Jooksmine 07.09.2017
Autor
Julija Varušina

Viimased 2 päeva minu esimese poolmaratonini

Uudise pilt

Lugesin 21.augustil projektiliikme Kristina Kossinkova blogipostitust "19 päeva maratonini - kas olen nüüd valmis?" ja esimestes lausetes tundsin ka ennast ära. Mul oli tol hetkel väga sarnane tunne, et motivatsioon on kas kadunud või pole nii tugev nagu alguses jne. Tunndsin seda viimasel ajal päris tihti (v.a nüüd viimane nädal enne poolmaratoni).  Ma võin öelda, et maikuuga olin 100% rahul ja (enda arust) heas vormis nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Peale seda olen pidanud ennast rohkem tagant sundima, et jooksurajale saada. Mida aeg edasi, seda raskem kõik tundus.

Tuttavad ja sõbrad, kes ei käi jooksmas ega eriti trenni tegemas ütlevad küll, et: "Sa oled nii tubli!" jne. Aga projekti kaaslasi vaadates tundsin, et ma olen...nagu öeldakse "viies ratas vankris".

Peale blogipostitust sai ka Kristinaga suhelda ja teate mis?! Päris mõnus on kellegiga, kes on ise asjas sees neid asju arutada. Kristina rahustas mu maha, et ma ei peaks ennast üleliigsena tundma ja ma pole veel poolikutki jooksnud, teised lähevad maratoni jooksma. Suured tänud toetuse eest, Kristina!

Nüüd veidi piinlikuma/naljakama juhtumi juurde..
Peale Ülemiste järvejooksul juhtus mul üks feil. Ülemiste järvejooksule minek oli nagu ikka peale öötööd (hakkab juba harjumuseks kujunema, mis?!). Bussis sain õnneks 2 tundi magada. Enne jooksu sain ühe tuttava Toomas Jürisooga kokku (tutvusime Anu jooksutrennis), ajasime juttu ja ta pakkus, et kuna ta on autoga, siis viib mu peale jooksu Tallinna bussijaama.

Jooks oli üllatavalt kerge võrreldes eelmise aastaga ning uni kadus nagu ma polekski öösel tööl olnud.  Jooksin peaaegu terve jooksu ühe naisterahva järel, küll oli tema minust ees, siis mina temast ees, andis motivatsiooni temast ette saada. Ajaparandus tuli 4min ja 20sek. Võib olla pole see väga suur näitaja, aga vähemalt pole ma nõrgemaks jäänud.

Jooks joostud, leppisime Toomasega, et ma ootan teda tõkkepuu juures. Autod sõitsid mööda ja järsku üks auto peatus. No ma väga korralikult ei vaadanud autojuhti ja Toomase autot ka ei mäletanud, kas on nüüd õige auto või ei. Mõtlesin, kui auto peatus, siis on õige auto. Teen siis ukse lahti ja hakkan kotti tagaistmele panema ja siis autojuht ütleb naljatades, et ma olen vist autoga eksinud. Feil. Olingi autoga eksinud. Vabandasin ja ootasin seda "õiget" autot. Tegelikult see "vale" auto oli peatunud, sest ootas tõkkepuu avanemist. Mõne aja pärast tuli ka Toomas ja viis mu bussijaama.
Ülemiste järvejooksu päevajuht/kommenteerija andis mulle veidi enesekindlust juurde. Kuulsin, et ta oli kommenteerinud, et kui Ülemiste järvejooks sai läbitud, siis ei tohiks ka poolmaraton probleemiks tulla.

Foto klõpsas: Siim Semiskar

Jüri Jaansoni Kahe Silla jooks
Jooksutulemustest selgus, et ma olen 3min 5sek kiirem, kui eelmise aasta. Raskeks läks viimasel km, enne seda polnud üldse raske. Aju teab, et finiš on kohe kohe sinust vasakut kätt, aga sa pead sellele veel ringi peale tegema.  Kui väga aus olla, sel päeval polnud ÜLDSE jooksutuju. Hommikul oli raske ärgata ja polnud tahtmist kuskile minna (vähene uni ja öösel tööle minek). Ma ei pingutanud ka eriti palju (v.a. viimased 100-200m, kui nägin finišisse jõudes aega). Siis tuli tahtmine alla tunni joosta, aga natuke jäi puudu. Vähemalt sai joostud ja ma olen väga rahul. Peale jooksu sai ka paar sõna treener Ahto Tatteriga vahetatud ning siis suundusin koju magama.

PS! Endomondo näitab: Best 10km in 2017 (2:59 aja parandus).
Foto klõpsas: Kristo Parksepp

Viimased 2 päeva on jäänud ja ma olen ma väga positiivne. Mul pole praegu erilist närvi sees, arvan, et see "õige" närv tuleb sisse enne stardipauku. Ma usun, et kui aasta alguses mind ikka märgati ja valiti projekti, siis ma ei saa neid inimesi alt vedada. Ja samas poolmaraton oli mul juba aasta alguses plaanitud ja makstud- seega ma oleksin selle nii või naa läbinud. Ma jooksen 21,1km ära, ma tean seda! Emotsionaalselt ma olen valmis! Füüsiliselt!? Usun, et saan hakkama, ohin ja puhin, aga jooksen lõpuni. Võib-olla läheb raskeks, võib-olla mitte, pole mõtet seda arutada ja närve üles kütta enne jooksu. Hoidke pöialt!

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.

Viimased uudised