11. oktoobril toimus Eesti Maastikumaraton. See üritus toimus esimest korda st maastikumaratone on ka enne tehtud aga see üritus-rada-korraldajad oli esmakordne. Mina sain üritusest teada vast kolm nädalat enne toimumist. Põgus pilguheit kodulehele ja otsus osaleda oli tehtud. http://wilderness.ee/ Nüüd, järgmisel päeval, tunnen siiani suurt rahuldustunnet. Jah, pisidetailides võin ka mida leida „paranemisruumi“ aga see on pigem maitse küsimus. Katsungi siis vaadata ja lõpuks ka pisut moraliseerida, kuidas esmakordne väikese eelarvega üritus nii teha, et osalenud sellest vaimustunult veel tükk aega hiljemgi räägivad.

Millest saab alguse maraton? Olgu vanasti kuidas oli aga tänapäeval saab see alguse kodulehest, mis peab pakkuma osalemisotsuse tegemiseks tarvilise info. Seda on kodulehel (igaüks saab ise lugeda) just parasjagu mõistmiseks, mis üritusega tegemist on. Ülevaade ürituse olemusest: maastikukooks – matkarajad/laudteed üle rabade/raiesmikud/künkad ja kruusateed. Kuidas on lood toidupunktidega, kuidas kohale jõuda. Asjakohased hoiatused, et pinnapealsel lugejal kõik selge oleks. Lühidalt ja konkreetselt. Registreerimine ja maksmine imelihtne. Seega sõelub juba koduleht välja need kellele selline üritus võiks meeldida.

Juba hommikul end teele asjatades on selge, et ilm tuleb jahe aga päikseline, st ideaalne karge sügisilm. Jooksuriided selga, soojendus peale ja varuriided kotti. Puder põske, kamraadid kaasa ja teele. Temperatuur on küll hoiatavalt miinustes ja maa härmas aga päikegi tõuseb. Kohale jõuame koos korraldajatega. Jagatakse välja numbrid, selgitatakse kus saab riietuda, asjal ja pärast pesemas käia. Tasapisi kogunevad teised osalejad. On vanu tuttavaid ja tekib uusi. Juba varustusest on näha, et sihtgrupp on olnud õige ja koheletulijad on vanad kalad – maastikutossud, kihiline riietus, joogivööd ja seljakotid kõnelevad sellest et eesootavast on kõigil selge pilt. Visatakse nalja, arutletakse uuema varustuse ja viimatiste võistluste üle. Igati ülev meeleolu.

Stardimelu, autor all paremas nurgas.

Bussid liiguvad stardipaika. On juba soojem. Parasjagu aega et ennast soojaks kepselda. Siis soojenduskiht maha ja kott pakihoidu ehk auto pärakärusse. Korraldaja viimase hetke selgitused ja ongi minek käes. Keegi ülearu ei torma ega trügi. Esimesed lähevad sujuvalt eest ära, vormuvad grupid mis matkarajale jõudes hanereaks tõmbuvad. Veel hõigeldakse ja visatakse nalja.

Viimased stardieelsed selgitused

Orienteerumine risti-rästi kulgevatel radadel on lihtne – stardiselgituste kohaselt leiab pilk kogu aeg vajalikud lindid/täpid puudel või maha joonistatud nooled. Eksimise tunnet ei teki korrakski. Juba ongi männimetsas matkarajal 5 km läbi. Nagu muuseas. Jõuab esimene laudtee üle raba. Kuiv, õõtsuv, mõnus. Veel pisut metsas ja järgmise paarikilomeetrine rabatee. Ja ongi 10. km täis.

Aga nüüd hakkab paistma ka jooksu tõeline pale – jõuame palgiveoteele. Roopad on vajunud pea poole meetri sügavusele ja põimuvad sinka-vonka. Vahel ja kõrval on mättad, roopa põhi on mudane. Kui veel laudteel püsisin ilmselt orienteerumisega tegelevate poistega pundis, siis nüüd saan vaid ohata – imekerge sammuga, vaid kergelt mättatippe puudutades ja pisut hüpeldes kaovad nad silmist. Ise kipun igal sammul koperdama ja õiget rütmi ei leiagi. Õnneks pole see lõik väga pikk.

Ületame ja alatame maanteed. Nimelt läheb Narva mnt alt läheb loomatunnel, mis kõlbab ka inimesele. Pimeduse peletuseks põlesid seal küünlad, ei tea küll kes need sinna panna võis? Muuseas möödun esimesest joogipunktist aga vajadust seal tankida pole. Paistab kuidagi hüljatud olemisega, ilmselt oli ka eelnevatel omi varusid piisavalt. Pärast maanteid on jupike paremat metsateed, mis viib värskele raiesmikule. Nojah, siin ka rada lõpeb, kännunukkidel näitavad roosad lindid umbkaudu, kust üle välja saab palgiveoteele ja järgmisele raiesmikule. Jääle mina koperdan ja tagant tulnud maastikujooksjad tuhisevad vaikselt mööda. Aga see-eest on lagendikul päike ja see soojendab mõnusalt!

Raiesmik ilma rajata

Raiesmikel hakkas toss jalas loksuna ja üks kand vastikult hõõruma. Istusin siis kannule ja võtsin kotitaskust soovitusliku esmaabiplaastri komplekti – jalg tossust, kand paljaks, plaaster peale ja samad liigutused vastupidises järjekorras. Kulunud pisut üle minuti. Kohe nagu uus jalg, ei enam häda. Möödunud on kümmekond jooksjat. Üritan neile järele jõuda ja viimatisele neljasele pundile ka jõuan. Aga möödaminekust ei tule midagi välja. Hea et sabaski püsin. Rohkem raiesmikke ei tulnud. Veidi veel matkaradu ja metsasihte ja käes olid esimesed künkad ehk oosid. Jääajast jäänud pikad järsunõlvalised pinnavormid, mis siiski pole väga kõrged. Rada viis neist küll üle, küll piki harja, küll mööda nõlvu. Põnevust jagus.

Vorstipunkt

Vahepeale mahtus ka kõige tõsisem söögipunkt, kus sai sooja lõkkevorsti leivaviilule panna. Tahtmata pikalt aega raisata sai siiski üks selline hõrgutis põske pistetud ja korraks lapsepõlve matkalkäike meenutatud. Siis sai ka ooside aeg ümber ja tuli kulgeda mööda kruusaseid-liivaseid autoradu. Päris pikalt, vahepeal lagedatel ja siis jälle matsa vahel. 25, 30, 35 km tähised said mööda. Päris tasane maa polnud aga midagi üleliia hullu kah mitte. Aga jalad pole enam endised, väsimust on tunda parasjagu.

Igav liiv ja tühi väli

Ja lõpuks taas mõned kõrgemad künkad, milles võis ära tunda suusarajad. 40 km märk. Tee laieneb, ilmuvad aedlinna moodi majad. Asfalt ja linnatänavad, juba kostab valjuhääldist finišijuttu. Ja ta-daa! Ongi tuttavas kohas kaar püsti ja jooks tehtud.

Pärast topsikest imehead sooja piparmünditeed saab asuda osavate käte ringi. Igaüks saab liimipulgaga kleepida diplomiblanketile oma rinnanumbri, millele lüüakse „lõpetanu“ tempel. Ise kirjutad diplomile laualae pandud finiši protokollist maha oma aja ja koha ja ausõna – kõige autentsem diplom mis ma kunagi saanud-näinud olen. Nüüd võib nautida veel ühe mõnusa kuuma ja rammusa supi ja jalutada sauna. Pärast ülessoojenemist ja mõnusat saunajuttu tagasi finišialasse. Sõbrad peale, tänusõnad korraldajatele, viibe uutele tuttavatele lubadusega veel kohtuda ja koduteele. Muljeid on palju, nagu iseenesest jõuame koju. Vinge päev!

Aga nüüd ka pealkirjas lubatud moraal. Kõik algab õigetest ootustest – koduleht suutis täpselt jõuda sihtgrupini ja anda selge pildi, mis ees ootamas on. Võtmeküsimuseks pole mitte viled ja kellad, suured sõnad, enese üleskiitmine vms  vaid just täpsus ja arusaadavus.

Rada – parasjagu raske, imeilusas keskkonnas, kogu ürituse võti. Korraldajad tunnevad seda kanti ja ise jooksjatena teavad, mida on heaks rajaks vaja – kuhu panna lindikesed, kuidas joonistada maha nooled et rada kaotsi ei läheks. Maastikul pole iga kilomeetri tähistamine oluline samas peab enda asukohta jõuvarude hindamiseks tunnetama. Seega iga 5 km tagant silt puu külge – just see mida vaja! Sama lugu söögipunktidega – mõistlikud vahed, sobiv „menüü“. Valik ei pea olema suur küll aga kaalutletud. Sel korral oli see täpselt naelapea pihta.

Mida on vaja jooksu lõpus? Igal juhul juua – ja kuna ilm on karge siis soovitavalt sooja jooki. Piparmünditee on imeline valik. Korralik paks supp. Ideaalne. Kui sellel supil on tootja, siis ärgu häbenetagu tema nime. Juba selle mälestuse nimel olen nõus aeg-ajalt mõne purgi nahka pistma! Ja muidugi saun. Sellega on haigestumisoht võetud.

Eraldi tänusõnad diplomi eest – lihtne nipp tegi lihtsast asjast erilise. Idee on see mis loeb!

Kokkuvõttes tahan öelda, et nende tegijate üritustele tahaks veel minna. Olgu siis aasta pärast seesama või mõni muu maastikuüritus. Nii tulebki asju teha.