26. detsembril, teisel jõulupühal, toimus juba viiendat korda tore liikumisüritus „Pekist Priiks!“. See on vahva klassikalise jooksuvõistluse ja rahvamatka ristand. Kogunetakse mitmel pool Eestis linnast väljas rühmadesse ja minnakse koos linna tagasi. Minemine toimub vahelduvalt 5 minutit kõndides ja 5 minutit joostes. Jagunetakse mitme erineva kiirusega liikuva pundi vahel, kus tempomeistrid hoiavad alal ühtlast tempot. Nii on igaühele sobiv seltskond tagatud. „Linnast väljas“ on täitsa tubli vahemaa, üle maratonidistantsi. Tartu kandis oli selleks 45 km, Palupera raudteejaamast Tartu Kutsehariduskeskusesse. Teel on mõned joogi- ja söögipunktid, kus saab ka kasutada saateautosse jäetud kotti tagavaravarustusega – olgu selleks siis jook, näksimine või lisariietus. Kuna päev on meil teadupärast lühike ja liiga vara hommikul ka alustada ei passi, siis pidi igaüks ka lambi kaasa võtma.

MEIE OSALEMISOTSUS tuli spontaanselt mõni päev enne jõule. Et mis seal kodus ikka niisama passida, parem teha pärast puhke- ja söömispäevi üks täie ette minev liikumispäev. Registreerimine läks libedalt ja peatselt oligi see päev käes.

Autot finišis parkides olime üllatunud, et see jäi platsile ainsana. Kedagi peale meie raudteejaama poole liikumas ka polnud. Kahtlane! Ja just jaama juurde jõudes sõitis rong ära, ehkki meie info kohaselt pidanuks veel tubli viis minutit ootama. Pärast väikest segadushetke ja info kontrollimist istusime kohe taksosse palusime end Paluperra viia. Aega stardini pidanuks veel piisavalt olema ja kohale jõudes oligi värvikirev seltskond askeldamas. Siiski selgus, et aeglasemad grupid olid juba teele lähetatud ja just oli startinud eelviimane. Panime oma nimed kirja ja tõttasime seltskonnale järgi – päris kõige kõvemasse gruppi me end liigitada ei julgenud.

Nagu vasikad libedal jääl. Või siis inimesed

ILMATAAT sedapuhku ülemäära helde ei olnud. Kauni lume ja härmatise asemel võttis meid vastu vettinud, porine ja närtsinud maastik. Sadas õrna uduvihma ja see kastis teed katva jää uskumatult libedaks. Kohati oli teeservades pori väljas, siis sai seal astuda. Aga kohati tuli tasakaalu hoidmisega kõvasti vaeva näha. Õnnetuseks ka kukuti üksjagu aga vaid ühel korral läks nii õnnetult, et pidi kiirabi välja kutsuma. Meie Ruthiga olime mägikepid kaasa võtnud, see andis tasakaalu juurde ja aitas turvalisemalt liikuda. Mägikepid on need, millega mägedes matkatakse. Need on küll äravahetamiseni sarnased kepikõnni keppidega, aga on palju ägedamad! Pidime ses osas üksjagu selgitustööd tegema, sest kõik kippusid meid kepikõndijateks pidama. Ilmselt jäi see üsna edutuks, sest kepikõndijateks meid nimetama jäädigi. Aga ega see ka mingi häbiasi pole.

JOOKS-KÕND-JOOKS liikumine oli väga mõnus. Ei läinud ülemäära koormavaks, samas sage rütmi vahetamine ja pidev tasakaalu hoidmine hoolitsesid paraja pinge püsimise eest. Juttu sai ka kogu aeg lahedasti puhuda. Juba umbes viiendal kilomeetril jõudis meile järele kõige kiiremini liikuv punt ja justkui muuseas liikusime selle pundi sabas edasi. Tõepoolest olid siin nii kõnd kui jooks tempokad aga kui maha jääma kippusime, siis kõnniepisoodide jooksul jõudsime kenasti teistele järele.
Esimene joogipunkt oli umbes kümnendal kilomeetril. Lihtne kokkupandav laud tee ääres, millelt nii sooje kui külmi jooke ja natuke erinevaid näkse pakuti. Turgutus kuluski marjaks ära. Järgmist korda pidi veel parasjagu ootama. Maastikud oli jätkuvalt trööstitud, ilm niiske. Samas oli kuus kraadi sooja ja tuult polnud. Kui vaid nii libe polnuks!

24 km ootas juba tõsisem söögipunkt. Kilomeeter enne seda anti erksamatele võimalus vahespurdiks: teele oli märgitud joon ja hõigati, et esimesena söögipunkti jõudnud mees ja naine saavad auhinnaks paari vahvaid sokke. Väljakutse vastu võtnuid jagus – kadusid varsti Luke asula vahele. Peatselt jõudis sinna ka ülejäänud punt ja kõiki ootas soe söök ja jook. Kartulisalat (!), supp, erinevad näksid ja joogid. Keha kinnitatud asusime taas teele. Ikka kõndides ja joostes vaheldumisi.

Söögipunktis

NÜÜD oli jääd vähem. Ei saanudki aru, kas see oli jõudnud sulada või oli seda olnud üleüldse vähem. See-eest oli hulgaliselt vedelat pori. Kõigi jalgadel ulatus mudakoorik üsna kõrgele välja. Üle põlve pritsis kindlasti. Tasapisi hakkas hämaramaks kiskuma. 34ndal kilomeetril sai viimase joogi, soovijad turgutuseks ka spordigeeli. Pärast seda punkti andis juba väsimus tunda. Tempot polnudki nii kerge hoida, ka teiste jutt kippus vakatuma. Nohiseti rohkem omaette. Ühel teeristil pidanuks meie arvates nüüd pöörama vasakule aga suunduti hoopis paremale. Uurisime ühelt korraldajate esindajalt, et kuhu nüüd minek ja avastasime, et olime netist üle-eelmise aasta infot lugenud. Sihtpunkt on hoopis teine. Seetõttu ka rongist maha jäime! Üllatunud olime nii meie kui korraldaja! Arutledes saime aru, kuidas me valeinfoni jõudnud olime, tagantjärgi tegi see kõik nalja, sest üritusele olime ju kenasti jõudnud. Aga lubati meid lahkelt meie auto juurde sõidutada, et me lisaks veel üht jalutuskäiku või taksosõitu ei peaks tegema. Väga lahke, suured tänud teretulnud ettepaneku eest!

Just siis, kui pidanuks pealambid põlema panema, jõudsime valgustatud kergliiklusteele ja sedapuhku lisavalgust vaja ei läinudki. Viimased kilomeetrid asfaldil möödusid nagu viiv. Veel viimane jooksutsükkel ja jõudsimegi finišisse – 45 kilomeetriga pekk ausalt põletatud! Nüüd saanuks veel süüa, pesta, sauna, juttu puhuda… aga meie kasutasime kohe võimaluse küüdiks oma auto juurde. Kuna riided on läbimärjad ja auto maha jahtunud, siis hakkab kähku külm. Õnneks kodus juba ootas köetud saun. Nüüd ennast lõdvaks lastes võis tunda, et pealtnäha lihtne kõndjooks oli andnud üsnagi arvestatava väsimuse ja pidev tasakaalu hoidmine jääl pannud kerelihased valutama. Aga vahva päev oli, tänud korraldajatele ja abilistele. Järgmisel aastal näeme loodetavasti jälle!

Avafotol: Muide, kellelgi polnud numbrit rinnal ja aega ka ei võetud. Ja ikka naerul näod!