Nüüd siis on see kõik läbi saanud ja on hetk korra tagasi piiluda ning mõtiskleda mida see kõik siis mulle andis.

3. veebruaril 2016 potsatas minu postkast, et olen osutunud valituks projekti „Eesmärgiks SEB Tallinna maraton“ . No küll oli rõõmu tol hetkel! See rõõm kahanes kiirelt kui saabus 8. märts ja postkasti potsatas juba uus kiri! Seekord siis minu treener Kaupo Tiislärilt, kes hakkas mulle projekti raames treeningplaani kirjutama! Esimene lause kirjas kõlas nii: „Tere Raimond. Kui ajafaktor ei ole probleem, siis mina näeks 5 trennikorda nädalas.“ Siis hakkasin tasapisi mõistma millesse end mässinud olen. Ees ju ootas ilus soe suvi ja 5 korda nädalas trenni kõlas karmilt!

Mis seal ikka hakkasingi siis etteantud plaanide järgi treenima. Alguses oli ikka raske selle režiimiga harjuda, aga ajapikku kohandus elu sujuvalt treeningplaani järgi, tulemused hakkasid nagu imeväel paranema ja uusi isiklikke rekordeid tuli uksest ja aknast! Kuni Südasuve maratonini  oli kõik kena ja ilus. Siis aga tabas mingi kummaline häda paremat põlve ja treeningplaanid kohandati ringi. Maratonipäev lähenes kohutava kiirusega ja minu enesekindlus lõi üha rohkem kõikuma!

Projekti kandideerisin kategoorias alla 4 tunni! Eesmärgiks sai seatud 3.40.00! Kuna tulemused olid oodatust paremad, siis muutus aja jooksul ka eesmärk! Treener unistas 3.15.00, mina ise tundsin et 3.20.00 võiks olla juba super! Oli ka veel optimistlikumaid ennustusi, pakuti isegi juba 3.05.00 :-) Soovitasin raha mitte mängu panna, samas oli hea tunne, et minusse usutakse.  

Päev enne maratoni puges ikka tõsine ärevus sisse. Lugedes vanade maratonihuntide lugusid hakkas kõik ka nii toimima nagu kirjas. Ööl enne maratoni oli uinumisega ikka tõsine jama. Ja siis saabuski see suur päev! Hommikul sõin kausikese putru mille mulle FB Jooksmise klubikaaslane Elvis oli kokku keetnud ning seejärel võtsime suuna Vabaduse väljaku poole!  Kohtusime seal projektirahva ja klubiliikmetega, tegime pilti ning soovisime kõigile edu ja head jooksu!

Peale kolmikute kaerajaani kõlaski Stardipauk ja see mille nimel olin pool aastat treeninud sai alguse! Võtsin ennast kohe 3.15.00 gruppi ja alustasin teekonda! Jooks kulges kenasti, tempo oli hea ja mingeid probleeme ei olnud. Vb natukene häiris tempo kõikumine ehk nö lõõts. Mingi lõik oli tempo 4.20 ja siis jälle 4.40 aga üldjuhul polnud hullu ja esimene ring sai nii kiiresti läbi, et ei saanudki nagu aru!  Esimese ringi ajal jõin kenasti igas joogipunktis ja tarbisin ka HIGH5 energiageele. Ringi lõpus sain uued geelid raja äärest ja kõik oli isegi liiga hästi :-).

Algas teine ring, püsisin kenasti grupis ja muret polnud, kuni saabus 26`s kilomeeter. Ei saanudki aru, mis siis täpselt juhtus, aga ühtäkki oli grupp jube pikaks veninud ja tempomeister juba kaugel. Kurb oli natukene ka see, et tempomeister oli esimese ringi jooksul oma õhupalli ära andnud (ju siis oli paha joosta sellega), psühholoogiliselt oli see pall ikka selline kindluse märk. Nägin kogu aeg et pall on lähedal ja järelikult on kõik hästi. Kuna siis tempomeistril enam palli polnud, siis pidi teda kuidagi riiete järgi ära tundma aga no valgeid nokamütse jagus igale poole :-).

Igatahes siis 26-27km oli see hetk kus grupp küttis eest minema ja jäin üksi! Vot see oli siis see kõige raskem hetk. Polnud enam kellegagi koos minna, mot hakkas langema ja tekkis selline teadmatus, et mis nüüd siis edasi saab. Tempo langes ja jäin ootama kedagi, kes tagantpoolt tuleb, et saaks koos edasi minna! Mitu km jooksin üksi ja siis saabus abivägi ja saabujaks oli mu enda treener Kaupo Tiislär! Võin täna öelda et Kaupo päästis päeva 100%!  Mis oleks saanud veel paremini minna :-) Võtsin ennast Kaupo tuulde ja hakkasime koos minema. Tagantjärgi mõeldes imestan ikka seda kuidas nad (treenerid) oskavad asju ajada. Kaupo hakkas mulle ajama mingit jura mingitest oma jooksudest kuskil mägedes jne…  jutuga juhtis tähelepanu mujale ja samas kergitas tempot. Ja siis ma lihtsalt kuulasin ja jooksin. Ja nii ta mind lõpuni ära vedas! Palju oli abi ka rajaääres viibinud ergutajatest ja ICEPOWERI poistest!                

Imelik oli olla kui see kõik läbi oli. Hing hõiskas ja pisar voolas. Väsimust ei olnud, kuskilt ei valutanud jne….  (sellel hetkel) :-)  Heitsin pilgu kellale ja nagu vist paljudel teistel olid seal läbitud kilomeetrid 42.63 km! Hmm… no mis siis ikka ametlikus protokollis aeg 3 h 23 min 08 sek. Kella järgi aga läbisin maratoni 42.195 km; 3 h 20 min 16 sek!! Mine siis nüüd ja võta kinni mis õige mis vale! Enda jaoks olin püstitanud eesmärgi 3 h 20 min ja selle olin kella järgi ka jooksnud! Mis siis et ametlik protokoll muud räägib :-) nii et Eesmärk, mis sai püstitatud, on TÄIDETUD :-) ja kogu see asi ka raamidesse valatud :-)

Oli vahva projekt ja tore kogemus! Soovitan kõigile, kel vähegi huvi on jooksmise vastu ikkagi üks kord elus see kuninglik distants läbida!  Aga nagu öeldakse süües kasvab isu ja 3h 15min jäi siiski kripeldama :-)  Kokkuvõtteks tahan tänada kõiki kes selle projekti raames kaasa elasid ja toetasid!  Erilised tänud oma klubile FB jooksmine, treener Kaupo Tiislärile, Marathon100 eestvedajale Janekule,  HIGH5 Svenile, Nike,  Synlab, Qualitas, Gadox, NRC, Hedon SPA, Ehituse ABC!

Ja muidugi Aitähh  Annika Veimer !!!

Uute jooksmisteni!

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetas Ühendus Sport Kõigile.