Pärnakas Piret Suitso läbis tänavu 1. oktoobril Tartus oma elu esimese jooksumaratoni.  Tema tulemus 5.24.24 annab Eesti 2016.a. maratoni edetabelis 2181 jooksja seas 2041 positsiooni.  Tagasihoidlik tulemus, võiks paljalt numbritele pilku heites arvata.  Ent erakordseks teeb Pireti saavutuse see, et tema sünniaasta pole mitte 1986, 1976 või 1966 aga hoopis 1946.  Ehk teisisõnu – Piret Suitso on 70-aastasena läbi aegade kõige vanemana oma esimese maratoni läbinud Eesti jooksja. Ajasime energilise ja üdini sportliku Piretiga juttu Vändras, kus ta võttis laupäeval ette 21,1km pikkuse poolmaratoni.   

Elroni uued rongid panid jooksmisega tegelema.

Kuigi Pireti esimene jooksutulemus Marathon100 andmebaasis pärineb 2014.a. aprillikuiselt Rannametsa Luitejooksult, siis spordiputukas pures teda juba tükk aega varem.

„Ma olen jooksnud 2-3 aastat, aga varem tegelesin rattaga,“ selgitab Piret.  „Väimees käis rattamaratone sõitmas ja ütles, et tal on üksinda igav.  Pikad maad Pärnust võistlustele sõita.  Ütles: tule kaasa!  Sedasi ma 11 aastat tagasi esimest korda rattamaratonile läksingi.  Linnarattaga . . .“

„Mul on hästi meeles tollane võistlus.  Olime ühe teise naisterahvaga Rakkes ja arutasime, et kas sõidame mäest ratastega alla või läheme jala.  Aga sealsamas oli finiš ja mehed ootasid – minul väimees ja temal mees . . .“

„Nii ma hakkasingi ratast sõitma, algul sõitsin vana linnarattaga, siis ostsin maastikuratta ja seejärel hakkasin maanteerattaga sõitma.  Maanteel sõita meeldis mulle rohkem, kuid see on loomulikult ohtlikum.“

„Aga ma ei sõida enam autoga ning pensionäril on rattaga väga raske.  Kui sõitsid veel vanad rongid, mahtusid rattaga peale, nüüd uutele enam nii lihtsalt ei mahu.“

„Siis ma mõtlesingi millegi muuga tegelema hakata.  Kuna ma olen noores põlves ka suusatamisega tegelenud, otsustasin minna Suusahullude juurde trenni.  Aga ülemöödunud aastal polnud üldse lund, mistõttu nemad ei suusatanud vaid jooksid. Siis ma hakkasingi jooksma!“

Iga algus on raske, isegi kui sa oled 68 aastat vana . . .

„Esimesel aastal jooksin trennis 2-3km ja lõdvestuseks 1,5km,“ räägib Piret oma esimestest jooksutreeningutest.  „Jalad pidasid vastu ja nägin ühel hetkel metsa all seda Randma punti (Treeningpartner).  Üks kord treeningult tulles läksin ja küsisin, et kas ma võin ka tulla?  Mulle meeldib tema filosoofia, et ei tapa distants vaid tapab kiirus. See mulle sobib.“

„2014.a. käisin RMK Kõrvemaa Kevadjooksul ja ei surnudki ära. Olin nii õnnelik,“ kirjeldab Piret Suitso oma esimesi võistlusi.  „Seejärel ma mõtlesingi jooksmise juurde jääda.  Jooksmine on juba materiaalselt pensionärile sobiv, sest ratta ülalpidamisega kaasnevad ikka kulud.  Eks liiklus on ka nii hulluks läinud, et ei tihka maanteel rattaga väga sõita.  Jooksuga on hea – paned papud kotti, riided selga, vahetusriided kaasa ja starti!“

„Esimese poolmaratoni (Tallinna maraton, 2015) lõpus oli ikka raske joosta,“ räägib Piret ausalt oma esimestest jooksuvõistlustest.  „Palusin Randma Urmasel kirjutada mulle treeningplaani ning ausalt öeldes – ma ka jälgisin seda!“

„Nüüd ma võin juba öelda, et mulle meeldib joosta! Selle tunde saavutamine võttis mul poolteist aastat,“ lisab Piret. 

Maratoni (ja rulluisutamiseni!) viis Tartu Kuubik

„Mullu tegin esimest korda Tartu Maratoni kuubiku kaasa, kuigi minu arust see on vale, et nad panevad vanainimesed neid pikki maid tegema,“ täpsustab Piret Suitso otsust, mis viisid ka esimese täispika jooksumaratoni läbimiseni.  „Varem ma olin võistelnud lühematel distantsidel, kuid kuna ma olen täiskohaga pensionär, siis mul oli aega trenni teha.“

„Tartu Jooksumaratoni (23km) tegin maikuus ilusti ära. Ratas – nii pikka maad ma ei olnudki sõitnud, ratas oli raske.  Kuna rulluisuetapp oli Kuubiku kavas, siis ma õppisin ka rulluisutamise ära.  Aasta varem uisutasin 21km, kuna ma ei osanud pidurdada.  Aga sel aastal tegin ka rulluisumaratonil pika distantsi kaasa – tahtsin saada seda klaasist autasu!  Seetõttu tegin kõik võistlused pikad distantsid, mis viis ka Tartu Linnamaratonini.“

„Pidasin meeles õpetussõnu, et ei tapa distants vaid tempo.“

Esimene maraton oli raske, kuid järgmisel aastal on maratone rohkemgi kavas.

„Raske oli,“ kirjeldab Piret oma esimest täispikka jooksumaratoni.  „Jooksin grupiga koos, aga nemad jäid ajahätta – nad pidid viie tunniga lõpetama.  Tegid taganttuulega ajalise mahajäämuse tasa aga minu jaoks läks tempo kiireks, sest mul sünniaasta ikka piisavalt väike.“

„Toibusin ja Supilinnas käisin natuke.  Otsustasin, et Ülikooli ees ma jooksen ja kui tuleb Inglitõus (Tartu maratoni raja kõige raskem tõus võistluse viimasel kilomeetril), et sealt ma lähen kõnniga üles. Aga seal oli Randma ees  . . . Pidin jooksuga mäest üles minema.  Õrnad krambid sain ka mäest alla joostes, aga ma olen nii vana inimene ja tean mida krampidega peale hakata.“

„Tulin ilusti lõpuni ja tegelikult see oli ikka mõnus!“

„Järgmisel aastal planeerin osaleda kolmel maratonil. Tartus jälle, sest nii rasket lõppu kusagil mujal ei leia . . . Kodumaraton – Pärnumaa Võidupüha maraton -- ja kolmas maraton siinsamas Vändras maikuus.“

Foto: Imre Avaste, Sportfoto.