Veneetsia maraton on üks omapärasemaid Euroopa linnamaratone.  Võistlus iseloomustab selle rajale jäävate sildade rohkus. Erinevalt tavamaratonist, kus loetakse võistluse lõpuni jäävaid kilomeetreid, loetakse Veneetsia maratonil lõpuni jäävaid sildu.  Vee peal paikneval pontoonsillal jooksmine erineb märkimisväärselt asfaldil jooksmisest, kuna sild sõna otseses mõttes õõtsub üles-alla.

Ent pühapäevane Veneetsia maraton muutus tavapärasest veelgi ekstravagantsemaks, kuna maratoonarid pidid jooksma läbi 20 sentimeetri kõrguse vee.

Nimelt on Itaalia olnud jätkuvate vihmade võimuses ning veetase on tõusnud mitmel pool märkimisväärselt.  Veneetsias oli pühapäeval veetase 156 cm tavapärasest kõrgemal – viimati oli selline olukord seal 2008.a.  Vihmade jätkudes ennustatakse veetaseme jätkuvat tõusu, mille kahju juba märkimisväärselt suurem.

Kolmveerand linna tänavatest oli pühapäevaks vee all ning kuiva jalaga ei pääsenud ei turistid ega jooksjad. Kui turistid võivad lompidest läbi kõndida kõrgetes kummikutes, siis 42km juba kummikutes ei jookse . . .

Veneetsia maratoni start antakse linnast mitmekümne kilomeetri kaugusel, seetõttu pääsesid jooksjad kuiva jalaga, kuni jõuti linna.  Ent laguuni äärde jõudes ootasid jooksjaid vee alla jäänud tänavad.  Erinevalt vihmasest maratonist, kus jooksjatel on võimalus lompidest vasakult-paremalt mööda joosta, polnud sel korral märgadest sokkidest pääsu.

15-20 sentimeetri sügavusest veest pidid läbi jooksma nii tippmaratoonarid kui tavajooksjad.  Kui veel kümmekond kilomeetrit enne lõppu liikusid liidrid 2.09 tulemuse suunas, siis veetakistuse ületamine tähendas seda, et maraton võideti lõpuks ajaga 2.13.13.

Videot Veneetsia maratoni vesisest rajast näed siit.