10. september aastal 2017 – minu esimene maraton ajaga 3:22:28. Ega ma seda isegi täna väga ei usuks, kui finišiprotokoll vastupidist ei tõestaks. Võib-olla oma võimekust mingil viisil see 42,195 kilomeetrit ära joosta küll, aga et sellise ajaga, pigem mitte. Nagu aru saite võib sellest järeldada, et nii heas vormis kui ma olin eelmisel aastal samal ajal ma täna enam ei ole. Sellest on mul endal muidugi väga kahju.

Sellise treeningkava pealt, mille Kaupo Tiislär oli mulle poole aasta kestel koostanud, oli maratoni ära jooksmine aasta tagasi lihtne. Kohe finišis oli minu esimene emotsioon, et kas tõesti jäi olemata kõik see raskus ja valu, millega mind ikka aeg-ajalt hirmutati. Jah, ei tulnud seda, mida ma kartsin. Õnneks. Ja las jääda see järgmiste maratonide järgselt mõistmiseks kas oli tegemist algaja õnne, õige jalaga voodist välja astumise, lihtsalt hea päeva või ikkagi puhtalt läbi raske higi ja pisarate valamise tulnud suurepärase ettevalmistusega. Muidugi ma loodan maratone enda arvele tulevikus juurde kirjutada, lihtsalt aasta jooksul peale esimest ei ole see reaalsuseks saanud. Aga ma jõuan veel.

Peale maratoni jooksin ma eelmisel aastal veel kahel võistlusel, millest üks Pärnu rannajooks (10 km) ja teine Paide-Türi rahvajooks (13,6 km). Tegelikult läks mul ka neil hästi, kuigi hooaja lõpp tähendas, et mingeid isiklikke rekordeid sealt enam ei tulnud ja üsna raske oli. Jahedamate õhtute saabumisega novembris läks aga kuidagi nii, et jahtus ka minu tahe jooksma minna. Treeningkava enam ees ei olnud ja ühes sellega on uskumatult lihtne leida põhjusi mitte minna. Kui eesmärgi nimel sai eelnevalt alati leitud võimalus iga viimnegi kavajärgne trenn ära teha, siis nüüd olid perekondlikud kohustused muutunud vabanduseks miks ei saa. Kindlasti võib veel spekuleerida selle üle, et eesmärgi täitmisega kadus ka motivatsioon ning et meeldigu jooksmine sulle kui väga, siis lõpmatult üksi seda tehes ja üksi seda kõigi oma lähedaste keskel armastades kaob ka endal see entusiasm ning tegevus iseenesest muutub üksluiseks ja igavaks. Samas, inimene leiab vabanduse kõigele, võib-olla tuleks ikkagi kohe ja ausalt tunnistada, et olin lihtsalt laisk. Küllap sedagi.

Päris niisama ma siiski diivanil ei vedelenud. Kuna minu korvpalli taust on üsna korralik, siis juhuse ja võimaluse läbi sattusin vastavasse trenni Haapsallu. Kes ikka laseks käest võimalust treenida Eesti oma tipptreeneri käe all, nimelt oli meie juhendajaks endine Eesti naiste koondise peatreener Jaanus Levkoi. Karm aga õiglane, ühel hetkel range aga teisel kiidab, on su parim sõber ja viskab nalja. Ma olen tänulik, et ta meid välja kannatas ning ilmselt ta teab, et mis ei tapa teeb meid tugevamaks ning ainult õppides ja korrates saab vajaliku selgeks.

Minu jooksutuhin on alati taastunud esimeste soojade ilmadega kevadel. Nii ka käesoleval aastal. Kuigi nimetasin ennast vahepeal pigem pühapäevajooksjaks, sest just nädalavahetustel kippus seda aega ja jaksu rohkem olema, siis tänaseks seoses töö ja elukoha vahetusega olen taas suutnud treeningud regulaarseks muuta. Pealinna kolimine lubas ühineda juba tuttava FB Jooksmise treeninggrupiga ning sellega on teisipäeva ja neljapäeva õhtud trenni mõttes kindlustatud. Koos on ikka kordades lihtsam ja lõbusam.

Ühelgi võistlusel ma sel aastal osalenud ei ole, ja mulle tundub, et nii see ka jääb. Natuke on küll kiusatus osaleda Tallinna maratoni poolmaratoni distantsil, aga seda pigem EV100 tähistamise melu ja rahvusliku sini-must-valge jooksusõprade ühtsustunde pärast. Võidakse ju rääkida, et sporti tuleb teha muuhulgas terve keha ja vaimu säilitamise tõttu, aga minul isiklikult on väga raske minna pärast kõiki eelmisel aastal joostud tulemusi distantsi lihtsalt ära jooksma. Ka iseendaga saab võistelda ja ka iseendale ei taha kuidagi alla jääda. Aga näis, aega otsustamiseks veel natuke on.

Nii nagu igale tõusule järgneb langus, järgneb ka igale langusele tõus ning mina olen oma jooksukire ja võimaluste osas igaljuhul lootusrikas. Elus on ka väga palju muud ja alati ei saa kõike, mida soovid, tuleb teha kompromisse ja järeleandmisi, aga kõigel on oma põhjus ning kõigeks on oma aeg.

Lõpetuseks soovin ma palju jaksu ja eelkõige usku iseendasse kõigile neile, kes Tallinna maratonil jooksevad sel aastal oma esimest maratoni, püüdke nautida iga sammu ja hetke, sest neid hiljem enam tagasi ei saa. Eriti hoian pöidlaid teile Eneli ja Jüri, kes te sel aastal läbi projekti „Eesmärgiks Tallinna maraton“ FB Jooksmise klubisse sattusite, ehkki tegelikult pole kahtlustki, et teil läheb suurepäraselt.

Rõõmsate kohtumiseni jooksuradadel.

Katrin Lehtpuu