Maastikujooksud naudivad kogu maailmas populaarsuse tõusu. Ilmselt sellest tõugatuna on asutatud ka Ecotraili sari – (suurtest) linnadest algavad „päris“  maastikujooksud mis vastavad kindlatele keskkonna-, eetika- ja korraldusnormidele. Veel eelmisel sügisel oli neid neli (Oslo, Brüssel, Pariis ja Madeira). Nüüdses on lisandunud ka Madrid ja tulekul olla veel kümme linna! Kõigil ühtsed põhimõtted – valikus mitu eri pikkusega distantsi ultrast (80 km) kuni lühemateni (u 42, 25 ja 15). Algus või lõpp on linna keskel, enamus trassist künklikel matkaradadel või kruusateedel. Söögi/joogipunkte ainult mõni, st ise peab hakkama saama. Loodust ei reostata – igaühel on oma joogitops ja rämpsu maha ei visata.

Just selline oli ka Oslo Ecotrail 21.mail, millel 80 km distantsi jooksin. Kuna registreerusin varakult (juba sügisel), siis sain registreerimised, hotelli- ja lennukipiletid soodsalt ja probleemivabalt – kõik käe-jala juures. Eelmisel päeval sain numbripakikese kätte, vaatasin stardi- ja finishikohad üle ja mis muud kui varakult magama. Start oli kell 9 seega sai hotellis ka tavapäraselt süüa. Ilm oli imeline. Päikseline kergelt vahelduva pilvisusega umbes 15 kraadi sooja. Stardiplatsiks oli südalinnas väike park kus siis kõik 350 kuivetunud, keskendunud ilme ja seljakottidega jooksuhuvilist ootasid. Õhkkond oli sõbralik ja ei mingit trügimist! Ergutuseks hõigati mõned julgustavad sõnad stiilis – kas te tahate seda särki (kõnelejal seljas särk kirjaga FINISHER 80 KM) – ja muidugi möirgavad kõik vastuseks jaa! Ja läkski lahti.

Lysakerelveni ürgorus.

Linnast välja jooksime mööda asfalt ja kruusaradu piki Akerselva nimelise jõekese kaldaid. Esialgu tasane aga juba 20 minutil on esimene järsak kust üles kõnniti. Varsti jäävadki linnamajad seljataha ja maapind üha tõuseb. Kruusateedel on mõnus joosta. Esimeseks joogipunktiks on vaid paar inimest kanistritega kes joogipudeleid täidavad, ei midagi muud. Ja siis pöörab rada metsa päris ehtsale matkarajale, kus on järske tõuse, juurikaid ja kivilahmakaid nagu maastikujooksule kohane. Õhk on karge ja kõik kulgeb kenasti. Laskumiseks on kruusateed kus saab mõnuga kiiresti joosta. Tuul vuhiseb kõrvus ja tee muudkui kulgeb. Järgnevatel matkaradadel on juba üha rohkem omaette matkajaid. Norrakad on tõeline matkarahvas, seljakottidega ukerdamas on nii pensionäre kui väikesi lapsi, kõige noorem oli äsja kõndima õppinud aga juba ronis seljakotiga krõbinal juurikaid pidi üles. Kõik tervitavad ja lehvitavad. Meeleolu on ülev. Pea märkamatult olen sattunud jooksma koos ühe Robini (numbrile on kõigi eesnimed trükitud) nimelise Norra kutiga. Viskame nalja ja huvitaval kombel tempod klapivad.

Jooksurajale jäi ka järsemaid nõlvu.

Holmenkollenis, kuulsa suusahüppetorni jalamil (33 km) on teine toitlustuspunkt ja ühtlasi ka nn maratoni (45 km) start. Kuna start alles tunni aja pärast, siis rahvas alles koguneb. Uhke tunne on leivatükk põske pista kui kahe meetri kaugusel lindi taga seisavad siiralt aupaklikud lühema stardi ootajad ja ergutavad. Ja kohe jälle jooksma. Veel tõuse mööda kitseradasid. Ühel jupil sain ka varbad märjaks nagu kord ja kohus – mis maastikujooks see ilma oleks. ja siis tuleb kogu raja kõige mõnusam osa – pikad langevad kruusateed. Pika õpikõvera tulemuseks olen omandanud langustest kiiresti allajooksmise oskuse, nii et reisi ei koorma ja tuul kõrvus vuhiseb. Tõeliselt nauditav! Lähen tublisti 10st kaasjooksjast mööda ja nii jääbki.

Aeg-ajalt läks jooksurada mõnusalt allamäge.

Üllatusega avastan, et osad põhjapoolsed suusanõlvad on siiani lumised. Varsti saabubki järgmine söögipunkt (ca 50 km) ja sealt edasi on viimane pikk tõus. Sedapuhku jätkuvalt kruusateed pidi, nii et lühemate maade puhanud startijad muudkui mööduvad. Laskumiseks enam teed ei jagunud, nüüd tuli hoopis muhklikke matkaradu pidi alla saada. Kahjuks mul neil muhkudel jooksmise julgust veel pole. Pigem on see ukerdamine ja nukrusega tagantjärele vaatamine neile, kes kitse kombel piki neid muhke jooksevad nii nagu ma ise kruusateel. Viimane söögipunkt (60 km). Siit edasi peaks kaardi järgi olema linn ümberringi. Aga rada keerab järsult Lysakerelven’i nimelise jõekese ürgorgu, mille metsastel nõlvadel rada järsult üles alla kulgeb. Esimest korda tunnen kuidas pea hakkaks nagu ringi käima. Proovin Robinile öelda, et mingu üksi edasi, aga ta ei kipu ära tõttama. Igaks juhuks pigistan kaasas oleva geeli sisse. Hetk hiljem teise veel ja hakkabki parem. Ja nii 10 kilomeetrit, mille järel ühel hetkel keerame puude vahelt välja ja oleme linnamajade keskel. Pisut sinka-vonka majade vahelt ja jõuame rannapromenaadile – just nii on kõnniteele u. 2 meetriste tähtedega kirjutatud. Mööda seda promenaadi siis joosta tuligi (ca 9 km). Asfalt tundub pärast matkaradasid vastikult kõva ja hea emotsioon kipub ära kaduma. Pigistan nüüd ühe kofeiiniga geeli sisse ja ime küll, hakkab taas parem. Varsti jõuamegi oma norra semuga, kellega nüüdseks üle 50! Km koos joostud, linnasüdamesse, uudse ooperimaja taha kus oli finiš. 8:22! Igati parem kui ootasin, keskmine kiirus tõusude ja matkaradade kohta tublilt pisut üle 6 min km kohta. Oh kui hea tunne oli!

Loo autor võistluse lõpujoonel.

Tuleb tunnistada, et ilmselt üksi oleks ma mitmel puhul raskel hetkel jala lõdvaks lasknud. Sama ütles mulle ka Robin lõpus. Uskumatult hea, kui on kellega tempot hoida!

Ja oligi kõik – hotell, dush, söök, uni – kõik nagu tavaliselt. Ja ometi taaskord nii eriliselt.