Veel viimane kurv ja siis on lõpusirge. Kiire pilk seljataha ning näen, et õnneks keegi mind ei ole ohustamas. Ees jooksev mees tundub nii lähedal, kuid samas ka nii kaugel. Kas jõuan veel natuke juurde keerata ja teda kätte saada? Jah, tundub, et jõuan ning vahemaa hakkab vähenema. Juba olemegi kõrvuti ja nüüd möödas. Päästev finišijoon tuleb iga sammuga lähemale. Kõlab ajavõtu süsteemi piiks tähistamaks finišijoone ületust, automaatselt leiab käsi enda spordikellal stopp nupu ning jään hingeldades seisma. Seda, mis ümberringi toimub, ei pane algul tähelegi. Vaatan kella ning sealt vaatavad vastu numbrid ütlevad … Kuid läheme ajas natuke tagasi, nii natukene üle tunni.

Abikaasa ja poeg olid teele saadetud rajale. Ise läksin kooli kõrval olevale staadionile soojendusringe tegema. Mõningad ringid tehtud ja natukene venitusi ka veel otsa ning jäin ootama enda starti. Stardikoridoris olin üllatunud, kui palju 10 km startijaid on. Ega pikalt ei saanudki ringi vaadata, sest kõlas stardivile ning oli aeg teele asuda.

Raja kõrvalt lehvitasid veel abikaasa ja lapsed, kes kõik olid oma distantsid heade tulemustega läbinud, ja jooks oligi alanud.

Algne plaan oli lõpetada 50 minutiga. Kuid jällegi ei olnud algsest plaanist midagi järgi, sest alguse ajad näitasid 4:20 kanti. Mõtlesin, et ei tea, kas on hea mõte sellist tempot kohe üles kerida, kuid otsustasin riskida. Ütleb ju ka vanasõna, et tark ei torma, aga loll jääb hiljaks. Eks siis pärast paistab, et kas risk tasus end ära.

Esimesed kilomeetrid läksid päris hästi. Eveliis jookseb mõni meeter eespool ja see meie ühtne ettevalmistusgrupi tunne annab jõudu.

Esimene ohu märk tuli neljandal kilomeetril, kus üks tõus tõmbas pulsi järsult üles ja hingamine muutus raskemaks. Eks ole selliseid tundeid ka eelnevalt trenni tehes ette tulnud ning siis aitas kerge tagasi tõmbamine. Sai ju isegi ühe nädala kergemalt võetud trenni tehes, kui pingutused hinge kinni tõmbasid.

Otsustasin kogetust õppust võtta ning võtsin natuke hoogu väiksemaks. See otsus oli õige, sest pulss läks paremaks ja hingamine tuli ka tagasi. See on üks asi, mida veel aasta tagasi ei oleks osanud teha ning mis oleks mind siis läbi kõrvetanud. Tänasin mõttes treenerit, et olime sellest trennis rääkinud ja tema näpunäited aitasid.

Rada kulges muudkui edasi. Õnneks kurve oli vähe. Õnneks sellepärast, et kurvid ei ole praegu mu lemmikud, kuna nädal tagasi sai tehtud 23 km proovijooksuks tossudega, millega plaanisin minna maratonile. See kontrolljooks andis hävitava, kuid samas väga väärtusliku tulemuse. Maratonile plaanisin algselt minna kõvema tallaga tossudega, kuid need põrutasid achilleuse kõõlused läbi, vasak põlv hakkas jälle valutama ja parema jala reie tagumine lihas andis endast märku. Mis tähendas seda, et järgmisel päeval lonkasin.

Kuid kontrolljooks oli vajalik ja kandis oma eesmärki: kontrollida, kas maratoni varustus on õige ja töötab. Selle tulemusena sain teada, et lähen teiste tossudega. Needsamad vanakreeka jumalanna logoga tossud olid ka siin, st Peetri jooksul jalas ning kandsid ilusti edasi.

Seda rada ma jooksin esimest korda ning olin üllatunud: nii palju kaasaelajaid, inimesed olid oma kodudest välja tulnud, lehvitasid, ergutasid, kes hõikas nimepidi, kus mängis orkester või bänd, ühes kohas pakkusid isegi lapsed omal algatusel vett, see oli nii armas, soojendav ja jõudu andev. Vahepeal oli ka Eneli jõudnud mõned meetrid ettepoole minna ning püsis täpselt selles kauguses, et jõuad järgi ja sellega jooksed end kokku. Hea ahvatlus, kas pole?

Umbes seitsmendal kilomeetril oli korraks tunne, et mida ma siin teen? Tahaks ju kiiremini liikuda ning võiks vähemalt kevadel Haapsalus joostu 48 minutit kätte saadagi, aga no selliselt liikudes seda küll ei tule. Kuid tuli jätkata, sest keegi oli enne starti numbri särgile pannud, kätte seda ei saanud ning pealegi on tegemist ju tegemist erilise alaga: jooksmisega.

Oli jäänud veel viimased kaks kilomeetrit. Nüüd oli küll tahtmine ainult sellest päästvast joonest üle pääseda. Natukene veel ja leidsin end staadioni lähistelt. Veel viimane kurv ja lõpusirge. Kiire pilk seljataha kinnitas, et keegi mind ohustamas ei olnud. Mõned meetrid eespool jooksnud mees tundus nii ahvatlevas kauguses, et kui natuke juurde keerata, siis saab ta kätte. Otsustasin proovida. Iga sammuga tuli ta lähemale ning jõudsin mööda.

Nüüd tuli loota, et vasturünnakut ei tule ning päästev finišijoon, mis tuli küll lähemale, aga tundus nii kaugel ikka veel , tuleks kiiremini. Kõlas ajavõtu süsteemi piiks fikseerimaks lõpuaega. Automaatselt leidis käsi spordikellalt stopp nupu ning jäin hingeldades seisma. Kõik, mis välja panna sai, oli jäänud rajale.

Seda, mis ümberringi toimus, ei pannud algul üldse tähelegi. Vaatasin kella ja seal seisid numbrid, mis üllatasid: olid tulnud kiireim kilomeeter, miil, 5 ja 10 kilomeetrit. Kõik ühe korraga? Kuid just nii seda nägin.

Peetri jooksu lõpu ajaks tuli 46:31 ning ühtlasi on ka see uus isiklik rekord. Vaatasin seda numbrit veelkord, et kas tõesti, kuid jah, uus rekord. Muigama ajas, et oot, mida ma seal seitsmendal kilomeetril nüüd mõtlesingi …

Olin hakanud vahepeal kahtlema endas. Põhijooksuni oli jäänud ca 30 päeva. Vahetult enne seda olin kuumusega kokku jooksnud, põrutusest tekkis hambapõletik, mis tähendas nädalast pausi ja sellest vaikselt tagasi tulekut. Tegin kontrolljooksu teada saamaks, et kas varustus, millega plaanin maratoni rajale minna sobib ja kas kõik koos töötavad. Selle tulemuseks oli valutav põlv, reie tagumine lihas ning achilleused andsid väga tugevalt tunda.

Trennides küll hakkas jälle jõud tagasi tulema, kuid kõik need tagasilöögid siiski panid sisemiselt kahtlema, et kas suudan ning kas olen ikka piisavalt pingutanud. Õnneks Peetri jooks andis positiivse süsti. Raskusi tuleb teele ette ning neid ületades sa tegelikult õpid. Õpitu on kogemus, mis on suure väärtusega ning aitab sind võistluse aeg. Ega ilma asjata ei öelda, et joosta tuleb targalt. Tahan loota, et peatselt saabuval maratonil suudan seda.

Jüri valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis FB Jooksmine. Teda juhendab Kaupo Tiislär.

Avafotol Tallinna maratoniks valmistuv tiim juunikuisel Narva Energiajooksul.