Marathon100 eestvedaja (kui nüüd kirjutada endast kolmandas isikus) on teadupärast täpselt samasugune jooksja nagu sinagi. Kahe käe ja jalaga, pea, spordikella ja kollaste kompressioonsääristega. Nüüdseks on jooksukogemust kogunenud pea päevapealt 20 aastat, sest esimese maratoni stardis seisis allakirjutanu 19. augustil 2006. Kas ja mida need 20 jooksuaastat on andnud, on hoopis teine jutt, kuid kas ja mis on selle 20 aastaga jooksurajal muutunud, sellele nüüd väikse pilgu viskamegi.

1. Esimene nutitelefon, iPhone tuli müüki 2007.a ehk 20 aastat tagasi seda veel polnudki. Teisisõnu: läksid jooksma ja keegi ei teadnudki, et täna oli jooksurajal konn ja eile liblikas. Jooksma mindigi ilma telefonita, kuigi see võib täna tunduda üsna jubeda ja arusaamatu mõttena. Nii et 2006.a. olid pilves vihmapiisad ja kortsus näoga lõngused, mitte tuhanded naeratavate jooksjatega mobiilifotod.

2. Tegid oma jooksu ära ja keegi ei teadnudki, et sa seda tegid. Keegi ei teadnudki sinu keskmist pulssi. Keegi ei teadnudki sinu keskmist jooksukiirust. Keegi ei teadnudki kus sa jooksid. Stravat ju ei olnud. Ainult sinu kodused heal juhul teadsid ehk heal juhul said ühe koduse kudose või laigi. Täiesti jube lugu.

3. Kilomeetri postid olid GPSiks. Kõige kindlam moodus jooksutempo teada saamiseks oli nimelt joosta maanteel, kus olid kilomeetri postid. Tead küll, need, mis näiteks Tallinn-Tartu maanteel on. GPSi signaali vastu võtvat spordikella lihtsalt ei olnud. Kogemuse kasvades oskasid enamvähem hinnata, kui pikk maa täna joostud sai, kuid see oli selline edasijõudnute värk juba. Parim variant läbitud vahemaa mõõtmiseks oli sammumõõtja. See oli selline tikutopsi suurune asjandus, milles oli patarei sees ja mis kaalus umbes sama palju, kui tänapäeva jooksujalats. Kalibreerisid selle ära ja saidki teada, et olid täna 12,5 km jooksnud. Hiljem küll selgus, et olid valesti kalibreerinud . . .

4. 2006.a. polnud Tallinna maratoni. 2006.a. polnud Rakvere ööjooksu ega ka Ülemiste oma. 2006.a. polnud ka Tartu linnamaratoni, Eesti maastiku maratoni, halloween run’i ega sõõrikujooksu.  Jah, oli olemas nii Tartu kui Tallinna sügisjooks, kuid sealgi oli kavas 10 km ja poolmaraton. Muuseas, 2006.a. suurim Eesti maraton oli Tallinna rahvajooks, mille lõpetas 79 eestlast. Seitsekümmend üheksa, lugesid õieti.

5. Kolme tunnise maratoniajaga olid 2006.a. Eesti paremuselt 35-s maratoonar. Nelja tunnise ajaga 153-s. Maratoni jooksis sel aastal lihtsalt vaid 270 julget eestlast. Kaks lõõtsaga bussitäit. Võrdluseks – mullu läbis pikima klassikalise jooksudistantsi 2500 eestlast. Jooksmine on muutunud märksa populaarsemaks ning maratoni on leidnud tänaseks tuhandeid eestlasi.

6. Kui sa tahtsid teada, kuidas tavaline harrastaja jooksutreeninguid peaks tegema, ostsid raamatu. Ja lugesid ja tegid ise sedasama. 2006.a. ei olnud Jooksupartnerit. Ei olnud WellRuni, Kuldset Tervist, ProRunnerit, Treeningpartnerit ega ühtegi sörki. Tavalistele inimestele mõeldud jooksuklubisid lihtsalt ei olnud. Läksid sõbraga jooksma. Läksid üksi jooksma. Teisi jooksjaid nägid mõnel rahvajooksul.

7. Sokid olidki sokid. Valget või musta värvi. Enamasti valget värvi. Põlvikutega tehti rahvatantsu. Edevalt värvilisi kompressioonsokke, -sääriseid ja põlvikuid ei olnud. Ei teagi, kuidas nii sai joosta.

8. Võistlusjalats oli võimalikult õhukese tallaga. Mida õhem tald, seda kergem ju. Jooksid nagu sokkis. Mõnusalt pehmetest ja vedru moodi põrkuvatest tossudest ei osanud unistadagi. Toestusega jooksutoss oli raske kirst, mis kaitses kõige eest. Sealhulgas kiiresti jooksmise eest.

9. Füsioterapeudi või spordimassööri juures käisid tippsportlased. See oli täielik luksus. Ühe tuntud spordimassööri juurde pääsemiseks pidi aja kinni panema kolm kuud ette. Selleks ajaks oli jalg muidugi ammu juba korras.

10. Ja lõpetame kõige olulisemaga. 2006.a. polnud Marathon100 veebilehte. Ei olnud ühte jooksukalendrit. Ei olnud ühte kohta, kust kõiki oma jooksutulemusi vaadata. Heal juhul oli Antsla kultuurimaja ees kuulutuste tahvlil üks kollane A4, kus kirjas ka kohaliku rahvajooksu toimumisaeg. Loomulikult, 2006.a. oli juba internet leiutatud ja rahvajooksude korraldajatel olid ka oma veebilehed olemas, kuid sellist võimalust, et saad lihtsalt pilgu peale visata ja sealsamas otsuse teha kuhu minna, seda võimalust ei olnud.

Jooksmine oli muidugi ka 20 aastat tagasi jooksmine. Jooksmise tuum ei ole ju muutunud, kuid selle ümber on tekkinud mitmeid kihte, mis muudavad ka seda tegevust mõnusamaks, kergemaks, atraktiivsemaks. Kas ka paremaks, see on juba igaühe enda valik.