Minu maratonijooksu algusaegadesse, ehk 2004 aastasse tagasi minnes, on oma märkimisväärne koht Vilniuse maratonil. Startisin seal maratonirajale alles teisel korda oma elus. Tõsi, tookord ma vigastuse tõttu maratoni ei lõpetanud, mistõttu Vilniuse maraton on omandanud sellise poolkättesaamatu-kättesaadava mõtte.

Tallinna maraton on viimased aastad kattunud päevapealt Vilniuse omaga. Seepärast oli viimane selle ürituse külastus mul 2009 aastast ja vahepealsed Tallinnast. Ei sea kahtluse alla, et Tallinna oma on korralduselt üks parimaid, kuid pealinlasena tundus, et sellel aastal tahan vaheldust. Niisiis langeski seekord valik hoopis Vilniuse maratoni kasuks.

Valiku tegin kevadel – pea pool aastat ja mitmed maratonid varem. Stardimaks mõistlik 30 eurot. Informatsioon on selle ürituse kodulehel vägagi arusaadavalt esitatud mitmes keeles, regamine pole raketiteadus ning krediitkaardiga saab maksta. Niisiis septembri teine nädalavahetus planeeritud!

Augustikuus sai veel valitud kohalejõudmise viisiks liinibuss ja ööbimiseks hotell. Nendest lisaks 34+34+30 eurot. Kuna bussi varaste ja hiliste aegade tõttu tuli kasutada ka taksot, siis 150 eurose eelarvega ettevõtmine.

Niisiis päev varem sai varahommikul teekonda alustatud ja 9-tunnise sõidu järel Vilniuses oldud. Samal õhtul käisin ära kesklinnas katedraali väljakul expol, sain kätte stardimaterjalid ja samas pastapartyl taldrikutäie täitsa maitsvaid makarone, mille alla loputamiseks Baltase alkoholivaba õlu. Expo ise oli sedamõõtu üritusele mõõtmetelt iseloomulik – umbes sama nagu varem Tallinnas nähtud.

Start maratonile anti kell 9:00. Stardis korraga täis- ja poolmaratoonarid. Seega mass parajalt suur. Positiivne oli, et osalejatel lasti numbri kättesaamisel ennustada oma finišiaeg ja selle järgi jaotati stardigruppidesse. Nii oli stardis üsna vähe rabelemist. Paljudel üritustel on minu arvates just probleemiks see, et aeglaseid sattub ette ja kiireid hiljem registreerunuid taha – seda probleemi sellel üritusel ei olnud.

Kuna isiklikult oli võistluseelsel nädalal kõhuviirus külas käinud ja pea neli päeva paastutud, siis tempo grupiks kiiremat kui 4:30 ei julgenud võtta. Grupis liikuda oli mõnus rahulik ja tempomeistriteks kolm eriti kaunist tütarlast.

Rada oli sellel aastal uus. Kui viimastel aastatel oli olnud lausa neli ringi, siis nüüd taas vaid kaks. Ka varasematel aastatel, kui Vilniuses käisin, oli kaks ringi, kuid siis mindi pikalt kesklinnast ida poole eramajade rajooni. Praegused ringid olid piki jõekallast lääne poole, jooksime ringi ümber Vilniuse laulukaare, veidi edasi-tagasi jooksmist kaldapealsel linnatänaval ja seejärel mitmeid vanalinna tänavaid.

Trass oli täitsa nauditav, mõõdukate tõusude ja laskumistega ning esimese ringi lõpus mõlgutasin mõtteid grupi eest ära minekust. Siiski otsustasin, et aeg pole põhiline ning hoian kokku veel 30 kuni 35-nda kilomeetrini ja siis...

Jah, isiklik traagika oli muidugi see, et 35-ndani olin grupiga koos küll, kuid kui muidu olid joogipunktid eeskujulikult 2,5 kilomeetrise vahega, siis aeglase grupi kohalejõudmisel peale 30-ndat olid kaks järjestikust punkti kuivaks jäänud. Juua ei saanud. Ilm ei olnud palav, kuid kuivamine ja nädalasisene paast viisid jõu ja otsustasin pele 35-t tõusudel mitte enam joosta. Grupist jäin maha ja kaks kilomeetrit hiljem, hoolimata taas korralikust joogipunktist, olid mõlemad säärelihased krampi tõmbamas. Niisiis nautisin viite viimast vanalinna kilomeetrit peamiselt kõnnisammul.

Finišijoont üritasin siiski ületada joostes. Kurbnaljakas pilt, aga 10 meetrit enne lõpujoont viskas sellise krambi, et seisin veidi aega paigal ja siis alles lonkasin üle joone. Aga nagu öeldakse: „mis ei tapa, teeb vigaseks“ või umbes nii. Ei olnud see maraton lõppkokkuvõttes siiski ei tappev ega vigaseks tegev. Täitsa hea kogemus oli. Ja kui ilus ja huvitava kujuga medal kaela pandi ning külm „Baltas“ taas pihku pisteti, võis endaga täitsa rahul olla – üritus täie raha eest!

Minu aeg sai seekord 4 tundi ja 40 minutit. Aga ükskord algab aega, kui ma lähen Vilniusesse uuesti ja teen kõva aja-paranduse. Seda ma luban!

Olav Mets

Jooksuhull