Esiteks - oma kogemust Reykjaviki maratonist teistega jagama utsitas mind Contra, ise poleks ma selle peale tulnudki. Teiseks on oluline märkida, et Reykjaviki maraton oli alles teine jooksumaraton minu elus (esimene oli Tallinna maraton eelmisel aastal), nii et võrrelda mul teda eriti millegagi ei ole.
Miks just Reykjavik? Island oli juba mõnda aega reisisihtkohana mul meeles mõlkunud ja otsustasin reisi ühildada maratoni jooksmisega (või siis vastupidi).

Järjekorralt kahekümne üheksas Reykjaviki Maraton toimus 18. augustil 2012. Maratoni ja poolmaratoni start anti hommikul kell 8.45, kui 800 jooksjat asus täismaratonile ja umbes 2000 jooksjat poolmaratonile. Päeval toimusid veel ka 10 kilomeetri ja lastejooksud, mis olid erakordselt populaarsed - kokku jooksis sel päeval Reykjavikis üle 13 000 inimese, kokku 61 riigist. Arvestades riigi rahvaarvu 320 000 inimest, siis on see päris muljetavaldav number.

Maratoni rada tiirutas ümber Reykjaviki ja oli küllaltki lihtsa profiiliga. Oli paar mõnekümnemeetrise kõrgustevahega tõusu, kuid ei midagi erilist. Olin valmis märksa karmimateks tõusudeks – ikkagi Island ju.

On aga üks faktor, millega peab iga Reykjaviki maratonile mineja või siis ka lihtsalt Islandi külastaja arvestama ja see on pidev tuul. Kuna praktiliselt pool rajast kulgeb mööda mere äärt, võib n.ö. tavalise Islandi augusti ilmaga raja läbimine olla paras katsumus. Sel aastal aga trehvas ilm olema tõeliselt super. Oli minu saarel oldud kaheksast päevast ainuke tuulevaikne ilm, mis isegi kohalike jaoks oli haruldus. Meri oli nagu peegel ja udune. Vahest, kui rada kulges täiesti veepiiril, kadusid jooksjad nagu kummitused justkui vati sisse, ei näinud ühtegi ei ees- ega tagapool, kuulsid ainult hingeldamist ja jooksusamme. Järgnevatel päevadel, kui sõitsin rattaga mööda saart, sain tunda ka tõelist Islandi tuult – kui ikka tuul oli vastu (ja kummalisel kombel oli ta seda kogu aeg), siis tuli ka järsust mäest laskudes pidevat tööd teha. Ei taha mõeldagi, mismoodi maratoni sellise ilmaga joosta on.

Aga nagu öeldud, sel aastal oli ilm jooksuks ideaalne, kergelt pilves, 15..16 kraadi sooja.

Joogipunkte oli rajal kümme, ehk iga nelja kilomeetri järel, lisaks veel hulga isehakanud joogi-ja söögilauakesi. Üldse tundus, et kohaliku rahva jaoks on tegu väga olulise sündmusega, millele hoolega kaasa elati. Raja ääres näidati oma toetust või vastuseisu suurte plakatite ja siltidega (kahjuks ei oska öelda kellele või millele).

Ilmselt mõtleb enamus Reykjaviki maratonile minejatest nii nagu mina seda tegin – kui juba selline pikk reis ette võtta, siis oleks patt kohe järgneval päeval koju tagasi sõita. Ja ilmselt on see ka igati mõistlik, sest vaadata on Islandil väga palju. Näiteks Reykjavikis toimub maratoniga samal ajal festival nimega Culture Nights, mis toob kokku esinejaid ja külalisi kogu maailmast (sellega peab kindlasti arvestama, sest see mõjub kehvasti juba niigi kallitele hotellihindadele). See on tegelikult kift festival, kus esinejaid jagus nii suurtele lavadele kui ka tänavanurkadele.

Maratoni ajaks sain 3.56, mis oli minutijagu aeglasem, kui Tallinna maratonil, ometi sain jagu neljast tunnist, mille olin enda jaoks väikest viisi eesmärgiks seadnud. Pärast jooksu läksin ühte mitmekümnest geotermilisest spaast Reykjavikis (sissepääs oli sel päeval jooksjatele tasuta, aga ega need piletid ka muidu eriti palju ei maksa, kõigest neli-viis eurot) ja see on vist küll parim, mida pärast maratoni teha saab. Erinevad saunad ja hot potid tegid keha nii terveks, et järgmisel päeval ei saanud arugi, et maraton sai joostud.

Ja õhtul veel hea eine elukatest, mis püütud Islandi vetest ja paar külma õlut ja siis ei oska elult enam tõesti midagi rohkemat tahta.