Suusakoondiste määrdemeeskonnad on heas hinnas - suusatajate võrdse taseme puhul saab sageli otsustavaks paremini määritud suusk.  Ent hea määrimine on oluline ka harrastajate suuskade jaoks, näiteks suveks suuskade määrde alla panek pikendab sinu suuskade eluiga.  Selleks, et mõista, millele suuskade hoolduse juures tähelepanu pöörasime, seadsime sammud A&T Spordi kauplusse, kus suuskade määrimisega igapäevaselt tegeletakse.  Suuskade hooldusest ja määrimisest rääkis Lauri Koort A&T Spordist.

1. Milline võiks uute suuskade esimene hooldus olla?

Kõik Fischeri võistlussuusad on poodi saabudes eeltöödeldud, s.t., neile on tehases määre alla pandud.  Suusapõhjad on süsiniku baasil tehtud ja tõmbavad seetõttu seistes tolmu ligi – täpselt samamoodi nagu teleka ekraan tõmbab seistes tolmu ligi.  Kuna kaupluses suusapõhjale kogunev tolm kuivab, siis hakkab see mõjutama ka suuskade libisemist.  Selleks tulebki tootja poolt tehases pandud määre uue suusa puhul esmajärjekorras maha võtta.

Esmalt võtame määrde kaabitsaga maha – selleks kasutame tavalist 5mm paksust pleksiklaasi.  Seejärel laseme rotoharjaga suusapõhja üle – nii lihtne esimene hooldus ongi.

2. Kui tihti tuleks suuski määrida?

Ideaalis võiks peale igat pikemat trenni suusad uuesti määrida – see hoiab suuski paremini ja suusad ka libisevad paremini.  Kui sõidad võistlussuusaga (mis hoiab määret paremini) ja trenni pikkus jääb 20km piiresse, siis võid teha ka teise trenni ilma uuesti määret lisamata.

Määrimise vajalikkust saad hinnata suusapõhja järgi – kui see on muutunud halliks ning ei ole enam ühtlaselt tumemust, siis tuleks uuesti määrida.  Hallikas värvus näitab, et suusk on määrdest „tühi“ ja ei libise enam korralikult.  Kui suusapõhjas on näha halle laike, siis on viimane aeg uuesti määrida suuski.

Seega võiks peale igat treeningut heita pilgu suusapõhjadele – kui on halli sees, tuleb uuesti määrida.

Määrimise sagedust mõjutab ka rada.  Tehislumi on suure teraga ja toimib nagu liivapaber ehk tavaline määre kulub tehislumega rajal kiiresti ära.  Looduslik lumi on pehmem ja õhulisem, seal ei kulu määre nii kiiresti ära.

Võistluste jaoks määritakse suuski määretega, mis peavad kauem vastu, kuid tavalise treeningsuusa puhul tuleks uus määrimine hiljemalt 20-30km möödudes uuesti ette võtta.

Suuski tuleb määrida tihedamini kui üks kord aastas . . .

Lauri Koort - suuski tuleb määrida rohkem kui üks kord aastas!

3. Mida uisusuusa määrimine endast kujutab?

Kuna uisusuusa puhul libiseb terve suusapõhi, siis kaetakse kogu põhi ühesuguse määrdega.  Treeningsõitudeks kasutame ilma fluorita määret, tavaliselt miinustemperatuuride määret. 

Määre (parafiin) pannakse alla soojalt.  Triikrauaga sulatatakse parafiinitriip suusapõhjale, mis käiakse sellesama triikrauaga üle.  Töövõtted on lihtsad, kuid oluliseks nüansiks on triikraua temperatuur.  Vajalik temperatuur on tavaliselt määrdele kirja pandud ja jääb tavamääretel 130 kraadi kanti.  Kui raua temperatuur on kõrgem, võid suusapõhjale liiga teha.

Triikraua suusal liikumise kiirus on samuti tähtis – kuuma triikraua hoidmine vastu suuska ei ole hea, see võib suuska kahjustada. Tempo võiks olla selline, et raua ühel pool parafiin sulab ja teisel pool kohe hangub ka.  Mitu korda triikrauaga suusapõhjast peaks üle käima?  See teadmine tuleb kogemustega ja on tunnetuse küsimus – parafiin peab olema ilusti laiali aetud ja põhi kaetud. Üldiselt kahest korrast täiesti piisab.

Triikraua liikumise kiirus ja temperatuur on määrimisel olulised.

Järgnevalt peaks suusk toatemperatuurini maha jahtuma.  Seejärel tuleb kaabitsaga määre maha võtta ja harjata.

Esimese harjamise jaoks kasutame terasharja – seda tuleb liigutada alati ühes suunas. Teine harjamine tehakse nailonharjaga, millega võid suusal mõlemas suunas liikuda.

Lõpptulemusena peab suusapõhi välja nägema ühtlaselt must.

4. Kui palju erineb suuskade kodus määrimine selle töö tegemisest kaupluses?

Määrimiseks peab esmalt olema ruum, kus seda teha – hästi ventileeritud.  Sodi tekib päris palju nii et korteris seda tööd ei tee. Võiks olla garaaž või kelder.  Seejärel tuleks hankida profiil ehk määrdepukk, kuhu suusk määrimiseks kinnitada.

On vaja ka spetsiaalset triikrauda. Koduse triikraua suurim probleem on temperatuuri kõikumine – sa ei või olla kindel, milline temperatuur raual tegelikult on, isegi kui mõõdik näitab 120 kraadi ei pruugi see kohe kindlasti nii olla!

Lisaks on vaja kaabitsaid ja harju. Iga määrde jaoks võiks olla oma hari. Parafiinil on ühed omadused, pulbril teised, kui need segamini lähevad, ei ole hea.

Rotoharja asemel, mida meie kaupluses kasutame, saab loomulikult tavalist harja kasutada – kui määrid vaid ühe paari suuski, siis pole rotohari vajalik.  Liigutused on samasugused, vaatamata sellele, millist harja kasutad.  Terasharjale võiks muidugi liikumissuuna peale märkida, et mitte kahjustada suusa põhja ja harja ennast samuti.

Terasharjale liikumissuuna pealemärkimine on lihtne liigutus, mis võib päästa sinu suusa . . .

Igaks operatsiooniks võiks olla oma tööriist.

Võistluseks suuskade määrimine on juba natuke teistsugune, määrded on teistsugused – kasutatakse fluori, mis on hästi mürgine.  Seetõttu on vaja nii head ventilatsiooni kui kaitsevarustust.

Kui sa tahad kõik need kulutused ise teha, siis sama raha eest saaks kaupluses suuski määrimas käia vähemalt kaks aastat. Lihtne uisusuusa määrimine maksab vaid 6 eurot.

Lihtsam on kaupluses käia suuski määrimas.  Hommikul tood suusad poodi, õhtul enne trenni minekut võtad ära.

5. Milliseid määrdeid kasutada?

Erinevaid parafiine iseenesest palju vaja pole – kõigil tootjatel on olemas üks hea treeningmääre, mille koostis on suhteliselt sarnane.

Kui suuski on rohkem kui üks paar, siis on hea neid testimise eesmärgil sama libisemismäärdega määrida – kui ilm muutub, siis on näha, milline suusk millise temperatuuriga kõige paremini toimib.  Sedasi on sul võimalik välja selgitada, millistele oludele milline suusk kõige paremini sobib.

Mida külmema ilma parafiin, seda kõvem ta on ehk seda raskemini ta ka suusa alt ära tuleb.  Seetõttu tuleks leida kompromiss, et saaks suusa nii libisema kui ka kergemini puhtaks. 

Plussilmale suusa määrimine on põhimõtteliselt samasugune, kuid selleks, et määre paremini vastu peaks pannakse vahel sinna sisse kõvendit.  Plussilmaga on lumi pehmem ehk see kulutab ka määret vähem, mistõttu plussilma määrded ongi pehmemad.

Millise ilmaga milline määre paremini toimib – eks see on juba ametisaladus ja kogemuste küsimus.

Liigutused-operatsioonid pole väga keerulised, kuid mis teeb määrimise keeruliseks – teadmine mida millal suusa alla panna.  Selleks ongi määrdetiimid tippsuusatajatel kõrges hinnas.

Suuskade määrimisel tekib päris palju kõiksugu sodi

6. Kuidas määritakse klassikasuuska?

Libisemismäärde panek on klassika- ja uisusuusal täpselt sama.

Pidamismäärde jaoks tuleb esmalt määratleda täpne pidamismäärde ala, mis läheb tõukamisel vastu lund. Tegelikult määratakse ära kaks ala – tahke ilma ala ehk ilmastik on miinus poolel ja plussilma ala ehk kliistriala.

Esimene operatsioon on lihtne – et pidamismääre paremini all püsiks, karestame pidamisala eelnevalt ära.  Mina kasutan tavaliselt 100mm liivapaberit.  Teisisõnu – karestamise käigus rikutakse suusapõhi põhimõtteliselt ära.  Peale karestamist sellise suusaga uisku enam sõita ei saa, põhi on libisemiseks liiga kare. 

Combisuusa puhul, mida kasutatakse nii uisu kui klassika sõitmiseks, seda operatsiooni loomulikult teha ei saa.

Seejärel paneme suusale alla krundi.  Krunt pannakse alati alla soojalt. Kui harrastaja tahab seda ise teha, siis läheb tal selleks tegevuseks vaja järgimist triikrauda.  Kui oled ühe triikrauaga pidamismääret juba pannud, siis libisemismäärde jaoks ei ole tark seda enam kasutada.

Seejärel hõõrutakse pidamismääre sünteetilise korgiga laiali.

Kui sul on aega, siis oleks hea krundile panna nn. vahekiht.  Mida see annab? Pidamismääre kestab kauem. Samas – eks see operatsioon võtab jällegi aega. Seda kihti võiks panna kaks korda.

See on pidamise eeltöö, misjärel tulebki panna konkreetse ilma jaoks pidamisemääre. 

Ehk lõppkokkuvõttes – klassikasuusa pidamismäärde panek võtab vähemalt kaks korda kauem uisusuusa määrimisest.  Klassikasuusa hooldus on keerulisem.

7. Klassikasuusa määrimine erinevate ilmaolude korral

Krundi ja vahekihi panek temperatuurist väga ei sõltu, kuigi – plussilma ja külmakraadide puhul tuleb ka nende kihtide puhul kasutada erinevaid määrdeid.  Vahekihi jaoks võetakse tavaliselt natuke soojem määre, näiteks mina kasutan -1 kuni -7 ilma määret.

Kui sa ei tea, millisel päeval (millise ilmaga) sa sõitma lähed, võid lasta panna krundi ja vahekihi suusale alla ning pidamismäärde lisada ise või kaupluses – siis kui tead, millise ilmaga sõitma lähed. Ettemäärimine on suure riskiga.

Pidamismääre peab vastu päris pikalt, tõenäoliselt kauem kui libisemismääre, kuid – klassika pidamisemääre on ilma suhtes kapriisne. Näiteks kui ma määrin oma suusad -5 kraadi jaoks ja homme on -2 kraadi, siis tänane määre homme enam ei tööta. Seega – temperatuuri muutumisel tuleb kogu töö uuesti teha – suusk puhtaks ja määre uuesti peale.

Libisemismääretega on lihtsam, seal on temperatuurivahemikud suuremad.

Mida külmemaks läheb ilm, seda lihtsam on pidamist määrida, kuid seda keerulisemaks muutub libisemine. Kõige ideaalsemad olud on -5 kuni -8 kraadi.

8. Suuskade hooldus hooaja lõpus

Asi, mis tihti ära unustatakse on see, mida teha siis, kui hooaeg läbi saab.  Hooaja lõpus tuleks suuski kindlasti määrida – määre jäetakse suusale suveks alla. See on väike liigutus aga ülioluline selleks, et suusk elaks suve üle.

Nii uisusuusad kui klassikasuusa libisemisala peaks oleks määritud. See on vajalik selleks, et suusk ei koguks tolmu.  Määre hoiab põhja ja pikendab suusa eluiga.

Kui hoida suusapõhi suvel kuivana, võtab talvel esimene määrimine 3-4 korda rohkem tööd, et saada suusk sama hästi libisema. 

Ainuke erand on klassikasuusa pidamisala, mille võib jätta täiesti kuivaks – mida karedam ta on, seda paremini hoiab pidamismääret kinni.

Kui tahad oma suusaoskust aga võistlustel proovile panna, siis kõik Eesti suusavõistlused leiad Marathon100 kalendrist siit.