Keskkooliaegsed siinused ja koosinused väljuvad meie kehadest neid liigselt kahjustamata hiljemalt kahekümneviiendaks eluaastaks.  Sedasi võib juhtuda ka kõiksugu jooksutarkustega, millest me loeme-kuuleme.  See, mida me ei kasuta, läheb varem või hiljem kõige kaduva teed.  Erandiks on muidugi ETV masendavad väärtfilmid, kus täiesti kasutamiskõlbulikud inimesed eskorditakse otsekui eskalaatoriga siinsest reaalsusest minema tükk maad enne säilivustähtaja lõppu.   .  

Vedades kolmandat aastat projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton, kus targad jooksutreenerid räägivad sellest, mismoodi peaks trenni tegema, puudub mul endal treener.  Mistõttu jooksuteadmised liiguvad läbi ajukäärude nagu tatt läbi ninasõõrmete – midagi kleepub küll mõneks ajaks külge, kuid ainult mõneks ajaks.  

Ent viimased kaks-kolm kuud on pannud ka siinkirjutaja treenerite tarkustele mõnevõrra teise pilguga vaatama.  Esimene ahhaa-elamus saabus juunis Margus Pirksaare jooksutehnika trennis, kus põhiosa treeningust sisustati teada-tuntud jooksuharjutustega.  Pöialjooks, põlvetõste, külgasted, ja muud eriskummalised liikumisviisid osutusid ootamatult raskeks.  Kõrvade vahele jäi pendeldama mõte – kui selline lihtne asi võtab jalad nii läbi, siis peab sellest ju ka kasu olema.  Võtsin jooksuharjutused ka oma iganädalasse treeningkavva.  

Teinegi jooksutarkus – trenni tuleb teha nii vähe kui vajalik – on viimastel kuudel konkreetse sisu omandanud. Ent alustagem algusest ehk novembrist 2015.  

Mullu sai üle nelja-viie aasta korralikult harjutatud ning oktoobrikuisel Amsterdami maratonil jõudsin oma 2011.a. maratonirekordist 3.32.25 täpselt üheksa sekundi kaugusele.  Siis lõi kahjuks välja vana vigastus – tallavõlvi vajumine – ning detsember, jaanuar ja veebruar möödusid täpselt null kilomeetrise treeningmahuga.  Jaanuari keskpaigast veebruari lõpuni käisin 3-4 korda nädalas ujumas, et mingisugustki konditsiooni hoida, kuid esimesed arglikud jooksusammud tegin alles märtsikuus.  Kuivõrd eelmine kord, mil sama vigastus jooksmise asemel millegi mõistlikumaga sundis tegelema, oli jooksurajale naasmine pikk ja piinarikas – esimene vigastusjärgne maraton sai joostud viie tunniga – siis ei hakanud sel korral erilisi eesmärke seadma.  Oluline oli terve püsida.  

Terve märtsikuu tegin ainult aeglaseid jooksuotsi, mille vahele pikkisin kõnnipause.  Esimene jooksutreening oli üliaeglane 5 km, kuu lõpuks jõudsin 17 kilomeetrini.  Märtsist poole aprillini jooksin kokku 214 km, misjärel ootas ees Hamburgi maraton, millele sai regatud eelmisel sügisel.  Maraton sujus ootamatult positiivselt ning tulemus 3.56.07 oli meeldiv üllatus – olin valmistunud nelja ja poole tunniseks katsumuseks.

96 km ja 4 nädalat hiljem ootas ees Riia maraton, mis oli esimene jooksuvõistlus 2016.a., mille algusest lõpuni kõnnipausideta läbi jooksin.  Tulemus 3.43.01 oli käesoleva hooaja treenitust ning sügisese ettevalmistuse puudumist arvestades üle igasuguste ootuste.

Soovides vigastusest täielikult paraneda hoidsin ka edaspidi treeningkoormusi all.  Tavaliselt jooksin vaid kahel päeval järjest – esimesel päeval tegin pikema jooksu või intensiivsema treeningu ning teisel päeval 5-6 km pikkuse taastava jooksuotsa.  Kolmandal päeval puhkasin.  Sellise treeningrütmiga muutus nädalane treeningtsükkel 9-10 päeva pikkuseks ehk siis – pikk jooks, mis varem oli langenud nädalavahetusele, liikus vastavalt graafikule mõne päeva võrra edasi.

Pika jooksu pikkust proovisin samuti kontrolli all hoida.  Vigastuseelselt oli tavaline pikk jooks ca 30 km, millest viimased 4-5 jooksin kiirenevas tempos.  Sel kevadel-suvel on pikk jooks olnud maksimaalselt 21 km, korra tuli ka 23 km – tegin tundmatus kohas joostes valearvestuse ning ring kujunes paar kilomeetrit pikemaks.

Sellised põhimõtted viisid alla ka minu iganädalase kilometraaži – kui see varem oli tavanädalatel olnud keskmiselt 60 km, siis nüüd jäi regulaarselt alla 45 km.

Järgmine võistlus peale Riia maratoni oli Narva Energiajooks, mis lõppes ootamatult uue isikliku rekordiga 1.35.39.  Mul oli tunne nagu oleks sohki teinud – trenni olin ju vähem teinud ja isiklik rekord polnud plaanis!  

Ent peas hakkas tasapisi idanema mõte – ilmselt on heade tulemuste taga just nimelt väiksemad treeningmahud – ning jätkasin samade põhimõtetega treenimist.  Aeg-ajalt tekkis plaanidesse ka planeerimatu paus – juunis haigestusin ja pidin tegema kolmepäevase pausi, juuli alguses Horvaatias võisteldes väänasin välja jala ning pidin samuti mõneks päevaks jooksmisest loobuma.  Peale selliseid pause oli keha loomulikult ilusti puhanud.

25. juulil Võsul Südasuve maratonil 21,1 km joostes oligi plaan testida, kas mõte, et väiksemad treeningmahud viivad paremate tulemusteni, ka päriselt paika peab.  Narvas joostud poolmaratoni rekord oli eelmisest ainult kümmekond sekundit parem ja võis lihtsalt olla mitme soodsa teguri sümbioos.  Ent Võsulgi näitas kell uusi rekordinumbreid -- 1.34.58 oli mullusest rekordist juba minuti võrra parem.  

Tegelikult teeb mind kurvaks, et nii vähese treeningu tulemusel olen sel aastal juba kaks korda oma poolmaratoni rekordit parandanud.  Mulle ju meeldib joosta . . .  Kas ma nüüd hakkangi vähem jooksma?  Kuid – äkki tõesti tulebki treenida nii vähe kui vajalik . . .

Kogu selle jutu juures on muidugi oluline mainida, et mul on selja taga ca 10 aastat jooksuharrastust ning ca 20 000 läbitud kilomeetrit.  Ja samuti – kuigi treeningmahud on mullusega võrreldes ca kolmandiku väiksemad, siis nn. kvaliteettrennid (hetkel 8-12 km pikkused tempokrossid ja 2,5-3,0 km pikkused anaeroobsel lävel joostud pikad lõigud) olen ka sel aastal püüdnud ilusti ära teha.

Avafoto: Raido Liiksmann, Nike+ Run Clubi treening.