Laupäeval (20.05) , toimus selle aasta seni põnevaim jooksuvõistlus – 21 km üles-alla ja vasakule-paremale mööda Pirita jõe ümbrust ja Maarjamäe paekallast.

Päevaplaan – mitte üleliia pingutada

Seekord oli minu ülesanne lihtne – kindlat ajalist eesmärki ei olnud. Tänu sellele ei olnud ka põhjust ärevuseks, pabistamiseks ja üle pingutamiseks. Väga mõnus – enne starti sain rahulikult tuttavatega jutustada ning ilma rapsimata kerge soojendusjooksu teha. Stardikoridoris võtsin sisse koha esimese kolmekümne jooksja seas – ruumi oli laialt. Võrreldes teiste jooksuvõistlustega ei olnud Tallinn City Traili stardis absoluutselt mitte mingisugust trügimist ega kiirustamist. Kõik jooksjad võtsid asja väga rahulikult ning õhkkond oli mõnusalt sõbralik. Nice 

Natuke jooksust

Stardipaugu kõlades tuiskas kogu seltskond velodroomi tunnelist läbi ja kohe edasi Pirita terviserajale. Jooksjad sobitusid tasapisi tempo järgi omale sobivatele positsioonidele – seda tegin minagi. Pulss oli umbes 160 ja tempo täiesti vastuvõetav. Liikusime mööda Pirita jõe kaldaäärseid radu ülesvoolu, läbides teravaid tõuse, käänulisi languseid ning isegi üht tunnelit.

Pirita jõe sillast üle lipates tõstsin veidi tempot – tundus kuidagi liiga rahulik see üritus. Pulsi sättisin sinna 165 ja 170 vahele ja peagi püüdsin kinni kaks välejalga. Botaanikaaiast kuni velodroomini jooksimegi kolmekesi koos ning 13 km joogipunktis kuulsin raja kõrvalt väga üllatavat infot – jooksime kohtadel 10-11-12. Mul ei olnud vähimatki aimu, et ma sellise koha peal jooksen. Võiks isegi öelda, et väikse pabina viskas korraks sisse 

Pärst turgutavat spordijooki jätsin oma kaaslased maha ja hakkasin eespool silkavat Suurbritannia jooksjat püüdma. Kuskil 16 kilomeetri peal saingi ta kätte. Selleks ajaks olime juba korra maarjamäe paekaldast üles roninud ja jalgadesse oli piimhapet juba kogunenud – samm hakkas puiseks muutuma. Püüdsin siiski asja rahulikult võtta ja pulssi üle 170 mitte väga lasta, aga no mis teha – ronimise ajal seda pulssi eriti ei kontrolli. Viimast kolmandat korda paekaldast üles ronides läksin konkurendist mööda. Viga – järsakust üles jõudes jäin peaaegu seisma, sest jalad olid all täiesti pakud! Läks umbes 500 meetrit, kui britt minust omakorda möödus ning sinna ta jäigi. Viimasel kolmel kilomeetril, kui rada oli valdavalt allamäge, võinuks korralikult tempot lisada, aga kahjuks suutsin viimase tõusuga igasuguse teravuse oma jalgadest eemaldada. Vaatasin üle õla ja kulgesin omas tempos lõpuni. Koht esikümnes oli kindel ja 9. Kohta ma püüda enam ei lootnudki.

Finišis võeti mind vastu soojade tervituste ja kosutavate suupistetega! Esmalt ulatati lõpetajatele hõrgutav muffin ning seejärel: muhu leib, juust, grillvorst, puuviljad, kommid, spordijook, vitamiinijook, vesi jne… Valik oli rikkalik – jää või piknikule  Tegin oma diplomi valmis, sörkisin jalgadest kanguse välja ja lugesin võistluspäeva lõppenuks!

Numbrid

Distants – 21 km, aeg – 1:38:32, koht üldarvestuses – 10 (155). Link Sravsse.

Kõiki tulemusi vaata Marathon100.com andmebaasist.

Jäin jooksuga rahule – koht oli üllatavalt hea ning emotsioonid nii stardi eel, rajal kui ka finišis – need olid lihtsalt ületamatud!

Aitäh ACE Adventure Racing Team sellise võrratu ürituse läbiviimise eest! Nüüd ütlen juba kindlalt, et Eesti Maastikumaratonil olen ka sel aastal kohal, sest looduses jooksmine annab elamuse! Pisut varem võite mind kohata järgmisel nädalavahetusel Harju Järve jooksul – olen kohal.

Suured tänud kõigile toetajatele ning teile, kes te mu tegemistel silma peal hoiate… sest ilma teieta ei oleks seda, mida te just lugesite

Diplom söödava medaliga

Janar valmistub SEB Tallinna maratoniks Sparta spordiklubis Ahto Tatteri juhendamisel.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile. Kõik fotod: korraldajad