6,5 kuud tagasi omasin unistust joosta läbi täispikk maraton ajaga 3.45. Distants, mille ees mul oli suur aukartus ning inimesed, kes sellega hakkama olid saanud, seisid minu jaoks supermani staatuses. Olin selleks hetkeks juba jooksnud mõned poolmaratonid (parima ajaga 1.56), kuid andsin endale aru, et 42,2 km jooksmine ei võrdu lihtsalt kahe poolmaratoni läbimisega järjestikku. Olin kindel, et kilomeetritel 30-42 hakkab juhtuma paljutki „põnevat“ ning elu esimese maratoni viimane neljandik peab võrduma agoonia ja piinapingiga, millest läbi tulles ja finisheerides on siis ehk võimalik kogeda vaimset kirgastumist :D või midagi sellist. Eksisin, esimene maraton võib ka nauditav olla!

Maratonile eelneval päeval oli mul närv ikka väga sees. Olin oma peas selle maratoni juba 726 x läbinud, aga ei õnnestunud kuidagi mõtteid mujale saada ka. Veidi aitas mõttetööle vaheldust tuua 10 km jooksul Sparta joogipunktis vabatahtlikuna osalemine, kuigi õhtu lõpuks tuli peale tunne, et ehk polnud see joogipunktitöö vahetult enne maratoni siiski hea plaan – kohati oli seal tohutu kiirus ja pinge taga, et janused jooksjad ikka oma joogitopsid kenasti kätte saaks, selg hakkas veits tuikama ja jalad olid suhteliselt väsinud. Samas kohapealne vibe ja emotsioon oli megaäge ning nüüd tagantjärgi kindlasti ei kahetse, et sellest osa võtsin. Õhtul tegi mu imevõimetega ema mulle rahustuseks energeetilist ravimassaazi, misjärel ma olin justkui uuesti sündinud ja jäin mõnusasti magama ning hommikul ärkasin mõnusa pingevaba ja positiivselt ootusäreva enesetundega. Ma lähen jooksma oma elu esimest maratoni!

Jooksu algus oli minu jaoks tegelikult päris raske. Enne varasemaid võistlusi olen alati jooksnud end pikalt soojaks, kuna mul kipuvad jooksu alustades jalad olema tükk aega kuidagi tuimad ja „surnud“. Enne maratoni ma aga soojendusjooksu ei teinud ja seepärast oli alguses jalgades vana tuttav tuim tunne. Samas ei muretsenud ma üleliia, sest teadsin, et see on mööduv. Jooksurõõm jõudis minuni 9. kilomeetril ning ei jätnud mind maha (väikeste mööndustega) kuni finišijooneni.

15 ja 19 km joogipunktides sain vee ja geeli oma poja ja õdede käest, kes tegutsesid seal teist päeva vabatahtlikutena – nii liigutav on tunda sellistel hetkedel lähedaste tuge ja kaasaelamist! 25 km kandis ootasid ja ergutasid mind ema ja vend, kellele näitasin naeratades – pöial püsti! :-)

Jõudu paistis jätkuvat ning hakkasin tasapisi mööduma järjest rohkematest maratoonaritest, kes oma võimeid võibolla natuke üle olid hinnanud ning tempos järgi hakkasid andma. 27 km paiku möödusin kallist sõbrannast Epust, kellel esimene pool jooksust oli möödunud suurepäraselt, kuid selleks hetkeks oli keha juba hakanud trikke tegema... Kartsin tegelikult ise ka kogu aeg, et ühel hetkel need seinad ja haamrid kohale jõuavad, sest ei ole ju võimalik, et elu esimest maratoni on võimalik joosta ilma piinade ja valuta. 35 kilomeetril sain oma viimase geeli raja ääres ergutusi hüüdvalt Sparta jooksupere liikmelt Laurilt, kes ise jookseb tuleval nädalavahetusel Berliini maratoni. Aitäh Sulle, Lauri!

Veel ainult 7 km lõpuni. Nii uskumatu tundus see, et olen sedavõrd hea enesetundega jõudnud juba nii kaugele. Kui 36 km täis tiksus, sain ma aga korraliku ehmatuse osaliseks, sest sain esmakordselt elus tunda, mida tähendab säärekramp. Õnneks ei vallanud see mu säärt täielikult, vaid andis sellised 3-4 valusat sähvakat vasakusse säärde ning seda igal kilomeetril kuni lõpuni. Ma ei tea, keda ma tänama pean, et asi hulluks kätte ei läinud, igatahes hoidsin piltlikult öeldes need 6 viimast kilomeetrit hinge kinni ning palusin taevaseid jõude, et mu ilus teekond vahetult enne lõppu ei katkeks. Tempot suutsin õnneks kenasti lõpuni hoida ning juhtuski kuidagi selliselt, et jooksin teise poole maratonist 1 minuti kiiremini, kui esimese. Lõpetasin oma esimese maratoni suurepärase emotsiooniga ja naeratusega näol. Mul oli nii mõnus elu esimene maraton!

Minu maraton numbrites:

Aeg: 3.35.02 (neto)

21,1 km vaheaeg: 1.48.04

Keskmine kiirus: 5.07 min/km

Aeglaseim km: 1 – 5.24 min/km

Kiireimad km: 25, 33 ja 42 – 4.55 min/km

Keskmine pulss: 172

Üldkoht: 512/2913

N: 58/709

Maratoniprojektis osalemine oli üks uskumatult lahe kogemus! Läbisin selle 6,5 kuu jooksul 1416 jooksukilomeetrit, treeningsessioone oli 163, ära jäi täpselt 0 trenni.

Tänan südamest oma treenerit Toomas Tarmi, samuti Sparta treenereid Mailet ja Ahtot – ilma teie abi ja näpunäideteta ning omapäi treenides jookseksin ka järgmised 10 aastat igal aastal poolmaratoni sama ajaga 1.56.

Aitäh kogu Sparta jooksugrupp, igaüks teist mõjub mulle inspireerivalt!

Aitäh Eneli, Kaja, Annabel, Jüri, Aaro – meil oli parim punt üldse!

Suur tänu, kõik sõbrad ja tuttavad, kes mulle kaasa elasid ja pöialt hoidsid!

Janek Oblikas, suurepärane, et oled võtnud enda südameasjaks jooksuharrastuse populariseerimise ning seda lahedat projekti aastast aastasse vead!

Jooksmisteni!