Vahepealsed treeningnädalad on toonud nii positiivseid momente kui ka tõrvatilku - nagu see ikka elus käib. Alustasin maikuud teadmise ja plaaniga, et avan võistlushooaja kolmel jooksuvõistlusel osalemisega ning kogun suurima arvu jooksukilomeetreid, kuid saan juba praeguseks öelda, et kumbki plaan ei saa(nud) teoks. 

Minu esimeseks võistluseks sai 9.05 toimunud TTÜ jooks, mis on küll kõigest 5 km pikk, kuid mägise rajaprofiili tõttu siiski korralikult võhmale võttev võistlusdistants. Kuigi ürituse nimeks on TTÜ jooks, on jooksust oodatud osa võtma ka TTÜ-ga mitteseotud jooksuhuvilised, keda ongi aasta-aastalt järjest rohkem tekkinud, mistõttu läks ka korraldusega veits nihu - osalemissoove oli rohkem kui jooksunumbreid ning samuti jäid paljud jooksjad ilma võistlussärkidest. Minul õnnestus saada nii number kui ka õiges suuruses särk - great success! Lisaks juhtus selline ootamatu nali ja korralik üllatus, et olles jooksu 16-s naine, sain pärjatud kiireima TTÜ naistöötaja tiitliga. Esimene kuldmedal (tegelikult küll klaasmedal) olemas, jeee!

4 päeva hiljem seisin lõõmava päikese käes Tartu Maastikumaratoni 24,1 km distantsi stardis. 25-kraadine kuumus tegi natuke ärevaks, kuid see oli siiski pigem selline magus ärevus, sest jalad tundusid head ja vaim pingutuseks valmis. Osalesin jooksul ka eelmisel aastal ning kui siiani olin salamisi lootnud joosta üle eelmise aasta aja 2.01, andsin endale siiski ka aru, et rekordeid tõenäoliselt sellise kuumusega ning 1 km pikemal rajal ei ole reaalne püüdma hakata. Samas, kui esimesel 7 kilomeetril oli rekordiks veel teoreetiline võimalus olemas, siis viimnegi lootus purunes 8 kilomeetri lõpus, mil puujuurika taha koperdasin ning põlve ja küünarnuki puruks kukkusin. Kõhuli metsateel pikutades kaalusin 3 sekundi jooksul ka katkestamisvarianti, kuid jooksja jonn ei lubanud siiski alla anda. Ülejäänud jooksu vältel ma tegelikult ei tundnudki, et kukkumine oleks mind kuidagi füüsiliselt seganud ja liiga teinud, pigem oli mõnda aega vaimselt raske taas rajale saada. Jooksu lõpetasin ajaga 2.06 ja 36-nda naisena, aga tundsin end võitjana! Sain kinnitust, et kuumust kannatan ma suhteliselt hästi ning iga force majore mind nii kergesti rivist välja lüüa ei suuda.

Kui Tartu Maastikumaratoni lasi jalg tahtejõu ja adrenaliini kaasabil kenasti edukalt läbida, siis järgmiseks päevaks läks põlv siiski paiste ning ei näidanud paremuse suunas liikumist terve nädala jooksul, mistõttu pidin loobuma osalemisest nädal hiljem toimunud Maijooksul. Samuti pidin asendama kolm nädala jooksutrenni ujumisega, mis tähendab, et maikuu jooksukilometraaž saab kahjuks taas algama numbriga 1, mitte 2. Aga tähtis on näha üldpilti, mitte olla kinni hetkelises ebaõnnes, sest: EESMÄRGIKS TALLINNA MARATON! :)

Praeguseks olen taas kenasti rajal ning homse jooksutrenni teen juba Põhja-Itaalia mägistel radadel, kirjutamiseni!

Avafoto: Mallor Malmre