Või peaks tänavuse kevadjooksu nimi olema Kõrvemaa Trail-Run? Rada oli sel aastal igatahes põnevam ja elamusrikkam kui kunagi varem. Ilmaga vedas ning ka oma hella selja suutsin lõbusasti finišisse toimetada.

Jooksuks valmis?

Kõrvemaa Kevadjooks on varasemalt olnud aasta esimene korralik vormiproov, kus endast kõik anda. Sel aastal on paraku teine lugu – olen 5 nädalat joooksutrennist eemal olnud ja selgavigastusest alles taastumas. Seega läksin ka Kevadjooksule plaaniga tagasi hoida ja jooksukiiruse valikul lähtuda selja seisundist. Seis ei olnudki väga hull. Viimaste päevade trennid andsid teada, et joosta kannatab ning ka kiiremad sammud ei valmista muret. Põhiline oli küngastest alla joostes ettevaatlik olla. Nende teadmistega astusin ka stardirivisse ja olin jooksuks valmis.

3-2-1-LÄKS!

Stardinumber 11 andis mulle taaskord õiguse startida favoriitidega samalt joonelt. Aga ei, sättisin end esimese stardigrupi keskele – niikuinii koha peale jooksma ei hakka.

Jooksu esimesed kilomeetrid möödusid rahulikult. Üritasin leida paraja tempoga liikuvat gruppi, nautisin mõnusat metsarada ja päikesepaistelist ilma. Uskumatu, et just 20 minutit enne starti sadas veel lund ja soojakraade oli pelgalt kaks! Esimestest küngastest ronisin rahulikult üles, allamäge liikusin ettevaatlikult – igaks juhuks hoidsin sammu lühikese ja raami pinges, et seljale põrutades liiga ei teeks.

Peagi oli selge, et selg kannatab liikumist hästi ja hakkasin omas tempos eesolevaid jooksjaid püüdma. Jätsin küll parajalt varu sisse, aga kuna olin alguse väga rahulikult võtnud, siis napsasin konkurente isukalt. Jooksu keskosa oli ka suhteliselt lauge ja lihtne. Poole maa peal oli enesetunne peaaegu sama värske kui pärast soojendusjooksu stardiväravate all – panin rõõmsalt edasi.

Rada oli super – suusaradade ja metsateede asemel oli sel aastal palju kitsaid metsaradu, rabateid ja üks üüratu ja maaliline kanarbikuväli. Mingis osas tabas mind isegi äratundmisrõõm – olin Eesti Maastikumaratonil neid samu radu tallanud. Kohati oli kergelt pehme ja porine, aga ei midagi ületamatut – maha asetatud prussid ja vanad WC-uksed aitasid suurematest lompidest üle :-)

6-7 km enne lõppu läks pisut mägisemaks, aga polnud midagi hullu – samm oli veel päris reibas. 3 km enne lõppu täpselt sama lugu. Tundsin juba suurt rõõmu, et võrreldes eelmiste aastatega (kus juba poole maa peal hakkasin haamri eest ära jooksma) on lõpp niivõrd mõnus. Ja jäigi viimane kilomeeter, 500 meetrit ja kohal ma olingi – nägu naerul ja samm reibas.

Kokkuvõte

Distants – 18 km, aeg – 1:22:08, koht üldarvestuses – 46 (312), koht omas klassis – 30 (130). Strava

Kõiki tulemusi vaadake Marathon100.com andmebaasist.

Kuid numbritest veel olulisem on, et suutsin asja mõistusega võtta, seljale haiget ei teinud ning sain kinnituse, et vigastusest taastumine on läinud väga hästi. Pulss ja kiirus olid küll pisut vales vahekorras, aga eks see on tingitud pikast jooksupausist – jalad veel ei liigu ja vorm on kehvake. Kui üldiselt on kõik siiski suurepärane!

Järgmiseks ootab mind Vändra maratoni poolik distants. Aga seniks – olge aktiivsed ja püsige terved!

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.