Hei. Loodan, et te olete terved ja saate kõik nautida neid imelisi kevadisi jooksuilmasid.

Jälle üks kuu möödas. Ma täpselt ikka ei saa aru, et kuhu see aeg kaob, aga see selleks…Avastasin end ükspäev mõttelt, et maratonini on suts üle viie kuu aega…natuke hirmutav on sellele mõelda, kui see aeg nii kiiresti edasi läheb. Tekibki igasuguseid mõtteid, et kas saan ka selleks ajaks selle vormi, mida tahaks (ametlikku eesmärki mul jätkuvalt pole, aga eks südames mõned salasoovid ikka on) ja et kuidas kõik läheks nii, et mingit vigastust ei tekiks ja ma oskaks (paremini) ka oma keha kuulata.

See iseenda keha kuulamine ja tunnetamine on järgmine asi, mis on minu jaoks jube keeruline, võiks öelda lausa tuumateadus. Kuigi pean tõdema, et see on viimase aastaga isegi paremaks läinud ja loodetavasti läheb aina rohkem. Ei tea, kas see tuleneb üldisest vananemisest või siis enesele teadvustamisest, et lihtsalt peab oskama panna tähele mingeid märke. Elu on toonud muidugi ka mu juurde inimesi, kes aina rohkem suunavad mind selle poole. Mulle jääb vist eluks ajaks meelde, kuidas sõbranna küsis ükskord, et kas sa kunagi midagi oma tunnetuse või keha kuulamise järgi ka teed. Ja tookord pidin tõdema, et ega vist ei tee. Ainult toore jõuga. :D

Suutsin end hiljutigi korra kokku jooksutada, sest ei kuulanud oma keha. Tegin kõike ja natuke rohkemgi. Ma püüan kava järgida alati täpselt ja midagi ära ei jäta. Kuigi Taivo (treener Jooksupartnerist) on öelnud, et kui tõesti ei jõua, siis ei tee. Et tema teeb kava, aga ei tea, millega ma muul ajal tegelen ja kuhu võib mingil hetkel liiga palju energiat kuluda. Aga minu jaoks tundub see millegi ära jätmine nagu libedale teele minek, pigem teen kõik ära ja nii hästi kui tol hetkel suuteline olen. Ja siis üks nädal tegingi usinasti trenni (see nädal jäi trennist ka üks puhkepäev vähem kui tavaliselt ja siis ma proovisin ÜKE asemel veel uut ringtreeningut), käisin koolis ja toimetasin niisama ning unetunnid jäid väga lühikeseks.

Mulle meeldib vahest käia vara hommikuti jooksmas ja Pirita jões „ujumas“. Sama nädal proovisime mu varahommikuse jooksusõbraga, et kuidas on hommikul kell 04:30 alustada 20 km jooksmist, et ma jõuaks ujuma ka ja siis ilusti kooli, sest päev oli kiire ja pikk jooks polekski muidu kusagile mahtunud. Kusjuures väga mõnus oli - see linna rahu ja pärastine tunne. Super! Lihtsalt tasub valida päev, kus saab keset päeva kerge uinaku teha.

Olen peale seda korda veel nii vara jooksnud pikki jookse, aga siis näpistangi pärast hetke uinakuks või lähen varem magama. See nädal tundsin küll, et olen väsinud, aga ei lasknud end sellel tundel segada, sest ma ju jõuan küll. Aga mu keha andis ise märku, et nüüd on vaja midagi muuta. Tundsin, kuidas ma joostes ei taastunud ära ja pulsi viskas kõrgeks. Oli jälle keeruline joosta madalama pulsiga aeglast jooksu.

Aa ja samal nädalal osalesin ka Rakvere-Vinni talvejooksu 10km pikkusel distantsil. Eelmise päeva ringtreeningust lihased jube haiged, lisaks jooksin end esimese kahe kilomeetriga lukku ja siis pingutasin, et lõpuni joosta. Oli küll minu elu parim 10km aeg, aga tahtsin ju paremat tulemust, vähemalt läksin sinna selle mõttega. Ja pärast tegelesin sellega, et kuidas enda pettumusest üle saada.

Selle peale mu sõbranna ütles, et see on minu (elu)kool. Eks nii ta ongi, tähtis on nendest olukordadest õppida ja edasi liikuda. Ja loodetavasti, siis järgmine kord teha midagi teistmoodi.

Selle nädala tulemusel tahtis pulss paar nädalat isegi taastavat jooksu tehes koguaeg kõrgeks minna. Pidin jälle pingsamalt jälgima ja kõndima, kui vaja. Tundsin, kuidas mu keha on väsinud, jalad olid joostes „rasked“.

Nüüd viimsel nädalal tunnen, kuidas pulss on jälle paika loksunud, laseb vabamalt joosta ja mõnus on.  Ja ma polegi pidanud väga palju selleks tegema, ainult rohkem magama ja üldiselt ka puhkama. Seega puhkamisel ja magamisel on suur jõud.

Praegu on selle puhkuse või vähem ringijooksmise koju kätte toonud koroonaviirus. Ma arvangi, et see viirus on tulnud meile midagi õpetama. Iseasi on, et millal me sellest ise aru saame, mis see täpselt on. Aga minu elutempo tõmbas see päevapealt alla. Toimetan küll nn kodukontoris, teen oma kooliasju ja lapsed on koduõppel, aga me oleme kodused ja ei ole vaja kuhugi tormata. Sest ega muidu ei saa ju midagi ära öelda ega jätta, pigem on vaja pingutada, et kõik kohad oleks käidud ja ise võetud kohustused täidetud.

Seda kirjutades just vaatasin järgi, et kui koroonat poleks, siis mul poleks ühtegi vaba hingetõmbe nädalavahetust, kõik oleks täis laste võistlusi ja huvitegevust, sünnipäeva pidusid ja siis sinna oleks veel pidanud mahtuma minu trennid ja võibolla oleks veel leidnud mõne hetke, et kuhugi minna. Kindlasti oleks. :D

Muidugi on kahju, et inimesed haigestuvad ja ka surevad, aga arvangi, et sedavõrd tähtsam on võtta praegusest ajast kõik ja elada hetkes ja nautida seda, mis sul on. Minul on muidugi ka hästi, mu pereliikmed ja ka kõik tuttavad on terved. Ise ei pea päris karantiinis istuma, seega saan vabalt käia jooksmas ja jalutamas, lihtsalt väldin rahvarohkemaid kohti. Õnneks ei ela Tallinnas ja on võimalust sportida ja liikuda ka seal, kus palju inimesi pole.

Esimestel päevadel kui koroona hakkas nii möllama, et spordihallid kinni pandi, tuli küll kerge „paanika“, et mis nüüd saab, et kus ma lõike jooksen ja üksinda veel. Õnnelik inimene, kui kõige suurem mure on, et pean üksi lõike jooksma ja halli ei saa. :D

Õnneks meie kohalikule staadionile sai ja seal polnud ka kedagi kellega kokku puutuda. Lihtsalt olen nüüd kaks pühapäeva üksi neid jooksnud ja tõdenud, et üksi on end ikka jube raske pingutama sundida. Seda aega, mis teistega koos joostes, ma üksinda joostes, ei suuda saada. Aga eks see on ka õppimise koht. 

Ühesõnaga mul on olnud üks suur õppimise kuu.

Fotod: Mallor Malmre