Möödunud on minu esimene treeningnädal Sparta treeneri juhendamisel. Eesmärgid seatud, oli aeg tegutseda!

Sparta Jooksugrupp

Nagu ma juba eelnevates postitustes vihjasin, siis sel kevadel ja suvel vormin oma jooksutehnikat ja -kiirust Sparta treenerite juhendamisel. Ja nii ongi – eelmisel nädalal liitusin Sparta Jooksugrupiga ning käisin oma esimeses päris jooksutrennis! Võiks ju mõelda, et grupitreeningul jääb trenni intensiivsus tahaplaanile ja jooksja-treeneri side hajub seltskonda ära… kuid see on hoopis vastupidi! Minu arust treeningkaaslased innustavad teineteist üha rohkem pingutama ja hea treener paneb tööle terve grupi ning annab erinevatel tasemetel õpilastele individuaalseid juhtnööre. Just täpselt nii see kõik Sparta trennis toimuski! Kuid ei maksa unustada, et kõige aluseks on jooksja enda tahe õppida, treenida ja areneda.

Nädala plaan

Aitab mõtetest ja emotsioonidest – asume asja kallale! Sparta treener Ahto edastas mulle vabariigi sünnipäevanädala plaani: 3 jooksutreeningut, 1 jooksu- ja jõuharjutuste treening sisehallis ja 1 korralik kerelihaste treeningpäev Kuutsemäel 

“Kas sobib? Praegu on eesmärk suurendada jooksukordade arvu. Intensiivsusega hoiame tagasi. Neljapäevasest trennist valusad lihased näitavad, et targem on tagasi hoida.”
Ahto Tatter

Kõigele sellele lisaks: jooksutreeningute juurde käivad dünaamilised venitusharjutused pärast soojendust ning staatiline venitamine treeningu lõpus.

Plaan vs tegelikkus

Nädala alguses pidin end kõvasti tagasi hoidma, et esmaspäeval ja teisipäeval rahulikust ja kergest jooksust midagi välja tuleks. Eks ma sisimas lootsin lõike 10km võistlustempos. Mulle pole kunagi meeldinud end tagasi hoida – kui pulss laes, siis lihtsalt ei vaata kella ja põrutan edasi. Siit tuligi välja ise treenimise ning treeneri juhendamisel treenimise vahe – emotsioonid on laes ja kannatamatu hing tahaks ikka täiega panna! Kuid nagu me kõik juba teame: pidevalt täiega panemine ei arenda vaid võib viia kurnatuse ja ületreenimiseni, vigastustest rääkimata – seda pole küll kellelegi vaja. Parem oligi end kolmapäevaseks hallitrenniks hoida.

Spordisaalis oli raske – juba soojendusjooks oli kuidagi imelik, sest ma polnud sisetingimustes varem jooksnud ja see ring oli ikka nii lühike. Harjutuste ja rütmijooksude ajal sain jällegi aru, et seda koordinatsiooni ja graatsiat, millega kaaslased harjutusi teevad, pole mulle eriti antud. Kogu tegevus oli kuidagi kramplik kangutamine. Jällegi tuli lihtsast trennist välja väga raske treening. See-eest tõi treener välja positiivse noodi – arenguruumi on kõvasti! Suur arenguruum jooksutehnikas viitab omakorda varule jooksukiiruses. Seega – lagi on veel kõrgel ja sügiseste eesmärkide täitmine ei tohiks probleemiks olla, kui selleks ajaks tehnika enam-vähem paika saab. Neljapäeval väntasin jalad raskest hallitrennist uuesti käima ja Eesti sünnipäeva hommikul jooksin oma pika jooksu ära. Palju õnne Eestimaa! Rahulik jooks osutus planeeritust pikemaks ja raskemaks – pulss oli paigast ära ja sõrmed külmusid täiesti läbi. Jooksud joostud, mäele minek!

Kuutsekal oldud aega ei nimetaks ma küll trenniks, aga reie- ja kerelihased said igatahes lumelauaga hullates piisavalt vatti.

Täna – jess, puhkepäev! Massaažirulliga tuleks kanged lihased veel lahti keerutada…

Esimene nädal purgis!

Nädala saldo 61,6 km ja 6 tundi 50 minutit pluss terve päev möllu Kuutsemäel. Põhimõtteliselt püsisin ette seatud raamides, kuigi rahulikud jooksud venisid planeeritust pisut pikemaks. Pean sellele rohkem tähelepanu pöörama, et ülearu trenni ei teeks.

Aga mis siis ikka, olge lõbusad… tšau-pakaa!

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.