Tänavusel Tartu Jooksumaratonil osales esmakordselt üle 10 000 jooksja-kõndija – Eesti väiksust arvestades on tegemist väga suure numbriga.  Kas suur on ka hea? Jooksjate tagasiside ütleb, et on ja vägagi!

Tartu Jooksumaraton sai jooksjatelt koondhindeks 9,54 punkti. Hinne on sedavõrd hea, et näiteks mullu ei saanud ükski suur (enam kui 1000 osavõtjaga võistlus) sedavõrd kõrget skoori.  Latt on kõrgele asetatud või nagu kommenteerib üks võistlust hinnanud jooksja – nagu ikka üritus oma teada headuses.

Korraldust hinnati 9,58 punktiga, rada ja selle märgistust 9,54 punktiga ning joogi-söögipunkte 9,35 punktiga.  Sama palju teenisid ka auhinnad-medalid.  Stardi-finišiteeninduse skooriks kujunes 9,38.  Ehk teisisõnu – läbivalt kõrged hinded.

Mõnevõrra madalama hinde sai vaid küsimus – kas võistlus on väärt tema osavõtutasu (8,92).  Kõik tagasisidet andnud jooksjad (keda oli kokku 26) on valmis sel võistlusel ka järgmine aasta osalema.

Jooksjate kommentaarid:

Stardi andmine ebaõnnestus, mistõttu inimesed lasti enne stardipauku rajale.

Finishialalt väljudes (tulemuste stendi ümbruses) võiks olla pinke, kuna peale rasket pingutust tahaks istuda, aga maapind on külm. Ja siis saaksid istuda ka need inimesed, kes ootavad oma lähedasi.

Muidu oli tipp-topp üritus, kuid tuju rikkus ära üks pakihoius kotte väljastanud poisike, kes soovitud numbriga kotti üles ei leidnud ja järjekindlale palvele veel kord vaadata käratas "mitu korda ma ütlema pean, et siin seda kotti ei ole". Hakkasin koos lapsega, kes oli ka kotiomanik otsast peale kõiki vahesid läbi käima ning lõpuks jõudsime taas jälle selle poisi juurde. Seekord oli kott olemas. Saan aru, et numbrid lähevad silme ees segi ja alati ei pruugi kohe otsitut leida, aga viisakus võiks siiski alles jääda. Minu esimest korda osalenud lapsele lõppes see üritus kahjuks pisaratega. Äkki vabatahtlikel võiks osaluseks vanuse alampiir olema?

Rajal võiks rohkem olla kilomeetriposte 10 kilomeetri jooksjatele.

Sellise keskmise pikkusega jooksul võiks toidupunktide asemel pakkuda hapukurki finishis

Tore, et medalid on see aasta uued. Disaini poolest ka uued medalid tagasihoidlikud, kuid vähemalt teistsugune kui eelmised aastad. Toidutalongid peaks olema numbri küljes või käepaelana, see lipiku majandus on ajast ja arust. Ka bussipiletid võiks saada koos registreerimisega soetada ning ka lahendatud olla käepaelana vms.

Tundub, et sellel aastal on üritatud läbi saada väiksemata jõududega kui varasemalt, näitena võib tuua ergutajate/tantsutüdrukute puudumine. Tartu Maratoni korralduse meeskond on alati teistele eeskujuks, mis puudutab toitlustamist, sellel aastal veel eriti, kuna toidulaud on muutunud rikkamas n.ö. lihavaba toidu võrra.

Finišijärgne bussitransport on küll väga hästi korraldatud (palju busse nii Tartu kui Otepää suunal), kuid et vältida 50-minutilist suure bussi täitumise ootamist, võiks Otepää suunale panna suurte busside asemele väikebussid ning ainult viimaseks lõpubussiks suure 42-kohalise bussi. Oli üsna piinarikas aina valusamateks muutuvate jalgadega lihtsalt oodata 50 minutit ning siis tõdeda, et 15 inimest mahub ka väikebussi ära ning meid istutati ümber viimasesse väikebussi, millega saime kenasti Otepääle. Suure bussi juht oli äärmiselt sõbralik ja tore ning hoidis meil tuju üleval - suured tänud talle selle eest!

Tartu Kuubiku üritused on alati korralduslikult klass omaette.

1km märk tundus reaalselt 850m peal olevat 10km-s.

Nagu ikka üritus oma teada headuses. Stardiga vist läks midagi valesti aga see selleks. Rada oli hea ja ilm ilus, mida veel tahta. Ainuke miinus, et sellise osalemistasu eest võiks lõpetaja "kott" rohkem sisaldada kui ainult vesi.

Foto: Ardo Säks