Laupäevahommik, kell on 5.45. Aeg tõusta ja särada! Säramisest on aga asi väga kaugel – ööuni oli olnud kuidagi ülirahutu ja katkendlik, täis segaseid unenägusid ja korduvaid kellaaja vaatamisi. Aga pole hullu, ajan end püsti, panen oma traditsioonilise võistluseelse tartapudru pliidile podisema ning hakkan vaimu tasapisi jooksulainele sättima.

Narva Energiajooks on võistlus, millest olen mitu aastat plaaninud osa võtta, aga kuhu ma siiski varem päris kohale ei ole jõudnud – peapõhjusena see, et igal aastal on täpselt samal päeval toimunud minu kaksikutest õdede sünnipäev Võrus. Täna aga pole pääsu – juba kell 6.50 korjab projektikaaslanna Kaja mind auto peale ning sõit Narva poole võib alata.

Jõuame võistluspaika varakult, suhteliselt esimeste seas, kuid siiski kujuneb kuidagi selliselt, et enne starti jääb aega napiks – jõuame teha Kajaga pisikese 1,5 km sörgi ja vetsusabas ka kergeid võimlemisharjutusi, kuid ühtki jooksuharjutust või lahtijooksu me ajanappusel teha ei jõua. Juba ongi stardini kõigest 10 minutit, aeg pressida endid stardikoridori, mis on hullupööra kitsas ning korralikult ülesmäge. Lõpuosast alustamine ei tundu eriti ahvatlev plaan, sest see oleks tähendanud liigselt möödajookse ning rohkem tõusumeetreid, seega tuleb veidi trügida ning paremad stardipositsioonid välja ajada. Enam-vähem startijate keskele jõudes avastame stardikoridorist ka projektikaaslase Jüri ning sedasi kolmekesi me ka teele asume.

Treener Toomaselt sain enne võistlust järgmise kommentaari: „kui vähegi ilm soosib, siis oled võimeline raja läbima 5min/km ehk 1:45-ga“. Jooksusõbrad Spartast aga „nõudsid“ aega 1:42. Mina ise ei osanud miskit mõelda ja ennustada, plaanisin lihtsalt anda endast parim. Juba esimesel kilomeetril näen ainult Jüri ja Kaja eemalduvaid selgasid, aga ma ei lase end sellest kõigutada ja jooksen oma jooksu. Enesetunne on täitsa hea ja mõnus, kõik kilomeetrid jäävad veidi alla 5min/km, mis on ka eesmärk. Jooksu kõige aeglasem lõik on ülesmäge kulgev 8.kilomeeter, kus tempo langeb 5:10min/km, aga sellest pole hullu, sest korralik varu on juba ette joostud. Kusagil poole maa peal saan aru, et siit tuleb hea jooks, sest enesetunne on hea ning tunnen, et olen võimeline ka tempot juurde panema. 10-nda kilomeetri kandis möödun Jürist ja Kajast, kes jooksevad kogu jooksu teineteist toetades – tõeline meeskonnavaim!  Möödun päris paljudest jooksikutest ning hiljem protokollist vaadates nägin, et tõusin viimase 10 kilomeetriga 59 kohta - see on vaimselt hästi motiveeriv ning hoiab tuju ja jaksu lõpuni üleval. Korralik fopaa juhtus täiesti jooksu lõpus, nimelt ajasin finishijoone sassi ning lõpetasin jooksu kõvasti spurtides ca 100 meetrit enne õiget finishijoont, aga eks tegijatel ikka juhtub (mõnel küll rohkem, kui teisel!).

Aga numbrid tulid sellegipoolest ilusad! Kui viimati jooksin poolmaratoni 2016 aasta sügisel Tallinnas SEB jooksul ajaga 1:56, siis uue poolmaratoni rekordi numbrid on järgmised: 1:41:12 (neto)! Jooksin Narva poolmaratoni negatiivse split`iga, ehk siis teine pool jooksust oli kiirem, kui esimene.

Koht: 290/891

Koht naiste arvestuses: 36/290

Aitäh armsad projektikaaslased, projekti „vaimne isa“ Janek, treener Toomas, kallid Sparta jooksugrupi liikmed kogu selle abi, toetuse ja inspiratsiooni eest! Paneme ikka täiskäigul edasi!

Eveliis valmistub Tallinna maratoniks Sparta treener Toomas Tarmi juhendamisel.