9 nädala pärast on maraton juba läbi! Kõigest 9 nädalat! Tajun järjest selgemalt, et aega pole enam palju jäänud, mõtted liiguvad aina tihedamini sellele põnevale-hirmutavale kulminatsioonile, milleks on 42 km läbimine (kiire) jooksuga. 4 kuud intensiivseid treeninguid on selja taga, kõik on läinud suhteliselt plaanipäraselt (kui välja arvata nädalane jooksupaus peale Tartu Maastikumaratoni kukkumist), aga ikkagi küsib hääleke peas, et kas ma ikka saan õigeks ajaks „valmis“? Mul pole aimugi, mida võivad mu keha ja vaim tunda ja arvata näiteks maratoni 30-ndal kilomeetril, kui veel on 12 pikka kilomeetrit edasi minna... aga ega ma seda kuidagi enne teada saagi, kui 9. septembril :-) Ja eks see on ka loomulik, et tundmatusse astumine hirmutab.

Kuna hetkel on minu nädala pikad jooksud olnud maksimaalselt 18 km pikkused, muretsesin vahepeal natuke, et kas see on ikka piisav ettevalmistus. Treener Toomas kinnitas ja rahustas, et kõik on nii nagu olema peab ning suve jooksul tuleb kavasse ka mõni üle 2 tunni kestev jooks, aga trennid, kus joostakse 30 km ja rohkem, ei ole vajalikud.

Kuigi jooksuisu on mul jätkuvalt suur ning siht selgelt silme ees, on suvel siiski ka palju muid ahvatlusi ja põnevaid tegemisi/üritusi, millest tahaks osa saada, mistõttu treeningute sättimine nõuab tavapärasest pisut enam planeerimist. Näiteks käisin ühel päikselisel laupäeval Pärnus, teadmisega, et jõuan õhtul 19 paiku Tallinnasse tagasi ning siis saan minna pikale jooksule. Kuidagi kujunes selliselt, et koju jõudsin ma alles kell 22, aga jooksu ära jätmine ei tulnud loomulikult kõne allagi – tossud jalga ning napilt mõni minut enne südaööd jõudsin 18-km jooksutiirult turvaliselt koju tagasi. Selliseid ööjookse üritan edaspidi siiski vältida, sest mõne aasta tagune kohtumine agressiivse liputajaga on mulle siiamaani kerge hirmu pimedas jooksmise ees sisse jätnud.

Uudist veel niipalju, et käisin tegemas uusi vereproove. Kevadel Tartu Ülikooli Kliinikumis antud vereanalüüs näitas toona verevaegust (hemoglobiin 108 g/l ja ferritiin 5,6). Vahepealsed 2 kuud retseptiravimeid ja toidulaua korrigeerimist ei ole kahjuks väga rõõmustavaid uudiseid toonud – hemoglobiin on küll pisut tõusnud, olles nüüd nibin-nabin normi piires (120 g/l, referentsväärtus 118-150), aga ferritiin on isegi veel langenud, numbrini 4,6 (referentsväärtus 10-150, jooksjatel soovitavalt 30-150). Mõtted on suhteliselt otsas, kuidas neid näitajaid tõusuteele saada.

Juunikuu numbrites:

• Jooksukilomeetreid: 228 (rekord!)
• Jooksutrenne: 21
• Jõusaal + ÜKE: 5 h
• Treeningutele kulunud aeg kokku: 26 h

Eveliis valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta. Teda juhendab Toomas Tarm.

Fotod. Mallor Malmre