SEB Tallinna maratoniga lõppes ka projekt "Eesmärgiks SEB Tallinna maraton" (kõlab loogiliselt, onju). See on olnud täiesti uskumatu teekond. Hindamatu kogemus!

Mäletan nii hästi seda emotsiooni, kui mind valiti projekti. Kuidas? Mismoodi? Esimene treeningkava algas sõnadega "hakkame jooksma rohkem ja kiiremini kui varem". Tõsi. Maha sai selle kuue kuuga joostud/treenitud napilt 1400 km, milleks kulus 227 tundi. Joostud sai lumetormis, jäätunud tänavatel, paduvihmaga, kevadlõhnade tuultes, linnulaulus, hommikuses udus, viljapõldude hingematvas ilus, langevate lehtede all, murdes tuuli ja päikesekiiri, valades jooksuradadele higi, raskust, rõõmu ja õnnestumisi.

Ja kui palju inimesi sel ajal minu ümber kogunes. See on lihtsalt uskumatu. Aitäh veelkord! Praegu tagasi vaadetes tundus see kõik nii lihtne. Iga kell uuesti!

Pärast maratoni kirjutas mulle üks lugeja ja tänas, et sai mind jänesena kasutada. "Proovisin oma olematu treeninguga iga hinnaga sabas püsida, muidu oleks tempo väga ära kukkunud." Ta ei mõelnud midagi halba muidugi aga minule kinnitas veelgi, et olen jooksualal täiesti andetu. Tegin mina ju mitu mitu kuud korralikult trenni ja jooksen maratoni sama kiiresti kui mõni ilma treenimata... kae nalja. :D

Sealt edasi mõtlesin aga, et see Einar Kaigas on ikka julge mees. Võtta endale niimoodi avalikult treenitavaks keegi, kes on täiesti andetu jooksmises, eesmärgiga voolida temast nelja tunni maratoonar. Eks ta teadis täpselt millega riskib, tal olid ju mu eelnevad maratoniajad silme ees. Lihtne on panna inimene jooksma. Igaüks võib maratoni joosta - küsimus on, mis ajaga. Mitte, et ma selles üldse kahelnud oleks aga ta tegi selle ära! Tõestas, et ka minusugused võivad joosta maratoni nelja tunniga. Võimas!

Maraton läks nagu läks. Ma tean, et minus oli see alla 4 tunni power sees aga midagi läks valesti. Minu tuntavalt parim vorm jäi augusti keskele, siis tuli nädalane jooksupaus, kõigele lisaks "ma-pean-selle-ära-tegema" pinge ja surve ning mõned komistuskivid rajal... täpselt ei teagi, mis see oli. Aga mis sitasti, see uuesti!

Maratonist taastumine on olnud aga imeline. Kummaline ja veider ka. Esmaspäeva hommikul üles ärgates ootasin lihasvalu. Ei olnud. Treener viskas nalja, et võiksin hüppenööriga trepist üles hüpata. Teisipäeval ärkasin ülesse... no ei midagi. Kas ma üldse jooksin või mida ma tegin?

Igatahes. Projekt sai küll läbi aga mina ei kao kuhugi. Minu jooksudele, rõõmudele ja muredele saate ka edaspidi kaasa elada. Kes aga tahab samasugust vägevat võimalust kogeda, siis hoidke silmad Marathon100 lehel lahti ja kes tahab nippe, kuidas projekti pääseda, võib muidugi minult uurida - kuidagi ma sinna ju sain. ;)

Kuna selkorral on maratonist taastumine toimunud linnutiivul, siis juba sel reedel võtan ette Saue õhtujooksu. Mingit tulemust ma muidugi jooksma ei lähe, vaatan, kuidas kulgeb. :)

Kristina tegemistel hoia edaspidigi pilk peal fitkristina blogis.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.