August kujunes ootuspäraselt mu senise trennikarjääri kõige jooksurikkamaks kuuks. Sel kuul õnnestus mul parandada kaht senist rekordit – Peetri jooksul tuli 10 km ajaks 44.45 ning Rakvere Ööjooksul poolmaratoni tulemuseks 1.40.23. Aset leidis ka maratoniprojekti viimane ühistrenn (nuuks!), mis toimus Järve terviseradadel minu treeneri Toomas Tarmi juhendamisel.

Ei saa salata, et mõeldes 9 päeva pärast toimuvale 42 km läbimisele, on närv ikka täitsa sees. Minu viimase aja hobiks on kuulata üle kõiki sõpru-tuttavaid, kes varemalt juba maratoni või maratone läbinud ning pommitada neid igasuguste küsimustega: Mitut geeli kasutasid? Kas nokamüts on kohustuslik? Kui paksult vaseliini määrisid? Kas alustasid tagasihoidlikult ja säästsid jõudu lõpuks, või pigem joosta algul kiiremini, sest lõpus on niikuinii raske? Kas rajal pissihäda ei tulnud peale? Jne jne jne... Aga kõige hullem on see, et suurt kasu sellest ülekuulamisest ei ole, sest kogemused ja soovitused on niivõrd erinevad ja kohati täiesti risti vastukäivad. Aga ma juba tunnen, et seda masohhistlikku taktikat ma tõenäoliselt kuni järgmise pühapäevani jätkan, sest kuidagi tundub, et äkki keegi ikkagi omab mingit salainfot, mida mul kindlasti on tarvis enne võistluspäeva teada saada...

Lahe on, et peale seda, kui Marathon100 lehel ilmus minu Ööjooksu kokkuvõte, võtsid minuga ühendust uskumatult paljud head inimesed, sooviga jagada erinevaid kasulikke praktilisi nõuandeid teemadel, mille üle artiklis kurtsin. Marathon100 leht paistab olevat lausa globaalselt populaarne, sest kirjutati näiteks ka Illinois`ist ja Melbourne`ist, kokku 10 täiesti võõrast inimest, kes lihtsalt soovisid üht segaduses esmamaratoonarit aidata. See liigutas mind, suur aitäh teile! Abi sain ka geelinduse teemadel ning leidsin oma lemmikud High5 ja Squeezy poolt pakutava seast.

Eesseisvast maratonist rääkides, siis lõputult palju olen pidanud vastama küsimusele, et millist aega püüdma lähen. Ma olen üritanud vastamisest kõrvale põigata, sest mulle üldse ei meeldi teha ette suuri sõnu ning mul tõesti ei ole aimugi, kuidas ma end seal viimasel rajakolmandikul tunda võiksin. Minu elu pikim jooks on siiani olnud 24 km, mis on tervelt 18 km vähem, kui maratonidistants. Jah, see mõte võtab kõhedaks küll! Ütleme nii, et treener Toomasega oleme arutanud küll, et millise tempoga jooksma minna võiksin ning laual on 2 varianti: nö konservatiivsem plaan ja väikese riskiga plaan. Seda, millise plaani kasuks otsustan, vaatan kõhutunde järgi järgmisel pühapäeval kell 9.00 Tallinna maratoni stardis!

Augustikuu numbrites:

• Jooksukilomeetreid: 231
• Jooksutrenne: 23
• Jõusaal + ÜKE: 4 h
• Treeningutele kulunud aeg kokku: 25 h

Eveliis valmistub Tallinna Maratoniks spordiklubis Sparta. Teda juhendab Toomas Tarm.