Tänusõnad

Aitäh Janek (Marathon 100), et nii ägedat projekti vead. Iga kell teeks uuesti. Keep going! 

Aitäh Timo, et mind inspireerisid ja heaks eeskujuks olid.

Aitäh Kaupo ja Kaido, et mind suunasite, õpetasite. Tänu Teile sai minust parem jooksja. Kiirem ka.

Aitäh Jana ja FB Jooksmine, et ühiselt koos käite. Teiega tehtud trennid olid vaieldamatult mu lemmikud. Näeme veel!

Aitäh Taivo Püi, Toomas Tarm, Einar Kaigas, Margus Pirksaar, et meile õpetussõnu jagasite ja meist teadlikumad jooksjad voolisite.

Aitäh projektikaaslased Eveliis, Jüri, Kaja, Aaro ja Annabel. Meil oli suurepärane tiim!

Aitäh Tartu Ülikooli Kliinikum, et meie tervisele põhaliku kontrolli teostasite.

Aitäh CEP, et meie jalgade heaolu ja taastumise eest hoolt kandsid.

Aitäh Mallor Malmre, et kogu projekti vältel meid ilusate piltidega kostitasid.

Aitäh Silja Jürs, et meile toitumisalast nõu andsid.

Aitäh AS Jalajälg/Nike esinduskauplused, et meid suurepäraste “isejooksvate”  ja ilusate särkidega toetasite.

Aitäh perele, et mu jaoks alati olemas olete! Maratoni rajaäärne teenindus oli super!

Aitäh Kärt, minu spordipsühholoog ja vaimne tugi.

Aitäh sõbrad, kellega sai ühiselt kilomeetreid kogutud ja kes raja ääres või muul viisil toeks olid.

Aitäh kõigile, kes mu blogilehele sattusid ja minu tegemiste vastu huvi tundsid. Teid oli uskumatult palju.

Ja kõige suurem aitäh Jaanusele, kes kogu projekti vältel mu kõrval seisis (ja jooksis). Minu suurim toetaja, minu teine pool.

Aitäh, aitäh, aitäh!

Minu Maraton

Silmad säravad peas –  429 sekundi* jagu.

Kes veel ei tea, siis just nii mitu sekundit enne 4h täitumist ületasin finišijoone. Minu esimene täispikk maraton. 42 195 meetrit. Kiiremad matemaatikud on mu lõpuaja kärmelt välja arvutanud, teised lugege aga postituse lõpuni. Guugeldamine või lihtsalt lõppu scrollimine on puhas sohk.

Proloog.

Süüa mulle meeldib ja enne maratoni laadisin suurima rõõmuga keha süsivesikutest täis. Pasta, saiakesed, kummikommid, sefiir – kõik sõin ära. Lubasin endale rohkem kui tava päeval.

Neljapäeval veel klubikaaslastega pasta party ning reedel ettevõtte sünnipäev. Üritustele ja suurele töökoormusele vaatamata olin kärsitu. Tahtsin juba rajale.

Laupäeva hommikul tegin viimase liigutamise. Ei midagi üleliigset – kerge sörk ja võimlemine. Kaks lahtijooksu ka. Õhtul saabunud nohuse nina ja paksu pea kirjutasin lihtsalt tippvormi arvele.

…

Talvel Marathon100 projektiga liitudes oli mul suur soov joosta oma esimene maraton ajaga alla nelja tunni. Ühel päeval tundus see tehtav, teisel mitte nii väga. Õnneks treeneri usku see ei kõigutanud ning teisipäevaseks trenniks oli plaan paigas. Rajale läheme ~5:35 tempoga. Mina, projektikaaslane Jüri ja Kaupo ise – kõik üheskoos. Käsi püsti kellel teisel on nii vinge treener?

Eesmärgile vaatamata olid mul tagataskus varuks ka plaan B ja C.

Eesmärk – alistada nelja tunni piir ning täita projektiga liitudes endile seatud eesmärk.

Plaan B – jõuda finišisse enne kui saabuvad klubikaaslase Kaidoga (tempomeister)  4 tundi ja 15 minutit tähistavad õhupallid.

Plaan C – läbida maraton joostes, nägu naerul – olles seejuures rahul mistahes ajaga.

Võistluspäev.

Äratus kell 6.00. Kiirelt puder keema ning kohv tõmbama. Kaalusin küll pikalt, kuid ei hakanud viimasest loobuma. Kohv on minu hommikujook ja seda ka maratoni päeval.

7.45 olin Vabaduse väljakul. Ühispilt projektikaaslastega, head sõnad teele kaasa ning seejärel suundus igaüks oma võistluseelsetele toimingutele.

Aega oli, oli.. ja üks hetk enam polnud. 5 minutit enne starti olin endiselt keset Vabaduse väljakut ja vaseliinitasin jalgu.

Stardikoridori jõudes oli see juba pilgeni täis. Esimese hooga näis, et ma ei mahugi. Siis aga tõmmati grupid kokku ja rahva edasi liikumise tulemusena õnnestus meil Jüriga kiirelt läbi värava lipsata. Veel mõned hetked Eesti hümni saatel ja juba algaski loendus 10..9..8..

..3..2..1..läks!

Stardijoone ületamiseni kulus 1 minut ja 14 sekundit.

Stardipositsiooniks 1389. koht.

Alustasime Jüriga kahekesi. Kaupo oma suure rinnanumbri tõttu startis koridori võrra tagant poolt. Kuid juba Pärnu maanteele pöörates kostis selja tagant: “Mis te nii aeglaselt longite, esimese kilomeetri ajaks tuleb 7:30”. Kaupo oli saabunud. Tegi slaalomit või on tal torusiili võimed – pole vahet, nüüd läks jooksuks.

Esimesed kilomeetrid möödusid Kaupo jutustamise saatel. Me Jüriga poetasime kordamööda mhmh, jajah või piirdusime lihtsalt väikese naeruturtsatusega. Erilist jutusoont polnud kummalgi. Ei tea mida Jüri mõtles, kuid mina püüdsin energiat säästa, ei olnud mul aimugi mis ootab ees.

6. ja 7. kilomeeter tulid tempoga 5:22. Tabasin end juba korra mõttelt: “Deem küll Kaupo, jooksu teises pooles põlen ma ereda leegiga”. Liiga vara oli mõelda muremõtteid. Usaldasin oma treenerit ning üheskoos Jüriga püsisime truult Kaupo kannul. Jüri märkuse peale tõmbasime tempo siiski tagasi 5:30 peale.

9.nda kilomeetri paiku jõudsime Telliskivisse, kus oli oodata tuttavaid nägusid. Aitäh Jaanus ja Karina, teie nägemine pani jalad kiiremini käima.

10 km, 0:56:11 (5:30 min/km), 1306. koht

Et mitte rehkendada palju lõpuni on jäänud,  seadsin endale väikesed vahe-eesmärgid. 14. kilomeeter oli üks nendest. Nagu plaanitud olid seal raja ääres ergutamas vend ja vennanaine oma perega. Ühtlasi ulatasid nad mulle varem veega lahjendatud geeli. Nõnda pidavat organism paremini energiat omastama ja olgem ausad alla läks see oluliselt libedamalt.

Edasi tiir Vabaõhumuuseumis – olime tänulikud, et vihma ei sadanud ning kruusateelõik oli hästi joostav.

Seejärel võtsime taas suuna Stroomi ranna poole. Veel enne poolmaratoni distantsi täitumist, kuskil 20nda kilomeetri paiku oli minu teine planeeritud geelipunkt. Taaskord vend & Co ning pudelisse varem valmis segatud jook. Plaan töötas õlitatult ja rajaäärne toetustiim tegi suurepärast tööd. Tuju oli hea ja kaks sammu tee serva poole, et kiire pats vennalapsele visata ei tundunud tol hetkel liiast.

21 km, 1:56:49 (5:28 min/km), 1261. koht

Stroomi rannapark oli suurepärane koht kaasaelajatele. Jooksjana oli edasi-tagasi tiirutmine veidi tüütu ja järsud tagasipöörded ebamugavad, kuid pidev publiku tugi andis palju kaasa. Aitäh Jaanus ja Karina, teid jagus tõesti kõikjale ning Riinale, kes mitmel korral hoogu juurde andis. Pöidlad olid püsti ja veel oli jaksu lehvitada.

Natuke peale 23ndat kilomeetrit möödus meist eesotsas Tiidrekuga poolmaratoni liidrite grupp. Oma 3:00 min/km tempoga pandi meist mööda kui.. mnjah las jääb. Natuke kahju oli neist järgmistest kiiretest naistest ja meestest, kel saatemeeskonda ees ei olnud ja ise endale kitsastel pargiteedel valjuhäälselt teed pidid küsima. Maratoonarite vahel  põigeldes kaotasid nad väärtuslike sekundeid. Ei olnud just kõige paremini planeeritud rajalõik.

Veidi enam kui pool maad oli joostud kui jalad hakkasid vaikselt tunda andma. Suures plaanis oli siiski kõik hästi. Üritasin end lohutada ja tuju üleval hoida –  kuni pea ei valuta on kõik suurepärane.

Järgmine vahe-eesmärk oli 26nda kilomeetri paiku, kuhu olin planeerinud oma järgmise geelijoogi punkti. Vend rattaga oli kohal täpselt hetk enne minu saabumist. High five! 

Ma ei tea mitmes kilomeeter see oli, kui rada taas poolmaratoonaritega ühines ja minust möödus too sama lapsevankritüüp, kuid mida polnud oli vanker. Rait, kus laps jäi!? Btw, palju õnne isikliku rekordi puhul!

Koplis Mereakadeemia juurde jõudes oli Kaupo meist oma kümme meetrit eespool. Vaevu jõudsin mõelda, et ta lähebki oma teed, kui ta meie puudumist tajus ja kõnnisammul järgi ootas, seejärel keerati taas sobiv 5:30 tempo peale. Vaatamata väsimustundele ja selleks hetkeks juba minu pidevalt tuikavale reiele võtsime taas sappa.

30 km, 2:45:40 (5:30 min/km), 1137. koht

Peale 31. kilomeetril olevat joogipunkti jäin hetkeks üksi, Kaupo ja Jüri jäid mõned sammud tahapoole. Õige pea püüdis Kaupo mu kinni, kuid Jüri oli krampide tõttu sunnitud tempos järgi andma. Siit edasi olime kahekesi.

Ega minulgi kerge polnud. Jalad olid väsinud ja vasaku jala reielihas krambi äärel. Lõputuna näival Paljassaare teel hakkas murduma ka vaim. Pikk edasi-tagasi lõik oli mentaalselt selle jooksu kõige raskem koht.

Kaupo lohutas: ” Ainult 30 minutit veel!”, siis sain aru kui tubli ma olen olnud ja kui vähe on tegelikult lõpuni jäänud. Kiitsin ennast ja püüdsin jätkuvalt tempos püsida.

37nda kilomeetri peal oli klubikaaslane Jana, kes ulatas viimase veega lahjendatud geeli. Koos Evega kimasid nad ratastel ringi ja jagasid omadele raja ääres just meile sobival hetkel geeli/jooki. Selline on meie FB jooksutiimivaim!

38nda kilomeetri paiku, Kopli restorani lähedal hakkas tempo üle jõu käima. Sinna jäid ka jooksu kõige aeglasemad kilomeetrid – 5:42 ja järgmine 5:41 minutit. Ühtlasi olid need ka ainsad kilomeetrid millele kulus enam kui 5 minutit ja 40 sekundit. Seal samas sai püstitatud ka järgmise aasta eesmärk: mitte ühtegi tulemusele orienteeritud võistlust. Vaatame, kaua läheb selle lubaduse murdmiseni. Ups.

Tagasi Telliskivis, kohe oli täitumas 40. kilomeeter. Marju oli raja ääres ergutamas, kuid minul oli jaks otsakorral. Naeratus oli näolt kadunud ja pilk oli tühi. Ootasin lõppu.

Veel viimane tõus ja vanalinna munakiviteed ning käed taeva poole ületasin finišijoone. Minu esimene maraton. Tehtud. Veidi uskumatu. Emotsioonid mõllasid ja väsimus oli käega pühitud. Rõõm mu näol oli siiras.

 42,2 km, 3:54:04 (5:30 min/km), 977. koht

Võtsin raja ääres olevatelt sõpradelt õnnitlused vastu ning tuiasin vaikselt edasi. Põlved tegid põrguvalu ja jalad värisesid all. Kuid see kõik oli tühine, ma olin õnnelik. Ma pingutasin lõpuni ja saavutasin oma eesmärgi. Ja teate mis, ma arvasin, et see on raskem!

Olen uhke enda ja kõigi kaasvõistlejate üle.

See oli meie pidupäev. 

Numbrites:

Ametlik distants: 42,2 km (minu kell näitas 42,36 km)
Ametlik aeg: 3:52:50 (bruto aeg: 3:54:04)
Tempo: 5:31 min/km
Pulss: keskmine 153 (93%), maksimum 171(104%)
Anaeroobses tsoonis 2:55:58 (78% ajast)
Koht: 977/2491
Koht naiste seas: 149/612
Jooksuga kulutatud kaloreid: 3807 kcal

Õhtu peale maratoni.
Oli natuke sünnipäeva tunne. Kõik helistasid, kirjutasid. Sooviti õnne siin ja seal. Aitäh Teile!

Jookseks veel maratoni?  Ei.
Pikk jooks pole siiski minu jaoks. Olin seda korduvalt öelnud ka enne starti.

1. päev peale maratoni.
Voodist püsti saamine oli raske. Esimesed sammud vaevalised aga kui juba liikuma sain, siis polnudki hull. Tõsi, põlved ja kannakõõlused tegid endiselt valu aga lihased olid üllatavalt head.

Emotsioonid on seinast seina. Esmalt rahulolu. Rõõm! Teisest küljest veidi tühi tunne. Eesmärk, mille nimel pool aastat tööd sai tehtud on möödas. Mis edasi?
2. päev peale maratoni.

Põlvevalu on taandunud ja lihasvalu minimaalne. Taastumine on kulgenud üle ootuste kergelt.

Jookseks veel maratoni? Võimalik!

Tegelikult oli kõik suurepärane ja kuskil välisriigis tahaks ka ühe maratoni teha!? Seega, never say never! Üks on aga kindel, jooksmine mulle meeldib ja kõigi jooksusõpradega kohtume peagi!

#minumaraton

*Eesmärk projektiga liitudes: “Hea enesetundega üle finišijoone!? Aga iga sekund alla nelja tunni paneks silmad veel rohkem särama.”

Eneli valmistus Tallinna maratoniks klubis FB Jooksmine, tema treeneriks oli Kaupo Tiislär.