Ei tea isegi, kust alustada. Algusest? Ütlen ausalt, et pea on sassis ja tuju on suhteliselt nulli lähedane.

Eile ortopeedi juurde minnes ei oleks ma osanud aimatagi, et põlveoperatsioonile on minek. Opp on vältimatu, kui soovin valuvabalt kõndida, istuda ilma, et peaks iga minuti tagant niheledes jala asendit vahetama, sõita autoga nii, et sidurit alla vajutades ei käiks põlvest valus raks läbi.

Diagnoosiks sain: M65.8 – Muud sünoviaalkesta- ja kõõlusetupepõletikud. Ortopeed arvas, et tegu on plica synovialise sündroomiga (kes soovib võib inglise keeles materjali otsida, eesti keeles on seda vähe, peaaegu polegi). Kokkuvõtlikult on mingi liigesside, kas siis valesti arenenud, ja käib näiteks vastu luud ja see teeb haiget. Võib tekkida põletik. Ma loodan, et ma sain Kaspar Rõivassepa jutust õigesti aru, ja nüüd valeinfot ei anna, aga kui keegi teadjam on, siis võib inimlikus keeles, selle mulle lahti seletada. Mingi imeliku nurgaall ta mu jalakest keeras, nii et krõks käis ära ja pea pisarad olid silmis- nii valus oli. Tundus, et dr. Rõivassepp tajus probleemi ära.

Sellist pilti mulle ta näitas ja andis soovituse operatsioon ära teha. 5. septembri hommikul lõigatakse jalg ära ja ma jään lombakaks. Nali. Peale oppi tuleb tükkaega taastusravi. Oma maratoni mõtet pole ma maha matnud. Teostus lükkub aasta edasi ja äkki, lihtsalt äkki, saan unistuse täide viia järgmisel aastal.

Püüan enda tuju üleval hoida, kuid tunne on selline nagu oleksin kõiki alt vedanud. Andke andeks, kes kaasa on elanud. Ma ei oleks M100 projekti kandideerides osanud arvata, et selline asi mu põlvega on. Aga hea uudis on see, et ujuda ja ratast sõita tohin ikka. Peale oppi ei tohi kohe. Aga mingigi liigutamise võimalus on olemas.

Õnnetus ei hüüa tulles. Mitte ühtegi kaebust ei tohi tähelepanuta jätta. Kui rahuldavat vastust ei saa, siis käid nii kaua kuniks saad. Küll viskaks kivi Haigekassa kapsaaeda – selleks, et haigekassa järjekorra alusel ortopeedi juurde jõuda, sa pead ootama pool aastat. Haigekassa väliselt saad kiiremini, küll maksad päris suure summa visiiditasu…

Oma jooksukilomeetritest mina rääkida ei taha, kuna viimased kuud on küll jooksu suhteliselt nulli lähedaselt – see kuu igapäev pooltunnikest ja sõltuvalt päevast kuni 5 km. Küll on rattakilomeetreid ja jooksukilomeetreid hunnikus kogunenud. Tundaega ja 20 km päevas sõita on täitsa normaalne.

Selleks korraks kõik, annan peale oppi teada, kuidas läheb.

Airi valmistus SEB Tallinna maratonil jooksma oma esimest poolmaratoni.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.