Gunnar Kingo osales eelmisel nädalavahetusel mägiultral Vibram UTLO. 120km pikkusel distantsil oli tulemuseks 20:51.36, mis andis sel võistlusmaal startinud 345 jooksja seas 29. koha (lõpetas 232). Alljärgnevalt võtab Gunnar oma võistlusmuljed lühidalt kokku.

Esimeseks mägijooksuks ning seltskonnaga minnes on tegu väga sobiva hooajalõpuvõistlusega, sest logistika hea, distantsivalik kirju 34/60/82/120km, rada mitte ülemäära tehniline ning igal juhul jõuad pühapäevase easyjeti lennuga tagasi, mis väljub 9.30 pühapäeva hommikul. Mõnus punkt seega.

Tasub aga silmas pidada, et uisapäisa ei ole mõtet seda ette võtta – pika distantsi (120km) katkestas 1/3 startijatest, sarnane tulem ka eelmisel aastal, lühematel kadu 10%.

Arvestama peab, et ega seal turistina midagi teha pole, aga on võimalik autoga mõnd teist suuremat linna külastada või kasvõi Šveitsis käia, seal pidi piiri ääres hea kaubakeskus olema. Mul vedas turistiilmaga, +22 ja päike.

Jooksu start anti reede õhtul 19.10 kell 23.00. Sinna minek: Easyjet Malpensasse neljapäeva päeval, lennule kahjuks mingeid väga soodsaid hindu ei näinud. Autorent 5€/päev, tund sõitu, kütust kokku 7 liitrit eco autoga. Ööbimiskohti alates 30€/öö ühele, 35€/öö kahele.  Reede õhtul enne pikka jooksu ja ka pärast jooksu oli võimalik magada võimlas.  Mina jõudsin sinna lebama pärast jooksu laupäeva õhtul viisakal ajal, suurem sebimine hakkas ca kell 4 varahommikul.  Võimalik, et selleks hetkeks olin oma miinimum unevajaduse rahuldanud ja liikumine ajas üles.  Kuna võimlas oli ka pesemine, siis sinna saabusid vähesed hilised lõpetajad ka pühapäeva varahommikul.

Nagu itaallastele kombeks sellistel rätsepavõistlustel, siis korraldus on väga hea, lihtne, selge, organiseeritud. Osalejaid kokku umbes 2000. Stardimess väike, aga üht-teist ikka leiab. Petzli lampe, Salomoni tooteid, Hoka susse jms. Pasta party menüüs makaronikauss, liha või juust, suur kauss salatit, mida ise mixida said lasta maisist, oast, marineeritud sibulast, kapsast, tomatist, koogi tükk ning õlu või vesi -- kõhu sai täis.

TP-s samuti valik rikkalik: banaan, apelsin, rosin, sidrun, küpsised, aprikoos, Coca cola, mineraalvesi mulliga ja mullita, kaks mahlajooki, spordijook, tee ja moosisaiaviilud, soojatoidupunktides lisaks juurviljasupp, makaronisupp, pasta, sai, juust, vorstid.

Rada, s.t., see kõige tähtsam, on väga hea. Väga hästi tähistatud, eksida ei saa, vabatahtlikke palju. Väga raske kindlasti, aga trenni tehes ka kiiresti läbitav, võidetakse see ju 14 tunniga. Rada on samas väga jalasõbralik, tehnilist kivimurdu ei esinenud, valdas rohelus, kus neid kive, mis sind jalust tahavad niita, ikka leidus, s.t., pilk maas, silm selge ja mõte rajal, siis enamasti ka allamäge joostav. Vihmaga, tundub, oleks olnud rohkem libedaid kohti, seega sussi muster peab olema eeskujulik, aga megapolsterdust see rada ei vaja ja jalgu kindlasti ei lõhu. Rajal kitsas ei olnud, v.a. esimene tõus ehk, aga samas ei lase see sind algul ereda leegiga tuhaks põleda.

Pikal distantsil oli 75km peale võimalik oma vahetusasjad jätta, ise seda ei kasutanud. Kui aga liiga aeglaselt liikuda, ei pruugi sa oma kotti finišis tagasi saada enne tagasilennule minekut.

Järgmine aasta panevad ehk 100 miili ka kavva, vähemalt lubasid kaaluda...

Võistluse kohta leiad lisainfot veebist www.ultratraillo.com