Narva Energiajooks ehk hooaja kolmas start ja isiklik rekord

Sissejuhatuse põhjal võiks oodata rõõmuhõiskeid, õnnejoovastust, rahulolu. Paraku ei olnud mul finišisse jõudes mitte mingit (positiivset) emotsiooni. Mul oli lihtsalt halb olla – peavalu, külmavärinad ja korralik väsimus.

Ma olin endast kõik rajale jätnud.

…

Võistluspaika jõudes ootas meid esimene üllatus – stardikoridor asub kallaku peal. Cool, ajame kohe pulsi üles!? Võtsin rahulikult ja hoolimata sellest, et tagant poolt alustades tuleb rohkem tõusu võtta, ei hakanud ettepoole trügima. Ei jookse ma mõisa peale, mitte veel. Stardijoone ületasin 1 minut ja 24 seki peale avapauku. Netoaja arvestuses korralik varu.

Raja algus oli kihvt! Kohe üsna esimestel kilomeetritel läbisime ajaloolise Kreenholmi Manufaktuuri. Ausalt öeldes oli isegi kahju, et sealt nii kiirelt läbi jooksime ja ümbritseva nautimiseks aega ei jäänud.

Kolmanda kilomeetri paiku, seal samas maha jäetud tööstuslinnakus möödus sõber lapsevankriga – ei midagi uut.

Ootamatult täitus 7. kilomeeter, kolmandik tehtud! Kõik oli hästi, tempo korralik (4:45 – 4:50 min/km), enesetunne hea. Ainsad tujurikkujad olid kilomeetripostid, mis minu kella järgi saabusid ligi 600m oodatust hiljem (eelviimasel kilomeetril tehti õnneks tasaarveldus!?).

Järgmise kilomeetri alguses ootas meid sein, ptüi see tähendab tõus. Joostes näed asju veidi teistmoodi – Eestis on mäed, ausalt!

Seejärel pikk sirge, 4-5 km üht ja teistpidi. Edasi-tagasi jooksu parim osa oli see, et kiiremad hakkasid üks hetk riburadapidi vastu tulema. Esmalt Keenia jooksja koos Tiidrekuga, natuke maad taga pool kodulinna poiss Fosti. Ei läinud kaua kui silmapiirile ilmus Aaro, #eesmärgikstallinnamaraton2018 projekti kaaslane. 23. lõpetaja, vägev!

Umbes 16nda kilomeetri peal, natuke peale tagasipööret läks maru raskeks. Enam ei jõudnud ega tahtnud. Endise (võistlus)sportlasena ei tulnud allaandmine kõne alla. Nutumaik suus punnitasin edasi. Autosse jäänud energiageelist võisin vaid unistada.

18.-20. kilomeeter olid jooksu aeglasemad (5:04 – 5:10 min/km). Kaaslase ergutussõnade saatel pingutasin viimase välja. Kes teab, võibolla oleksin temata seal kaunilt lookleval promenaadil jala sirgu lasknud ja miks mitte ka ühel pingil istet võtnud? Või Venemaale läinud? Igast mõtted käisid peast läbi. Ootasin kannatamatult lõppu.

Viimasest kilomeetrist ei mäleta suurt midagi. Kui vaid seda, et..

..finišijoont ületades olin täiesti tühi.

…

Ei olnud mul jaksu ega tahtmist (projekti) tiimiga pikalt muljetada. Tundsin, et gravitatsioon on tavapärasest tugevam ja kui kohe maha ei istu.. siis kukun. Minu vabandused siinkohal. Tegelikult ainult kiidusõnad Teie pihta. Kõigil poolmaratoni distantsil isiklik rekord, super! Sihipärane treening viib tulemusteni.

Paneme täiega edasi!