Hooaja lõpetamiseks sobib hästi joosta maraton novembri lõpus. Oktoobris on rida häid võistlusi ja ilmad novembris pole enamasti veel lumised. Niisiis jõuab just parasjagu piisava ettevalmistuse läbi viia. Häid valikuid on mitmeid. Sedapuhku otsustasime elukaaslase Ruthiga juba varakult Torino kasuks. Itaalia ilmad on enamasti sobivalt jahedad, olustik ajaloost läbi imbunud ning söögid-joogid ütlemata suurepärased. Lisaks veel asjaolu, et itaallased oskavad maratoni ja jooksjaid hinnata ning sestap on ka korraldus laitmatu ja kaasaelamine suurepärane. Viimaseks kaalukeeles sai aasta varem Torino maratonil käinute kiitev hinnang! Meie plaaniga liitus teisigi tuttavaid jooksusõpru ja nii kogunes Torino maratonile minejatest sõbralik seltskond. Taastumine Tallinna maratonist läks hästi ja isekeskis tegime plaane hooaja, kui isegi mitte isikliku rekordi jooksmiseks. Siiski läks kõik teisiti.

Kõigepealt ägenes taas Ruthi valu abaluude vahel, mis ei lubanud sügavamalt hingata ja sundis teda katkestama Tallinna maratoni. Seejärel rebestasin mina parema reie tagakülge (ning nagu „pühendunud“ jooksusõbrale, kes kehasignaale eirab, tegin seda lausa kolmel korral) ning olin sunnitud katkestama Haanja jooksu ja keset kõige magusamat ettevalmistusaega pausi pidama. Viimastel nädalatel saime siiski õige kergelt sörkida. Lausa viimasel hetkel rebestas Pärtel oma reit. Toomas kurtis oma seljahädasid. Vaid Ülari oli suutnud karisid vältida ja tundis end hästi.

Sellise ettevalmistuse järel siis saabusime Torinosse. Laupäeval kohtusime kõik maratonimessil. Mess oli mõnes mõttes üllatav. See oli linna keskväljakul suurtes telkides. Muu hulgas sai sealt ka numbrid ja sponsorite lettidest osta viimast vajalikku spordivarustust, kuid põhitähelepanu oli hoopis kohalikel söökidel-jookidel. Rahvast oli palju ja melu jätkus küllaga. Kuna keskväljak on kohe kunagise valitsejalossi ees ning tänapäeval on lossis ajaloomuuseum, siis tutvusime ka Savoia hertsogiriigi ajalooga. Nagu selgus, on tegemist on Itaalia iseseisvusliikumise südamega! Väikese jalutuskäigu ja kohustusliku pasta söömise järel läksime järgmiseks päevaks välja puhkama. Muremõtteid jagus küllaga – alates kurvast asjaolust, et meie pagas oli vahejaama maha jäänud ja polnud õhtuks veel kohale jõudnud (loomulikult olid jooksusõbrad solidaarsed ja nii kombineeriti Ruthile võistlusvarustus käepärastest riietest ja Ülari tütre linnatossudest) kuni tuulise ja vihmase ilmaprognoosini. Õnn pöördus hilisõhtul – tuppa toodi meie kohver ja ilm selgines.

Hommik oli imeline – päike ja tuulevaikus, temperatuur 7-8 kraadi ümber. Ideaalne! Kuna start oli pool kümme siis sai piisavalt varakult söödud. Soojenduse tegime oma toas ja kuna starti ja finišisse oli kilomeetri ringis siis pakihoidu ei kasutanudki. Läksime sörgiga starti ja pugesime rahvamassi. Mure vormi pärast oli suur, veelgi suurem aga hirm, et jalg vastu ei pea ja sunnib katkestama. Kõlaski start. Alguses läks kõvaks tõuklemiseks, kuid õnneks pööras juba paarisaja meetri pärast rada laiemale teele ja siis sai vabalt joosta. Esimesed kilomeetrid läksid lausa mängeldes. Paraku pärast seitsmendat hakkas reis valu tegema. Tundsin, et piisab ühest järsust liigutusest ja ongi jooksul lõpp. Proovisin siis sammu lõdvaks lasta ja andsin tempos pisut järele. Sellest oli niipalju abi, et reievalu enam suuremaks ei läinud. Paraku hakkas tasapisi tegema valu teise jala hüppeliiges ja seejärel säärelihas. Tähelepanu keskendus jooksusammule sellisel määral, et ümbritsevast on meelde jäänud vaid üksikud hetked – allee linnast väljas ca 18 kilomeetril, ringtee umbes poolel maal, pisut kõrgem viadukt umbes 32 kilomeetril. 38 kilomeetrist läks säärevalu nii suureks, et tempo langes oluliselt. Siiski oli selleks hetkeks mulle juba selge, et unistuste piir „alla 3“ õnnestub saavutada.

Viimane kilomeeter on Torinos unustamatu – mööda peatänavat linna keskväljakule. Rahvast on palju, kaasaelamine võimas. Siis enam valu ei tundnud, uhkus ja rõõmutunne lausa tulvasid nii esile et silmad olid märjad. Lõpetades olid äärmiselt rahul ja uhke – 2:57 - ületas kõiki ootusi ja kartusi. Üks võimsamaid emotsioone just tänu eelnenud vigastusele. Finishis nägin ka kogu oma energia rajale jätnud Lauri Luike, kes tegi tubli jooksu ja eestlastest parima tulemuse 2:49, kuid oli üsna nukker, sest tahtis paremat. Massazhi ootas ka Pärtel, kes isiklikku rekordit ei teinud aga oli õnnelik, et vigastus välja ei löönud ja vähemalt hooaja tippmargi 2:52 tehtud sai. Samuti lõpetas võimsate emotsioonidega ka Ruth, kes samuti pelgas katkestamist kuid suutis pea algusest lõpuni kangelaslikult valu kannatades  lõpetada vägagi korraliku ajaga 3:36. Ülari tegigi isikliku rekordi 3:19. Toomas oli esialgu nukker, sest juba kolmandat korda oli ta lõpetanud 3:33 minutisse jääva ajaga. Allas hiline õhtutund paljastas tõe – netoaeg oli siiski 3:32:58. Kuuldes Lauri käest, et ka ta sõbrad Taavi (esimene maraton!) ja Kalle olid maratoni lõpetanud saatsime neile tervitused.

Õhtu lõppes täiesti eriliselt ja vahvalt. Nimelt oli Ülari täiesti juhuslikult lennukis tutvunud eestlanna Liiaga, kes siin töötab ja elab juba pea 15 aastat. Vestlusest kasvas välja ettepanek neile õhtusöögile minna ja nii meie seltskond sinna suunduski. Ikka on huvitav kohaliku elu-oluga tutvuda. Õhtu kujunes äärmiselt meeldivaks. Mõnus kerge õhtusöök oasalati ja kõrvitsasupi näol ning Itaalia vein soodustasid pikaks veninud vestlust Itaalia elu-olu üle.

Ja saigi suurpäev läbi. Torino maratoni soovitan kõigile – tasane, hästi korraldatud. Torinos jagub vaatamisväärusi nii enne kui pärast maratoni.