Leedust naastes olid mul loetud tunnid, et oma asjad kokku panna ja Venemaa suunas startida. 7. juulil istusin kodulinnas Tartus Narva sõitvale maaliini bussile ning 2,5 tundi hiljem olingi päral. Kell pool kolm jõudsin pärale. Jalakäijate piiripunkti Narva-1 läbisime minutiga, sama palju aega läks teisel pool piiri olevas piiripunktis Ivangorod-1 ja olimegi Jaanilinnas Venemaal.

Jaanilinnas märkasime, et Venemaa Föderatsiooni riigipiiri ehk sellesama Sõpruse silla lähedal asuva ühe hoone hoov on seekord avatud. Vanasti olid hooviväravad suletud ning piiritulba juurde pääsemiseks pidi üle okastraadi ronima, kuid nüüd pääses piiriposti juurde ilusti.

Jaanilinnas

Jaanilinnas jalutasime natukene ringi, külastasime ühiseid tuttavaid, ostsime meeneid, misjärel suundusin Kingissepa poole. Sõites Jaanilinnast välja tuli mu Beeline Venemaa numbrile sõnum: „Beeline tervitab Sind David! Tere tulemast tagasi Venemaale koju“. Eelmine kord Venemaal käies hankisin endale kahe SIM-kaardi pesaga mobiiltelefoni, et saaks kahte SIM-kaarti ehk Eesti TELE2 ja Venemaa Beeline korraga kasutada. Väga soodne ja mugav. Selleks, et ennast Venemaal mitte võõrsil tunda, jõudsin ma vormistada endale 23 erineva asutuse kliendikaarti. Samuti registreerisin oma nimele kohaliku telefoninumbri ning avasin Venemaa Hoiupangas ehk Сбербанк России arvelduskonto ja sain pangakaardi.

Poole tunni pärast olingi Kingissepas. Seal laadisin makseterminali kaudu oma Beeline  telefoninumbrile raha. Sõin, jalutasin natukene ringi ja panin marsruuttaksoga Peterburi suunas minekut.

Õhtul jõudsin Põhja pealinna, kus elu keeb ööpäevaringselt, kui vesi teekannus. Minu hostel asus linna peatänaval ehk Nevsky puiestee keskel. Öö hostelis Wings ehk Tiivad maksis 780 rubla ehk 11 eurot. Kallis, aga muud varianti polnud, kuna muud hostelid olid tolleks hetkeks juba välja müüdud. Turiste on ju kogu ilmast meeletult palju.

Maratoni expol

Järgmisel päeval ehk 8. juulil läksin EXPO-le, kust võtsin oma stardipaketi, rinnanumbri ja T-särgi. Kohal olid paljud head jooksusõbrad ja erinevate võistluste korraldajad, sh. ka jooksukorraldajad Eestist. Tundub, et Venemaa polegi nii suur, nagu esmapilgul tunduda võib.

9. juulil kell 8:00 kõlas Peterburi südalinnas Dvortsovaya väljakul stardipauk. Asusin stardikoridori eesotsas, seega mõnikümmend sekundit hiljem pääsesin stardiväravatest läbi. Distantse oli programmis kaks: maraton ja 10km.

Rada viis meid imeilusatele Peterburi südalinna tänavatele, kus sai linna suurepärast arhitektuuri nautida. Võistluse ajal olid tänavad liikluseks suletud. Igal pool kiirabi, politsei, kohtunikud ja fotograafid väljas. Iga viie kilomeetri tagant oli TP, kus sai juua vett, koolat ja energiajooki ning süüa banaane, rosinaid jms. Iga kahe-kolme kilomeetri tagant seisid kauni välimusega naeratavad rõõmsad noored preilid, kellel seljas sinine vest maratoni raja km tähise numbriga. 17 kilomeetril märkasin eemalt Marika Roopärgi ning tema jäigi minu rivaaliks distantsi lõpuni. Viimased 10km jooksin küll hambad ristis, sest vajadus loodusest tingitud loomuliku lühikese pausi järgi oli suur. Aga ma ei julgenud omale seda lubada, kuna kartsin, et ei suuda enam jooksutempot taastada. Umbes 40 km-l kohtasime Tatiana Sviridovat, kuid tal oli võhm juba väljas. Marika jäi Tatianaga jutustama, aga mina panin edasi. Jõudes Ermitaažini sain aru, et peagi juhtub see, mida oligi mul plaanis sünnipäeva eel teha. Finišijoon ületatud. Ma sain hakkama alla nelja tunni. Yes! Rada on lauge ning IAAF-i sertifikaat olemas. Sobib isikliku rekordi püstitamiseks.

Finišis ehk Dvortsovaya väljakul paiknes 9.juulil spordilinnak. Kohal WC-kabiinid, pakihoid, kus sai oma asju hoiule anda vastavalt rinnanumbrile, söögi- ja joogitelgid ja palju muud toredat.

Igat lõpetajat autasustati ilusa ja suure medaliga. Viimase esiküljel oli kujundatud legendaarne ristleja „Aurora“ Admiraliteedi silla all Neeval. Tagaküljel oli nime ja tulemuse graveerimise koht ja kiri: „Peterburi, Venemaa. Pole aeg magada! Ärka üles ja jookse!“.

Vaatamata sellele, et Marika jõudis minust finišisse hiljem (meie bruto-ajad olid 3:58:44 ja 3:59:17) oli tema neto-aeg minu omast ikkagi parem, kuna Marika seisis stardikoridori lõpus (meie neto-ajad olid 3:58:23 ja 3:58:07). Seega, Marika Roopärg oli Eesti naistest parim tulemusega 3:58:06, mis andis talle 1564. koha (vanuseklassis N50-54 11. koht). Ühtlasi oli see Marika esimene võistlus Venemaal ning tema 104. täispikk klassikaline maraton.

Mina suutsin lõpetada oma 62. maratoni alla nelja tunni ehk 3:58:23. Pälvisin 1544. koha. See oli 14. kord, kui ma suutsin läbida klassikalise maratonidistantsi nelja tunnist kiiremini. Peterburi „Valgete ööde“ maratonil osalesin juba viiendat korda. Atmosfäär on sel võistlusel olnud alati suurepärane. Võistlus toimus 28. korda. Maratonil osales jooksjaid 70 riigist. Finišis panid kohalikud jooksjad mulle Venemaa lipu selja peale külalislahkuse märgiks. Korraldajad, saades teada, et mul on sünnipäev tulekul tegid mulle lahke kingituse. Mind registreeriti jooksule niisama ehk tasuta.

Eesti meestest oli kiireim Vladimir Rõžov Mehikoormast ajaga 3:28:38. Kõikide Eesti jooksjate tulemusi näed Marathon100 andmebaasist siit.

Kokku lõpetas maratoni 2999 ning 10km distantsi 4890 jooksjat.

Ühtlasi oli antud võistlus Venemaa „Rahvusjooksmise“ liikumise sündmus.

Siinkohal ka pisike numeroloogia. See oli minu 62.maraton. 2 päeva hiljem tähistasin ma Venemaal oma sünnipäeva, kus sain 32-aastaseks. Venemaale sõitsin 7.07.2017.

Pärast finišeerimist kohtasin ma oma üht tuttavat, kes tuli Peterburi Lõuna-Venemaalt maratoni vaatama. Vanemal meesterahval on raudteelasena kaks korda aastas sõidupiletid tasuta kogu riigi ulatuses. Ime, mis ime. Aga seesamune РЖД Russian Railways firma vedurijuht elas kunagi nõukogude ajal kaks aastat Tartus Väike-Kaare tänaval. Eesti keel ja kultuur meeldivad talle väga. Mõned eestikeelsed fraasid on tal siiani peas. Näiteks: „Tere! Kuidas käsi käib?“. Või veelgi humoorikam: „Tule siia raisk!“. Vene keelt rääkis aga ilmselge ukraina aktsendiga.

Seesamune meesterahvas juhataski mind kohe pärast maratoni uute hostelisse, mis asus kohe Dvortsovaya väljaku lähedal ja maksis kõigest 400 rubla ehk 6 eurot/öö. Hostelis võeti mind lahkesti koos asjadega vastu, tehti must kohe maratonijärgse foto hosteli seinal oleva logo taustal ja avaldati selle kohta Venemaa sotsiaalvõrgustikus В Контакте pisike artikkel. Väga meeldiv.

Järgmisel päeval käisin ma postimajas oma sõbrannale Poola kingitusi saatma. See sai ka tehtud.

Sünnipäeva tähistamas

11. juulil tähistasime Gruusia restoranis „Пхали-Хинкали“ minu sünnipäeva. Nii maitsvad toidud, et süües voolasid mul pisarad. Töötajad tegid mulle üllatuse. Tuldi kogu kollektiiviga mind õnnitlema. Toodi välja Gruusia vein ja tort suure säraküünlaga, mis serveeriti mulle vahva aplausi saatel. Pidi midagi soovima ning seejärel tuli küünal puhudes ära kustutada. Uskuge mind, kui te kasvõi korra käite Peterburis Gruusia restoranis ära, ei taha te iial enam Eestis olevat Gruusia kööki nimegi kuulda. Seda oleks naljakas isegi võrrelda. Super hea ja maitsev on kaukaasia toit Peterburis. 5+! Ma igatsen neid roogasid ja jooke päevast päeva ehk iga hetk.

Vabal ajal jalutasin ma Peterburis ringi ja parandasin oma tervist süües erinevaid  puuvilju. Kui metroos sõites pakkus mulle mõni jaam huvi, siis läksin välja uudistama. Öösel magasin vaid paar tundi, kuna Peterburi on turiste kogu ilmast täis ning elu keeb seal ööpäevaringselt. Samuti on ka eestlasi Peterburis omajagu nii reisimas, kui ka elamas. Seal on olemas isegi kohalik eestikeelne Jaani Kirik. Paljud tuntud Eesti haritlased on vene-tsaari ajal saanud oma hariduse Neeva jõe äärtel. Teisisõnu, vabal ajal oli alati väga lõbus. Näiteks ühel hommikul sattusin ma kella kuue paiku Dvortsovaya väljakule, kus noor bänd oma muusikatehnikaga väljas. Hilispeolised bändi erinevate loode saatel tantsimas. Kõik olid nii rõõmsad kui üks suur pere. Võtsime kätest kinni ja hakkasime tantsima. Minu jaoks osutus ootamatuks, kui äkki kutsus üks muusikutest mu enda juurde ja päris, kas ma olen kohalik? Ma vastasin, et olen siin kui kodus, aga ise olen pärit Tartust. Tema naeratas ja noogutas selle peale. Seejärel kuulutas tema mikrofoni, et meie lugupeetud Eesti külalise auks tuleb järgmine lugu. Rahvas kuuldes, et ma olen Eestist hakkas mulle meelsasti kaasa elama. Seejärel tuli Venemaal tuntud Shanoni eestikeelne lugu Varbad liivas. Väga meeldiv on, kui sind võetakse nii külalislahkelt vastu. Super!

Mõni päev hiljem sattusin Peterburi kesklinnas toimuvale vabaõhu jazzfestivalile, mis kandis nime XIII Международный танцевально-музыкальный фестиваль ПетроДжаз2017, kus esinesid erinevad bändid kogu ilmast, sh. ka Eestist. Kõik oli sedavõrd kultuurne ja soliidne! Linnavõimud olid otsustanud keelata alkoholi sisaldavate jookide ja tubakatoodete müümine festivali ajal ära. Väga õige otsus! Pooldan! Sissepääs oli kõigile tasuta. Hämmastav!

Enne Eestisse lahkumist võtsin ma oma kohalike sõpradega ette ühe pisike riigisisese reisi. Ammusest ajast olen ma soovinud Peipsi järve teisel ehk Venemaa poolsel kaldal ära käia. Gdovi ehk Oudova linn, mis asub Kallaste vastas pakus mulle huvi. Seda enam, et linn sai oma eestipärase nime minu tuttava esivanemate järgi ehk Oudova.

Hommikul kell 10 saime Peterburi linna ääres ehk Prospect Veteranov metroojaama ees kokku. Ilm oli suurepärane ehk väljas paistis kuum päike.

Seejärel suundusime autoga Kingissepa linna. Seal tegime ühe peatuse. Käisime Pühamärtri Katariina kloostris ära ja külastasime vastas pargis olevat Suure Isamaasõja partisanide mälestusmärki.

Pärast keerasime Slantsõ linna suunas. Kunagi oli Slantsõ suur põlevkivi tööstuslinn. Nüüd on see puhtamaga ökoloogiaga, kuid kordades väiksema elanikkonna arvuga linnake.

Pärast hüppasin ma ise rooli ja me sõitsime Gdovi suunas. Tuleb tõdeda, et Venemaal maanteedel oli mul autot juhtida isegi kergem, kui Eestis. Eestis on teed käänulisemad, kui Venemaal. Sõitsime linnast läbi ja suundusime Peipsi järve äärde. Peipsi järve liivane rannik oli ilus. Lapsed suplevad rõõmsalt vees. Sõbrad hüppasid vette, aga mina jäin randa imetlema. Me jõudsime vaid paar klõpsu teha ja ma tahtsin juba ise vette hüpata, et selle suve ujumishooaega avada. Kuid äkki ootamatult ilmusid suured tumedad pilved, mis juba kaugelt hakkasid lahkelt vihmaga kostitama. Me jõudsime autosse hüpata misjärel hakkaski tugevat paduvihma sadama. Samal hetkel ütles kogu meie raadiotehnika üles. Mobiiltelefonid ja raadiomakk ei töötanud enam.

Gdovis

Mõtlesime, et sõidame linna ja vaatame, mis seal põnevat on. Linna kohvikus tellisime erinevaid asju. Kohalikud Gdovi kohukesed olid super head! Gdovis elab palju vanausulisi. Seega on seal linnas raske kellegagi niisama jutule saada, kuna kohalikud on väga suletud inimesed. Ostsin kõrvalt poest kohalikule kiisule süüa. Vihm jäi järgi ja me suundusime autoga tagasi. Kusagil kilomeeter enne rannikut sõber hüüdis:„Vaata üles! Sinu sõbrad liiguvad linna poole“. Algul pilved liikusidki linna poole, kuid nähes meid keerasid nad kanna peal otsa ringi ja panid taas Peipsi järve suunas. Ma vajutasin gaasipedaali põhja ja muudkui jälgisin peeglites, kuidas suur tume pilvejõuk liigub kiiresti meile järgi. Jõudes pärale oli ranniku ala tugeva vihmaga üle kaetud. Peipsi järves tõusis selline torm, et lained olid vahtu täis. Me seiskasime mootori ja sulgesime aknad. Märg tuul oli kohati nii tugev, et ma kartsin, et auto võib ümber minna. Täielik müstika oli sel päeval Oudovas. Lahkudes Gdovist jälitasid needsamad pilved meid veel ca. 30km. Seega, kahjuks ujumisrõõmud jäid tol korral ära. Aga pole hullu, suvi jätkub!

Jõudes Peterburi ja saades aru, kui lahe seal on andsin oma tagasisõidu bussipileti ära – jäin Venemaale lausa pooleks kuuks kohalikku elu ja toredate inimeste seltsi nautima.

Suurepäraseid hingevapustavaid mälestusi Venemaalt mul omajagu. Soovitan kõigile! Reisige julgelt ringi ja nautige elu täiel rinnal. Eriti seal, kus on nii külalislahked ja avatud hingega inimesed. Tuleb tõdeda, et Venemaa on väga multikultuurne, multirassiline, multietniline ja multikeelne riik. Oli meeldiv ka see, et mulle kehtisid igal pool sünnipäeva eelsed ja järgsed hinnasoodustused.

Parimate suviste soovidega David Arutyunyan Tartust.