Kevad võtab järjest rohkem võimust ning ka maratoniprojekt kogub aina tuure. Vahepealsetesse nädalatesse on jäänud mitmeid põnevaid ja kasulikke tegemisi ning kohtumisi, millest põgusalt teile räägin.

Märtsikuus avanes meil, viiel väljavalitul, võimalus teha koormustest Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini osakonnas. Esmalt saadeti meid vereproovile, saamaks terviklikumat ülevaadet meie organismi seisundist. Lasin end pahaaimamatult ja muretult torkida ning olin juba mõtetes sellel ülilaial ja vingel jooksulindil, mille sarnast mu silmad varem näinud polnud, kui spordiarst silmnähtava murelikkusega mulle teatas, et kahjuks on minu rauasisaldus veres on nii madal, et ma tegelikult ei tohiks üldsegi sellises seisus koormustesti teha. Küll jättis ta lõpliku otsuse testi tegemise osas minu enese langetada ning kuna mul ei olnud enesetunde põhjal kunagi olnud kahtlust arvata, et mul võiks olla aneemia, lähtusin oma sisetundest ning koormustesti siiski ära tegin ja rohelise tule maratoniks treenimiseks kätte sain. Küll aga asusin kohemaid usinalt rauatablette närima, sest HgB 108 ja ferritiin 5,6 ei ole just need näidud, mille najal saaks kuude kaupa edukalt ja tervist hoides intensiivset trenni teha (Koormustestist loe lähemalt Marathon100 veebist siit).

Eveliis koormustestil Tartu Ülikooli Kliinikumis.

Tänaseks päevaks on meil juba toimunud ka kaks ühistreeningut teiste projekti Eesmärgiks Tallinna maraton liikmetega. Esimene trenn toimus meil Tallinna Spordihallis, kus Jooksupartneri treeneri Taivo Püi juhendamisel keskendusime jooksutehnika lihvimisele. Teine treening leidis aset minu igapäevastel jooksuradadel Järve metsas, juhendajaks minu enda isiklik treener Toomas Tarm Sparta spordiklubist. Toomase juhendamisel tegime ühe korralikult võhmale ajava fartleki, mis tähendab maakeeli öelduna sellist jooksmist, kus kiiremad lõigud vahelduvad rahulikemate pulssitaastavate sörkidega. Kogu meie maratonitiim on nii tore ja äge! Minul on igatahes juba täitsa tekkinud selline mõnus “meie-tunne”, ühise eesmärgi nimel pingutamine liidab ja paneb kokku hoidma.

Aprillikuu alguses käisime ka Ülemiste keskuse Nike esinduskaupluses, et endale välja valida parimad jooksusussid. Oh seda proovimist ja peegli ees keksimist! Mõistusega võttes on tähtsaim, et jalats istuks jalga mugavalt ning annaks parimat tuge jooksukilomeetrite läbimisel, aga ei saa ju üle ega ümber ka jalatsi värvi olulisusest!  Seega mõtlemist ja valimist oli kuhjaga. Lõpuks valisin projekti raames endale välja Nike Zoom Fly jooksujalatsid, mis täielikult õigustavad oma nime, sest just lendamise tunne mul nendega joostes tekibki. Kuna lisaks projekti poolt saadud tossudele lubati meil lahkelt shopata ülejäänud kaupa 50% soodustusega, ei suutnud ma vastu panna ning ostsin endale lisaks ka roosad (ehk täiesti minu mugavustsoonist väljas!) Nike Zoom Pegasused. Meie jooksuvarustust täiendas ka Mallor Malmre, kinkides kõigile firma CEP sokke, sääriseid ja põlvikuid. Nii suur aitäh kogu selle toe eest kõigile asjaosalistele!

Eveliis valis Nike poest endale Nike Zoom Fly jooksusussid

Sportlikku kevade jätku kõigile ja kirjutamiseni!

Eveliis valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta Toomas Tarmi juhendamisel.