Esimene poolmaraton peale vigastust. Peaaegu neli kuud tagasi jooksin nii hästi. Jooksupäev algas hästi. Hommikul äratus kell viis, asjad vaja pakkida ja tööle minna. Hiilisin töölt varem ära, viskasin spordikoti õlale ja suundusin bussijaama, et Rakverre sõita.

Minu esimene poolmaraton oli eelmine aasta ööjooksul ajaga 1.51.02 .

Rakverre jõudes otsisin üles võistluskeskuse vetsud. Kuna reegel on, et vanu tuttavaid ja uusi sõpru leiab just vetsu järjekorras, siis minagi nägin üht tuttavat nägu.  See oli Kristina projektist.  Soovisime üksteisele head jooksu.

Oli aeg teha soojendusjooksu. Kaupo kirjutas, et viis kilomeetrit peab ette jooksma. Kuna oli väga väga palav ei jõudnud viite ära joosta, see eest võimlesin soojaks.
Sisenedes stardikoridori otsisin head kohta, kus oleks vähem rahvast. Leidsin sobiva koha Kristina kõrval. Kuna päeva ajal midagi süüa ei tahtnud tuli kohutav nälg viis minutit enne starti. Kristina lohutas, et siis jooksengi kiiresti ära ja saab süüa. Hea plaan. Tegime soojendust ja soovisime jälle head jooksu üksteisele.
Ilm oli endiselt nii palav, et peale soojendust tuli teip pōlve pealt ära, vist ei pannud seda väga korralikult. Uut teipi ka kaasas ei olnud. Ahjaa, unustamisest rääkides jätsin ka astmarohu enne jooksu võtmata, jess. Tundub et tuleb põnev jooks.
Kõlas stardipauk, ilutulestik algas ja sai rajale. Tunne oli hea, väga palav ainult oli. Täiega kiiresti tahtsin alguses joosta, aga olen mitu korda seda viga teinud. Kuna rohtusid polnud, ja jalg ka selline nagu ta on, katkestamist ei olnud plaanis, siis võtsin asja väga rahulikult.

Väga raske ja palav algus. Põnevaks läks aga juba kaheksanda kilomeetri peal. Taevast tuli esimene sähvatus ja pisike vihmasabin. Vaikselt lootsin, et tuleks veel, endiselt on palav. Vihmajumal kuulis mu palveid. Kolmeteistkümnendal kilomeetril tuli maru tuul ja tuiskas liiva ja puusodi täpselt näkku. Ühe käega hoidsin kinni oma numbrit ja teise käega pühkisin silmi puhtaks kuna midagi ei näinud. Viis minutit hiljem lasi vihmajumal oma kraanid valla. Jälle mitte midagi ei näe, pühin silmadest vett ja hoian numbrit kinni. Terve tee oli nagu meri. Paar korda komistasin kivi otsa või lohku, ei saanud isegi aru. Kergelt väänasin jalga küll aga ei kukkunud.

Kui oli juba 18 kilomeetrit joostud jäi vihma vähemaks ja särk tuli keha küljest lahti, hakkas päris külm. Motivatsioon kadus täiesti ära, tegin paar kõndimise sammu. Jooksjad kes minust möödusid meelitasid ikka edasi jooksma. Kristina möödus minust kilomeeter enne lõppu. Vahetasime paar sõna ja ta kadus nii kiirelt. Mina jälle kõnnin, ei olnud tuju enam joosta. Kõht on tühi, läbimärg, külm ja jalad valusad. Andsin endale lubaduse, et läbi valu enam kunagi ei jookse. Otsisin vabandusi kõndimiseks ilmselt.

Siiski võtsin ennast kokku ja jooksin üle finišijoone. Aega ma ei vaadanud. Tähtsam oli kiirelt kuivaks saada.

Autosse jõudes kirjutas mulle Raimond, et väga hea aeg tuli, 1.49.02. Nii lahe, kaasaelajaid ja häid sõnu on ikka vaja peale jooksu. Vahepeal ikka imestan, et kedagi päriselt ka huvitab kuidas mul läheb.

Kaasaelajaid oli õhtu jooksul nii palju, venituski peale jooksu jäi kohe tegemata.

Väga tublid olid ka ergutajad raja ääres. Hea, et nad ei põgenenud vihma eest ja elasid ikka kaasa. Joosta vihma käes on kindlasti lihtsam kui seista.

Aitäh õde Kaidi ergutamast, sellest oli palju abi. Aitäh väiksed vennakesed, kes ka seisid kogu selle aja vihma käes.

Keskmine pulss 164
Keskmine kiirus: 5,10 min/km
Kaotatud kalorid: 1297 kcal

Heitti valmistub SEB Tallinna maratonil oma esimest maratoni läbima.  Kuna teda vaevab astma, olid ka esimesed treeningud kuni uute ravimite kasutusele võtuni raskemad.  Maikuus tekkinud vigastusest hakkab Heitti alles nüüd paranema ning Ööjooks annab lootust, et kuu aja pärast saab ka 42km ette võetud.

Heittit nõustab treeningutel Kaupo Tiislär, FB Jooksmine.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.