„Kiiremini, kõrgemale, kaugemale“ on ainult üks viis kuhu üks jooksusõltlane püüelda võib. Niisiis kuna sellel aastal oli plaanis maratonide arvus tagasi tõmmata, hakkasin võrdlema tulevaid maratone raskuse alusel. Ei kiiremini, ikka kõrgemale, kuid ikka 42,195.

Kuna varem on juba kogemusi maastiku ehk trail-maratonidelt, siis läkski juba eelmise aasta lõpus „trail“-ide googeldamiseks. Selgus, et soomlased olid 2012 esimest korda korraldanud Helsingi lähistel mõningail hinnangul Soome ühe raskeima maratoni: „Nuuksio Classic Trail“. Registreerimist lubati alustada kevadel, aga et mitte seda maha magada, läks see Facebooki jälgitavate lehtede hulka.

Nii juhtuski, et märtsikuus oli võimalik registreeruda. Osalejate arvu piirang looduskaitsealal toimuva ürituse piirangute tõttu oli vaid 400. Arvestades Soome jooksjate aktiivsust pole see palju. Enne nimekirja täis saamist jõudiski eestlastest kirja seekord kolm jooksjat: Olav Mets, Meelis Atonen ja Anu Akermann.

Lõuna -Soome on selle poolest eestlasele hea koht, et lihtne on kohale saada. Ehkki arutasime Meelisega varem võimalust koos minna, kujunesid plaanid siiski erinevaks. Minule sobis kõige paremini Eckerö laeva ööbimisega väljumine, mis jõudis Helsingisse 7:45 ja kuna toimumispaik paikneb Espoo lähistel, siis sinna veel vaid 40 minutit sõitu. Nii 8:30 kohal olles jäi täpselt tund stardini.

Stardikohas oli kõik hästi ja arusaadavalt organiseeritud: alates parkimisest stardiinfo ja materjalide väljastamiseni. Ürituse põhilised sponsorid Salomon ja High5 spordijookide pakkujad olid ka müügitelkidega. Koos stardimaterjalidega anti kaasa trail-idele sageli iseloomulikult rajakaart. Lisaks sponsorilt paar energiageeli pakikest.

Ette oli teada, et rada ei saa olema kerge – praktiliselt kogu ulatuses metsaradadel ja Soomele iseloomulikul graniitküngastel, -tõusudel ja -paljandikel. Joogipunkte oli rajale paigutatud kolm: 11km, 26km ja 33km. Joogipunktides vaid võimalus tavalise veega oma lähkrit täita. Seega strateegiline otsus oli, palju joogipudeleid, vedelikku ja spordigeeli kaasa vedada.

Stardis olime Meelisega koos. Mõlemad olime esimesel hetkel üllatunud, millise tempoga sellisele rajale tormati. Esimesel kilomeetril püüdsin leida oma tempot. Kiirematega kaasa ei läinud ja ka Meelis kadus silmist.

Rada Nuuksio Classic-ul oli vähemalt ootuspärane, pluss natuke veel karmim. Tempo dikteerisid ohtrad puujuured, püstised kivinukid, ja kerge vihmaga veidi libedaks tõmmanud graniidipaljandikud.

Rada oli algusest peale üles-alla, kuid peale viit kilomeetrit algasid juba tõsisemad tõusud, mida ilmselt vaid kõige karmimad tüübid võisid joosta. Kogu distantsi kõige karmimale tõusule jõudsime 11-ndal kilomeetril, kus ronida tuli üles üsna asjalikust suusanõlvast. Mäe otsas oligi esimene veepunkt. Seal oli mõistlik peatuda ja pulss kontrolli alla saada.

Peale 11 kilomeetrit oli rada raske – puhas Soome loodus oma karmimal viisil. Aga kui oled sellega arvestanud ja on veidi kogemusi orienteerujana, nagu meil kõigil kolmel eestlasel, siis valid tempo õige ja hoidud üle pingutamast. Kahjuks siiski siin sellel lõigul katkestas meie ainus eestlasest nais-võistleja.

Peale poolmaratoni, kuskil 23km kandis, läks rada siiski veidi kergemaks. Oli isegi kruusatatud tee lõike. Kui näiteks mind pani 18-19km juba üsnagi kõndima, siis nüüd oli jälle jooksusamm sees.

Viimased kümme kilomeetrit tulid täitsa hea enesetundega. Tempo oli õigesti valitud ja olin endaga rahul. Paistis, et aeg võiks tulla 5:30. Ilusad unistused ähvardas aga nurjata sääremarjades alanud ähvardavad tõmblused. Jalakrambid olid algamas. Pikk rajal olek ja pidev ebanormaalne sammupikkuse ja jala asetuse valik olid märku andmas. Ettevaatlikust liikumisest hoolimata tõmbas mul ikkagi 2 ja pool kilomeetrit enne finišit üle ühe mahalangenud puutüve hüpates ikka korraliku krambi ära. Sellest hoolimata lõpetasin ajaga 5:36:31. Igati rahul. Selle raja kohta minusuguselt lauskmaal treenivalt 93-kilosel raskekaalu-harrastusjooksjalt sellise raja kohta täitsa hea tulemus.

Finišijoonel õnnitleti ja anti üle lõpetaja t-särk. Kahjuks medalit sellel üritusel ei olnud. Finišipaiga kõrval asuvas hotellis oli soomlastele omaselt korralik saun kasutada ja võimalus ujumiseks. Kuna kasutan võimalust just ujumist vahetult peale võistlust kiiremaks taastumiseks, siis igati ideaalne.

Ürituse kohta võib öelda, et hästi korraldatud, info on selge ja registreerimine sellele internetis ning lihtne. Eeldusel, et muidugi õigel päeval jaole saad. Soovituseks järgmistele selle raja proovijatele oleks treenida maastikul, kasuks tulevad orienteerumise jooksu oskused. Ja ei tasu rada alahinnata – iga raja peal ei joosta isiklikku rekordit – tund või poolteist tuleb juurde lisada.

fotod:  www.nuuksioclassic.com