossudele peale tõmmata. Töötas küll, igatahes parem kui lihtsalt tossuga joosta. Väike probleem oli see, et  kummirihmik liikus tossu suhtes ehk ta ei olnud väga stabiilne ja palja jää peale astudes pidi ikkagi väga ettevaatlik olema. Libastusin mitmeid kordi ja korra käisin ka päris külili. Riietuse osas lähtusime lõpuks ikkagi põhimõttest, et pigem alguses natuke jahe kui jooksu ajal liiga palav. Mina panin jalga eest tuulekindla riidega suusapüksid, selga pika jooksusärgi, pika jooksufliisi ja vesti ehk sama riietuse, millega ma kodus umbes viie külmakaadriga jooksmas käin. Lisaks müts, buff ja üks paar sõrmikuid ning muidugi päikeseprillid, need on möödapääsmatud nii märtsikuise lumelt peegelduva päikese kui näkku tuiskava jäise lume tõttu. Lihtne. Asjad pakitud, kobisime magama. Või vähemalt oli see nii kavandatud. Ma ei tea miks, aga und ei tulnud, vähkresin umbes kella neljani hommikul. Samas ega see väga ei üllatanud, olin ka varem mõnikord samas olukorras olnud ja teadsin, et tulemusele see suurt mõju ei avalda. Hommikul selgus, et Erkki oli umbes samas olukorras.

Pole hullu, hommikul oli taevas pilvitu, korstnast tõusis suits jätkuvalt otse üles, külma oli -22,8 kraadi. Hommikusöögilaud oli rikkalik, aga mina maratonihommikul väga palju ei söö – kausitäis putru ja tass teed oli ka seekord piisav.

Kella üheksa paiku olime stardipaigas, Listvjanka rahvas ei olnud veel kohale jõudnud ning meid juhatati Baikali Biosfääri Kaitseala keskusesse, kus sai soovi korral veel teed, vett, kommi ja küpsist.

Täpset stardiaega ei ole, see sõltub kuidas osavõtjad kohale transporditakse ning kõik vajalikud asjatoimetused tehtud saavad. Loobusin veel viimasel hetkel kavatsusest joosta väikese seljakotiga, kuhu plaanisin panna kilejope, tagavaramütsi ja -kindad. Kaasa võtsin ainult telefoni ja paar geeli (need jätsin poolenisti jäätununa esimesse joogipunkti). Lõpuks olid kõik osalejad kohal ja veidi enne kella ühtteist kutsuti meid numbrite alusel välja. Mina olin järjekorras viimane, numbriga 160. Kokku oli stardis täpselt 100 maratonijooksjat ja 26 poolmaratonile minejat. Poolmaraton lõppeski keset järve, kus sai telgis riideid vahetada, misjärel transporditi lõpetajad hõljukiga vastaskaldale.    

Temperatuur oli tõusnud -17 kraadini, starti oodates soe just ei olnud, aga päike paistis ja oli lootus, et päeva edenedes läheb natuke soojemaks. Stardieelsed rituaalid läbiviidud, pildid tehtud ja läkski lahti. Algus oli tegelikult päris ehmatav, sest tõukejalg vajus mootorsaaniga sissesõidetud rajal igal sammul läbi. Olin valmis, et rada on libe, aga ei osanud oodata, et peab jooksma olukorras kus igal sammul vajub jalg mitu sentimeetrit läbi lumekooriku. See kulutas päris palju jõudu ja võtsin asja väga rahulikult, esimesele kilomeetrile kulus üle seitsme minuti. Sellist jooksmist jagus ligi kümneks kilomeetriks, siis hakkas rada rohkem kandma ja oli täitsa hea joosta. Esimene joogipunkt oli viiendal kilomeetril (järgmised 10., 15., 21., 30., 35. ja 40.-ndal). Juua pakuti teed ja vett ning kosutuseks rosinaid, datleid, marmelaadikomme, pähkleid. Enesetunne oli hea ja tegin isegi mõned fotod ja videolõigud. Päike säras, selja taga kauguses sinetasid Sajaanid ja üldse oli elu ilus. Tuul läks järjest tugevamaks, aga see puhus kas natuke selja tagant või parema külje poolt, nii et tuulest oli alguses isegi pigem abi. Reie tagaküljed võttis mingiks ajaks kangeks ja buffi tuli vahel üle nina vedada, aga ei midagi hullu. 15.-st kilomeetrist alates oli sisse lükatud ka värske rada, mida korraldajate endi reeglid tegelikult ei luba, jooksupäeval traktoritega raja läheduses ei sõideta, aga ju siis hinnati seekord raja puhastamist veel jooksupäeva hommikul ohutuse huvides oluliseks. Enne poolele maale jõudmist oli aru saada, et tuul hakkas tugevnema ja keerutas järvelt lund üles, mis nähtavuse oluliselt kehvemaks muutis. Teise poole alguses puhus aga tuul otse tagant, mis tähendas, et tuisuvaalud olid piki rada ja vaalude vahel oli pinnas kõva. Paar kilomeetrit tulid siin isegi ajaga 5:20 kanti, olusid arvestades täitsa korralik tempo. Niipea kui rada pööras ja tuul puhus küljelt, tekitas see üle raja paksud lumevaalud ja tähistatud rajal jooksmine oli praktiliselt võimatu, joostavamat pinnast tuli otsida rajalt kaugemalt, mootorsaani või hõljuki jälgedest. Umbes 26. kilomeetri kandis peatus minu lähedal hõljuk ja vene-inglisekeelsest jutust sain aru, et tugeva tuule tõttu on aeglasemaid jooksjaid hakatud enne poolmaratoni tähiseni jõudmist rajalt maha võtma. Mees küsis, kas ma saan edasi joosta ja kui saan, siis liiguksin järgmisesse joogipunkti 30.-ndale kilomeetrile. Sain sellest aru nii, et jooks on põhimõtteliselt läbi ja kuna jõudu enam pikalt vaja ei lähe, siis püüdsin ennast võimalikult kiiresti liigutada. Sain veel ühest kaasvõistlejast mööda (see oli ka ainuke jooksja, keda ma maratoni teises pooles nägin) ja jõudsin peatselt joogipunktini. Küsisin, et kas jooks on läbi ja pean siin hõljukit ootama. Sealsed mehed ei teadnud aga asjast midagi ja ütlesid, et ei ole läbi, 12 km tuleb veel joosta. No mis siis ikka, tundsin ennast suhteliselt normaalselt ja vabatahtlikult ei olnud põhjust jooksu pooleli jätta, sörkisin jõudumööda edasi. Paar-kolm kilomeetrit olid täitsa talutavad, siis pöördus rada selliselt, et kiirusega 25 meetrit sekundis tuiskav verhovnik puhus otse vastu. Baikali piirkonnas tuntakse umbes 20 erinevat tuult, millel on igaühel oma nimi, erinev iseloom, tugevus ja suund. Seekordne oli just verhovnik, Baikali kirdeosas formeeruv tuul, mis liigub üle terve Baikali ja võib selle lõunaosas muutuda tõeliseks orkaaniks ning tekitada jäävabal perioodil kuni viiemeetriseid laineid. Kilomeeter-poolteist kuni 35. kilomeetri joogipunktini olid väga kriitilised, jäätunud prillide ja silmadeni tõmmatud buffi vahelt kuidagi suunda hoida püüdes üritasin läbi lumevaalude joogipunkti tähistava hõljukini punnitada. Mõtlesin, et kui jooksusuund on finišini selline, siis mina edasi ei jookse (verb „jooksma“ ei ole enam tegelikult päris täpne). Joogipunktist sain teada, et kuni kilomeeter on veel vastutuult punnimist, seejärel rada pöördub ja tuul hakkab puhuma pigem küljelt. Ega siis midagi, jõin paar tassi teed, võtsin mõned jäätunud marmelaadikommid ja ajasin ennast uuesti liikvele. Korra leidsin ennast situatsioonist, kus paremat pinnast otsides olin kaldunud õigelt rajalt niipalju kõrvale, et nägin vaevu rada tähistavaid punaseid lippe. Esimest korda jõudis kohale, et see üritus võib siin päriselt kriitiliseks minna ja olla halvimal juhul üsna traagilise lõpuga. See on lõppude lõpuks lumetormis Baikali järv.

Poolel maal

Kuskil 37. kilomeetri kandis katkestas minu liikumise risti üle raja sõitnud hõljuk, juht hüppas välja: „Vsjo, evakuatsija!“ Ronisin hõljukisse, seal ootas ees juba kolm eespoolt üleskorjatud kaasvõistlejat.

Sain teada, et finišini ei jõudnud keegi, esimesed mehed võeti maha 40.-ndal kilomeetril. Sõitsime tagantpoolt tulijatele vastu ja korjasime peale veel kaks meest, kellest üks ei tahtnud kuidagi korraldaja juhistele alluda ja jätkas ikkagi jooksmist, palju ei puudunud, et oleks väikeseks kähmluseks läinud. Lõpuks mees ikkagi taltus ja ronis masinasse. Seejärel võtsime suuna juba finiši poole ehk Listvjankasse. Kohale jõudes komberdasin hõljukis istumisest kangeks jäänud jalgadega paarisaja meetri kaugusel olevas hotelli. Jõin fuajees paar tassi teed, sain kätte oma vahetusriiete koti ning ronisin neljandal korrusel asuvasse tuppa. Toa uks oli lahti ja Erkki oli juba duši all.  Selgus, et Erkki oli jooksu katkestamise hetkel olnud teisel kohal, esimene oli hispaanlane, kes on siin ka varem jooksmas käinud. Protokollist selgus, et vähemalt poolmaratoni tähiseni jõudis 100-st maratonile startinust 89 jooksjat. Minu poolmaratoni aeg oli viieteistkümnes, teises pooles jooksin ühest võistlejast mööda, nii et tõenäoliselt olin jooksu peatamise hetkel neljateistkümnendal kohal. Stopper ununes kinni vajutamata, aga lõpetamise hetkel 37.-ndal kilomeetril olin umbes nelja tunniga.

Vahetasime oma emotsioone ja olime nõus, et jooksu peatamine oli korraldajate poolt õige otsus. Tõenäoliselt oleks omal jalal ja enam-vähem normaalses seisundis jõudnud finišisse vähemalt 20…30 jooksjat, aga riskid, et olukord võib pöörduda kriitiliseks ja kontrolli alt väljuda, olid liiga suured. Ilmselt venitati esimeste meeste ärakorjamisega nii kaua kui võimalik, lootuses, et ilm paraneb ja võimaldab ka tagumises otsas tulijatel finišeerida, aga kui nähti, et võimalike lõpetajate arv on väga väike, siis tehti otsus, et keegi ei lõpeta. Pean seda antud olukorras õigeks - on ikka vahe, kas sinu nime taga on protokollis Race Stopped või hoopis Did Not Finish.

Esimesed muljed vahetatud, läksime restorani, kus kell pool seitse algas pidulik lõpubankett.

Söögilaud oli vene kombe kohaselt korralik, peamiselt erinevad kalaroad – leidus siiga, harjust, aga ka tuntud Baikali omulit, kes on üks paljudest järve endeemidest. Korraldajad tegid päevast kokkuvõtte ja paistis, et nad olid ise sellisest lõpust rohkem häiritud kui osalejad. Maratonidistantsil ametlikku paremusjärjestust ei fikseeritud, aga nii meeste kui naiste arvestuses kutsuti jooksu katkestamise hetkel esimesel kohal olnud jooksjad siiski välja ning anti üle meened ja medalid. Meeste arvestuses esimesel kohal olnud hispaanlane tõmbas autasustamisel oma särgi üle pea ja demonstreeris seljale tätoveeritud Baikali järve kujutist. Vot sellised tegelased!

Osalejate seltskond oli üsna rahvusvaheline, meie lauas olid veel näiteks kaks sakslast, šveitslane, inglane, rumeenlane. Välismaalastest oli kindlasti kõige rohkem poolakaid, keda üldse on maailmas palju jooksmas. Mount Everesti maratonil, kus me Erkkiga eelmisel aastal käisime, olid kaks paremat välismaalast samuti poolakad. Kuna minu järgmine maraton saab olema Rumeenias Cluj-Napoca nimelises linnas, siis kasutasin juhust ja küsisin lauanaabri käest kuidas seda nime tegelikult hääldama peab. Selgus, et umbes nagu: „Gluž Napoka“ ja „Terviseks!“ on rumeenia keeles „Narok!“ Laual olnud vodka kandis loomulikult nime „Baikal“.

Hommikul oli näha ka see, mida tuul ja külm olid meiega korda saatnud. Mina pääsesin suhteliselt lihtsalt, kõrvalest ja nina olid natuke turses ning sealt tuli hiljem nahk maha, veidi kärnas oli ka parem põsesarn. Erkkil, kes jooksis ilma buffita, olid tuulepoolsel küljel kaelal ja lõual tugevad vorbid, mis hiljem vesivillideks arenesid. Umbes sarnaseid nägusid oli hommikusöögilauas näha mitmeid.   

Pärast hommikusööki ootas ees paaritunnine Baikali muuseumi külastus, kus nägime ära ka ainukese Baikali järve imetaja – Baikali hülge, kes on ainuke magedas vees elav hülgeliik maailmas.

Siis jäi veel mõned tunnid Irkutskit ja muljete talletamist ning järgmisel hommikul juba sõit lennujaama. Lennujaamas kohtasime tuttavat Andreid, vahetasime kontaktandmeid ja mine tea, võib-olla saab meie sügisene välismaraton toimuma Moskvas.       

Mõnikümmend minutit enne Tallinna lennuväljale maandumist lugesin viimased leheküljed Charles Bukowski romaanist „Sink leiva vahel“, millega tegin algust Novosibirsk-Irkutsk rongis. Hea raamat oli. Ja oli äge reis.

PS. Juba Eestis tagasi olles jõudis minu postkasti e-kiri Baikali Maratoni korraldajatelt:

„We are very glad  to send you a runner’s participation achievement certificate of the 14th edition of Baikal Ice Marathon 2018. Thank you for participation.“

Saatsin neile lühikese vastuse: „Thank you! I’ll be back next year for the finisher sertificate.“