Esimest korda osalesin Luitejooksul aastal 2012 ja see oli vist mu kolmas jooksuvõistlus üldse. Tookord oli raja pikkuseks 5 km, mille ma läbisin tagasihoidlikult 33 minutiga ehk keskmine kiirus oli 6:39 min/km. Järgmisel aastal oli rada juba 8,3 km pikk, mille läbisin ajaga 51 min ehk keskmise kiirusega 6:02 min/km. Pakun, et mõlemal juhul oli keskmine pulss ca 186 l/min või rohkemgi.

Vahepeal rohkem sellest üritusest osa ei võtnud ja kui nüüd avanes hea võimalus minna, siis miks ka mitte. Seda enam, et ma rajaprofiili tõttu tajutud piinasid enam ei mäletanud. Mida ma ootasin? Ikka seda imelist sooja kevadilma, mis vist igal aastal sel ajal juba on olnud. Aga noh, vähemalt ürituse ajal ei sadanud... pärast jooksu, kui Pärnu poole tagasi liikusime, algas ka lumetorm. Vedas!

Luitejooks 2012

Jõudsime Rannametsa ca 45 min enne starti. Paras aeg, et vetsus käia, number võtta ja soojendust teha. Viimane jäi jaheda ilma tõttu veidi puudulikuks aga mis seal ikka. 10 min enne starti andsin jope pakihoidu ja läksin stardikoridori teiste sekka sooja.

Kui tavaliselt on hooaja alguses, enne starti, pulss 120-130 l/min, siis seekord vaatasin kella imestusega - ainult 90 l/min? Ärevus oli praktiliselt null. Midagi uut. Jooksjaid muudkui kogunes ja varsti oligi minek.

Esimesed km olid tüütud, läksin ju Luitejooksule ja tahtsin mööda luiteid ronida ning mitte joosta mööda kruusateed. Esimene km möödus raja parimal teekattel ja ajaga 4:44. Keskmine pulss sealjuures 165 l/min. Teine ja kolmas km olid veidi mullasemad ja porisemad ning selle võrra ka aeglasemad (5:12 ja 5:19). Enne, kui päris luideteni jõudsin, tuli veidi järjekorras oodata, sest rada läks ootamatult kitsaks.

Võtsin kõike väga rahulikult, et jõuaks normaalselt lõpuni ja ei jookseks poolel teel end kinni. Rada oli korralikult üles-alla, nagu Ameerika mägedel. Mõnest mäest pidin hinge paelaga järgi tirima, mõnel langusel aga tiris hing paelaga mind järgi. Pilk tuli hoida pidevalt seal, kuhu järgmisena astud. Ühe korra siiski õnnestus jalg pahkluust kaheksaks keerata aga ei midagi hullu, valu see ei tekitanud ja jooksin edasi. Õnneks olid enamus kriitilisemad kohad orantžiks värvitud ja pinget sellevõrra vähem.

Nii lihtne oligi joosta! Foto: Eliise Vilepill

Joogipunkt ilmus kuskil 5. ja 6. km vahel aga selle jätsin julgelt vahele. Ilm oli jahe, näpud külmetasid (üks tark unustas kindad koju) ja mingit joogijanu polnud selleks hetkeks tekkinud. Pärast jp tuli pikalt joosta mööda pehmet ja heinast metsaäärt. Äratõukamiseks mõeldud energia valgus laiali rohututtidesse ehk edasi tuli minna vaid toore tahtejõuga.

Enne lõppu oli veel üks megatõus ja sealt üles pidin küll tegema midagi kõndimise laadset (Tõotusemägi - 29 m, keskmisest järsem tõus). Huh, oli see alles mägi. Kui päris aus olla, siis olen ju hullematestki üles roninud, sest kui tõus ei pane hüsteeriliselt naerma, nagu seda tegi nt Suhkrumägi eelmise aasta TCR jooksul, siis järelikult on lahja. :D Sealt alla tuli rada samuti üsna järsult ehk ei mingit kiiremat tempot. Tegelikult sai veel vaid korra hinge tõmmata ja juba paistiski lõpp.

Finiš saabus kuidagi väga äkki. Tavapäraseid tüüpilisi mõtteid  nagu "ma-ei-jõua-enam", "pean-tempot-alla-võtma", "ma-ei-taha-enam-joosta" või "mul-on-okse-maitse-juba-suus" sel korral ei tekkinudki. Tavaliselt on hooaja esimesed jooksud üsna rasked aga seekord mitte. Ootamatult kergelt tuli see kõik. Finišis oli pigem tunne, et võiks veel mõned km otsa joosta.

Kui ma poleks jooksja, siis oleksin kõrgushüppaja! Foto: Albert Sillaste

Luitejooks numbrites (ametlik/minu kell):

Distants: 8,3 km / 7,9 km. Üritasin kaarti pealt aru saada, kus gps pange pani aga ei suutnud tuvastada. Tundub, nagu oleks mu kell iga km ca 50 m lühemaks teinud. Usun, et rada oli ikka 8,3 km ja mitte vähem.

Aeg: 0:46:05 (neto) / 0:46:12. See teeb 5 minutit ajaparandust võrreldes eelmisega aga ilmselt pole aus hetkel neid kahte aega omavahel võrrelda.

Keskmine kiirus: 5:35 min/km / 5:50 min/km

Max kiirus: 4:17 min/km

Keskmine pulss: 178 l/min. See number üllatas mind täiega. Sellisel rajal oleks oodanud keskmiseks ikka mitu numbrit suuremat arvu.

Max pulss: 185 l/min (viimasel tõusul). Seda vaadates, oleks võinud ikka julgemalt neid tõuse võtta. Varu jäi rohkem kui küll sisse.

***

Mina olen igatahes väga rahul. Jooks oli hästi korraldatud ja rada oli väga mõnus. Ja minu meelest on väga tänuväärne, et osad jooksukorraldajad, sh Kahe Silla klubi, on organiseerinud enda fotograafid ja jagavad jooksjatele pilte tasuta (isegi, kui see lisab osalustasule 1-2 euri otsa).

Igatahes. Järgmine jooks tuleb aga ilmselt Raplas ja hetkel olen küll, neid numbreid vaadates, päris põnevil. On seal ju ideaalilähedane rada rekordite jooksmiseks. :)

Kristina valmistub Tallinna maratoniks Jooksupartneris Einar Kaigase juhendamisel.  Tema tegemistel võib hoida pilku peal ka blogis http://fitkristina.blogspot.com.ee/

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.