Minu suurprojekt, Eesmärgiks Tallinna Maraton, jõudis lõpusirgele  kaks kuud tagasi. Olen ühe kogemuse võrra rikkam, täis rõõmu ja tänu. Saadud kogemus ei ole lubanud aga seisma jääda, tean, et tuleb edasi liikuda.

Paljud ilusad suved möödusid nii, et mina vette ei saanud. Põhjus lihtne, VESI TUNDUS LIIGA KÜLM.  Möödunud suvi oli aga ilmade poolest imeline. Paljud jooksud olin sättinud nii, et kohustuslikud kilomeetrid lõpeksid mere ääres ja jooksule järgneks värskendav suplus. Siit tekkis ka mõte, et vaatan-proovin kui vapper olen, kui julgelt piire nihutada suudan, et teha algust talisuplusega.

Projekti lõppedes sõitsin pea igal õhtul Kuressaare-Mändjala marsruudil. Septembri keskpaigast otsustasin teha tutvust Kuressaare talisuplejate meelispaigaga.

Käes on november ja igal hommikul sammun tööle ujumisriided ning rätik kotis, et õhtul suplema minna - ei ole veel kohutanud tagasi tugev tuul, vihm ega ka õhtupimedus.

Tundub, et saan hakkama, kuigi vara veel hõisata - ootame miinuskraadid ja lume ära.

Usun, et ma ei oleks sellest kirjutanud, aga mõned pildid sotsiaalmeedias (Instagramis ja Facebookis) on mind julgustanud.

Ikka on keegi, kes helistab või kirjutab ja soovib teha oma esimesed tutvused talisuplusega. Püüan julgustada ja aidata, püüdes ise vapper olla ja seejärel uusi eesmärke sihikule seada.