20. mai, ebareaalselt soe päev, arvestades Eesti viimase aja ilma. Päike lõõmas peakohal ja ühtegi pilve polnud silmapiiril. Hommik algas rahulikult – ärakasin  kell 10, tegin süüa ja jõin rahulikult kohvi. Tegin endaga kokkuleppe, et lähen rada ja jooksu nautima, mitte mingit võistlusnärvi.

Panin oma lühikesed jooksuriided selga, kuid pusa võtsin kaasa. Kunagi ei tea, millal Eesti ilm otustab lahinal nutma hakata, käitudes nagu kõige tujukam naine. Võistlustoss jalas, veepudel truult kaasas ja  kõrvaklapid telefoniga ühendatud asusin teele. Sõit Järvekülast Piritale polnud pikk, kuid parkimisega oli ikka vägagi kehvasti. Tiirutasin tükk aega ringi, kuniks leidsin koha üleval mäepeal ühes tupiktänavas, umbes kilomeeter eemal. Jalutasin autost lauluväljakule jättes meelde iga pisemagi märgi, et pärast oma väike punane ferrari üles leida.

Rahvast oli meeletult palju. Kõik sigisid-sagisid edasi-tagasi. Õhkkond oli trennirahvale vastavalt meeliv ja soe. Mäest alla tulin rahuliku sörgiga ja esimese asjana juhtusin kokku Katrini ja Raimondiga. Katrin tegi juba soojendust ja Raimond hoidis silma peal, et ikkagi korralikult teeks  Jooksin soojenduseks sekretariaati, kust sain kätte oma numbri. Kuna see aasta oli esimene kord, kui ma Maijooksul jooksin, siis minu jaoks oli üllatav, et ümbrikud väljastati võistlusnumbri järgi. Minu arvates isegi parem, kui see nimede järgi otsimine, sest ei teki mingit segadust.

Stardinumber käes liikusin Jooksupartneri telgini, kus kohtasin juba vanu tuttavaid Tele2 aegadest. Kuna olin Jooksupartneris uus, siis põdesin, et kedagi ei tea. Näedsa, vanad kolleegid vaatasid vastu hoopis.

Otsustasin teha veel lisaks paar kiirendust enne võistluskoridori minemist. Kuna naisi oli stardis umbes 15 000 siis stardikoridor lookles ülevalt mäepealt alla välja. Natukene võimlemist veel stardikoridoris ja esimene stardipauk. 2000 esimest jooksjat asusid teekonnale. Järgmise pauguga liikusin juba mina, küll esimesed 200m kõndisin, sest rahvast oli nii palju ja jooksmine ei tulnud kõne allagi. Pärast seda pidin juba slaalomit jooksma.

Enesetunne oli hea, kuid kahetsesin, et nokamütsi peas polnud. Esimesed kilomeetrid lendasid kiiresti. Jalg oli kerge, ära surra ei tahtnud. KUNI esimese joogipunktini. Jõin jooksupealt kaks topsi vett, mis tõttu tempo korraks  langes. Kiirendades tundsin, kuidas hakkas pistma. Tundub, et seda joomist pean veel kodus kõvasti harjutama. Sealt edasi otsustasin, et jooksen kilomeetrimärkideni. Mingi eesmärk peab ju olema, olgu see siis suur või väike.

Viiendal kilomeetril tundsin, et surm hakkab silmeette tulema, mis tõttu otsustasin pulsi madalamaks kõndida. Kuid kohe oli üks tore neiu (Kristel?) mu seljataga, kes ergutas mind lõpuni jooksma. Tuli välja, et ta on juba tükk aega mu tuules jooksnud. Aitäh, Sulle hea inimene! Temaga koos pingutasin lõpuni.

Enne seda viimast 50m vaatasin korraks kella, näitas 45 millegagi. Kuna soov joosta 45 minutiga oli nii suur siis viimase sirge finishini spurtisin täiest jõust.

JESS TEHTUD!

Kell näitas 45.49 aega. Teadsin, et kui poleks nii kuum olnud ja kui ma poleks pidanud koguaeg rahvamassis läbi trügima, siis oleks ka aeg ehk parem olnud. Aga need on ainult vabandused. Järgmine aasta jooksen seal veel paremini.

Finishis võttis korraks nii hingetuks, et süda läks pahaks. Sellist asja pole enne kunagi olnud. Aga võimas tunne oli joosta viimased meetrid kogu jõust. Joogipudel käes ja medal kaelas asusin uuesti Jooksupartneri telgi poole teele. Istusin seal murul maha, tegin venitused,mõned pildid kah, vestlesin klubikaaslastega ja asusin seejärel kodupoole teele.

Kõigile neile, kes on juba pikalt kaalunud, kas liituda mõne jooksuklubiga- soovitan klubi välja valida ja see liitumine ära teha. Koos on lihtsam ning lisaks leiad sa terve tosina sõpru.

See nädalavahetus on ees ootamas mind Harku järve jooks, kus plaanin eelmise aasta aja üle teha. See Ya there!

Airi valmistub SEB Tallinna maratonil oma esimest poolmaratoni läbima. Teda juhendab Taivo Püi Jooksupartnerist.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.