Antud kergejõustikuvõistlus kuulub Gatchina run 2018 jooksusarja hulka ning peetakse seda iga-aastaselt 12.juunil ehk Venemaa iseseisvuspäeval.

Lühidalt ajaloost. Nõukogude aja lõpus ehk 1990. aastal 12. juunil võeti Vene NFSV Rahvasaadikute Kongressi I istungil vastu „Deklaratsioon Vene NFSV riiklikust suveräänsusest“, mille kohaselt kehtestati Vene NFSV seaduste ja Põhiseaduse ülimust Nõukogude Liidu Põhiseaduse, seaduste ja teiste dokumentide suhtes. Samuti oli kehtestatud uus nimi ehk Venemaa Föderatsioon. Täpselt aasta hiljem 1991. aastal toimusid Venemaal esimesed presidendi valimised. 12. juunit peetakse Venemaal esimeseks lähtepäevaks enda iseseisva riigi loomiseks. Aastast 1992 kannab eelnimetatud tähtpäev ametlikult Venemaa iseseisvuspäeva või lihtsalt Venemaa päeva nime ning on riigipüha ehk siis puhkepäev kõigile.

Ma kaalusin, kas minna Narva Energiajooksule poolikut jooksma, või minna Gattšina 15km jooksu nautima. Esimesel jooksuüritusel olen ma juba paar korda osalenud, kuid viimasel kordagi. Seda enam, et ülaltoodud distantsil pole ma samuti varem võistelnud. Lõpuks otsustasingi „Ajaloo alleede“ jooksu kasuks. Miks mitte minna Venemaale ilusat reisi nautima?

11.juunil 2018 kell 08:40 istusin kodulinnas Tartus 626 Narva-Pihkva-Narva bussile. Hinnaks Koidulasse 6 eurot. Kell 10:05 olin päral. Väljudes bussist palus mind üks naisterahvas aidata tal üle kahe piiri minna, sest ta on siin esimest korda. Nõustusin. Mõni minut hiljem tuli meile maanteel vastu üks teine naisterahvas, kes rääkis inglise keelt. Selgus, et Saksamaa kodanik Gelda suundub Venemaale esimest korda ning samuti vajab omale kohalikku giidi. Koidulasse sõitis proua rendiautoga. Me suundusime kõik koos Eesti auto piiripunkti „Koidula“.

Passikontroll läbitud. Suundume Puisa ehk Patškovka jõe silla suunas. Silla ääres jätab meiega hüvasti triibuline must-valge Eesti piiripost.

Sild läbitud ning meid tervitab Venemaa puna-roheline triibuline piiritulp. Ees on Venemaa auto piiripunkt „Kunitšina Gora“. Kabiini aken avaneb: „Tere, David! Kuidas käsi käib?“ Mind tervitab hea tuttav lipnikust piirivalvur. Vastan: „Tere semu! Kuule, ma korraldan täna ekskursiooni Eesti ja Saksamaa kodanikele“. Mulle vastatakse: „Aga kus su ratas on? Vahepeal käisid Joonasega Venemaal rattaga sõitmas, matkamas ja ujumas“. Vastan, et ajad on muutunud. Piirivalvur tõdes, et Saksamaa kodanikke iga päev siin vaikses kohas ei kohta.

Meilt korjati passid ära ning mõne minuti pärast avanes aken ning passid tagastati soovides meile ilusat päeva. Teisest kabiinist tuli tolliametnik välja ning uuris, kas meil suitsu- ja tubakatooteid on? Tundes mind ära löödi kohe käega ja mindi tagasi. Meie lõbus sõbralik seltskond suundus piiripunkti terminali, et valuutat vahetada. See ka tehtud ning suundusime Petseri suunas.

Kohe pärast viimast tõkkepuud ootas üks proua ehk Geldale tuldi Venemaal järgi. Mind tänati ja me suundusime juba kahekesi Petseri linna. Ca 2km pärast olime Võidu väljakul ehk südalinnas. Proua jättis minuga hüvasti ning suundus kloostrisse. Mina suundusin aga poodi, et makseterminali kaudu omale raha Beeline numbrile laadida. Tehtud. Edasi bussijaama, kus ootas Pihkva buss.

Võistluse expo

Bussipilet Petserist Pihkva maksis 120 RUR ehk 1.70 EUR. Tunni pärast olin kohal. Läksin raudteejaamast 300m kaugusel asuvasse hostelisse. Viimase nimeks „Drevnij Pskov“ (ehk „Iidne Pihkva“). Öö maksis 500 rubla ehk 7.15 eurot. Toas peale minu oli vaid üks mees. Jätsin seljakotti tuppa ja lippasin linna tšillima. Igal pool sain proovida erinevaid roogasid. Tõepoolest, kuivõrd multikultuurne on siiski Venemaa. Maiustada sai nii, et tapab. Õhtul suundusin bussijaama, et pilet osta. Pihkvast Gattšinasse ei sõida ei rong ei buss. Seega, pidin leppima sellega, et maksin pileti eest täistariifi alusel ehk Pihkva-Peterburi hinda ehk 650 rutsi, mis teeb 9.25 euri.

12.juunil ärkasin kell 3:30 hommikul. Pesin ennast, jõin ja suundusin oma seljakotiga bussijaama. Linnas varahommikul väljas vaid uinuvad laternad. Igal pool vaikus ning väljas lehvimas ilusad valgesinipunased lipud koidu saatel. Bussijaama ootesaalis unine publik. 4:55 saabus buss Homielist Valgevenest, mis korjaski mind peale. Bussijuhil palusin mind enne ringteed, kus tee hargneb, maha lasta. Sealt Gattšinasse on vaid kilomeeter. Kell pool üheksa lasti mind bussi pealt maha. Kõndisin jala mööda maanteed natukene edasi. Seejärel tuli mingi alevik, kus kohalikud memmed bussipeatuses väljas. Mind juhatati edasi ehk kõndisin natukene veel ja üle tee asuvast bussipeatusest saingi Gattšina bussile. Pilet maksis vaid 28 rutsi ehk 40 eurosenti. Jõudes raudteejaama „Gatchina Varchavskaya railway station“ hakkasin jala minema IV keskkooli suunas, millest just sõitsime mööda. Väravate ees seisid Joel Tints ja Hillar Karik Vändrast.

Ajaloo alleedel startivate jooksjate nimed suurel plakatil

Suundusin kooli, kus fuajees tervitavad mind Venemaa lipp ja vapp. Stardimaterjale sai kohapeal. Kuna eelregistreerimine lõppes nädal enne stardipäeva, siis ei jõudnud ma neti teel ennast antud jooksule kirja panna. Yury Vinogradov tuli mulle vastu ning minule oli ettenähtud erandkorras VIP stardinumber. Maksin osavõtumaksu 1000 rubla ehk 14.20 eurot ära ja sain numbri. Kohal erinevad kohalikud sõbrad, jooksude korraldajad, sporditurismi vahendajad, kohtunikud ja vabatahtlikud. Tuli välja, et 2.septembril Peipsi ääres asuvas Gdovi linnas toimub I Gdovi poolmaraton. Rada kulgeb osaliselt mööda Peipsi järve rannikut. Vaata, aga vaata. Meeldiv.

Tegin sooja ja suundusin kooli taga asuvasse „Prioratski parki“. Tuleb tõdeda, et olen varemgi sealsamas pargis Gattšina „Pikka alleede“ 63,3km ultramaratonil jooksnud. Väga müstilise energiaga koht. Ühtlasi paikneb seal Musta järve ääres Gattšina tähtsaim vaatamisväärsus ehk ainus Venemaal erinevate ehitusmetoodikate järgi ja materjalidest ehitatud ning järgi jäänud pisike, kuid kaunis ehitis ehk Prioratski loss. Seetõttu kannabki antud jooksuvõistlus „Ajaloode alleede“ nime. Viimase raames kaks põhidistantsi: 5km ja 15km. Samuti toimusid ka lastejooksud, millede raames pisikesed liigutasid oma koibi, et ilusat medalit kaela saada 100m, 200m ja 1,5km distantsidel. Õige kah. Jah tervislikule eluviisile!

Prioratski loss

Kell 11:30 anti start 5km distantsil ning südapäeval kõlas 15km stardipauk. Kokku pidi jooksma kolm viie kilomeetrilist ringi pargis. Terve päev olin söömata, kuna isu puudus. Samas, joosta oli väga kerge. Minekut oli. Kohe alguses märkasin Tatiana Sviridovat (võistleb ka sagedasti Eestis).

Igal ringil oli kaks joogipunkti ehk esimene stardi/finišialas ning teine täpselt ringi keskel. Joogipunktides pakuti vett, energiajooki, rosinaid ja suhkrukuubikuid. Kolmanda ringi alguses. tulin Sviridova varjust välja. Sviridova, nähes mind mööda jooksmas, väga imestas. Finišini jäänud vaid 3km. Vaatasin korra selja taha. Nähes Tatiana vihast nägu sain aru, et kohe-kohe läheb asi rebimiseks. Nii juhtuski. Kolm korda proovis Sviridova must mööduda, kuid mina mööndusi teha ei soovinud. Vastupidi, lisasin hoogu juurde.

2km finišini pani must mööda üks naksis preili. Hoidsin kogu aeg teda silmapiiril, kuid viimasel kilomeetril oli tema jõud must üle ja ma siiski ei jõudnud talle järgi. Finišeerusin ajaga 01:20:07, mis andis mulle 167. koha meeste arvestuses. Kokku lõpetas 15km 270 meest ja 105 naist ehk 375 jooksusõpra. I koha pälvis maratoniklubi „Tüüpiline maratoonlane“ esindaja Mikhail Borodin Peterburimaalt ajaga 00:52:28. Naistest oli kiireim jooksuklubi „Piraaja“ Maria Malysheva Peterburist ajaga 01:00:18. Hea jooksuklubi nimi õrnema soo esindaja puhul. 5km distantsil kiireim oli „Leegioni“ spordiklubi esindaja Mikhail Kulakov Peterburist ajaga 00:17:02. Naistest kiireim Anna Panteleyeva Alumisest Novgorodist ajaga 00:20:04.

Huvitav oli siinkohal ka see, et 5km distantsil vanuseklassis „M70“ võistelnud Hillar Karik Vändrast pälvis ajaga 00:30:55 II koha, kuid autasustamisele ta siiski ei ilmunud. Tema sõber Joel Tints võistles samuti 5km distantsil, kuid vanuseklassis „M50“ ning pälvis oma vanuseklassis VI koha ajaga 00:33:57.

Pärast finišeerimist torkas mulle silma üks stend, mille taustal tegid lõpetajad rõõmsaid pilte. Tuli välja, et korraldajad lasid tellida „Ajaloo alleede“ logoga stendi, millel olid antud jooksule registreeritud võitlejate nimed. Hea idee ka Eesti jooksude korraldajatele!

Riikidest olid antud kergejõustikuvõistluse raames esindatud Venemaa, Eesti, Leedu ja Poola.

Finišis autasustati lõpetajaid medali ja kilekotiga. Viimases õun, banaan ja joogivesi.

Medal külmkapimagnetiga

Spordilinnakus tutvusin ma kohaliku fotograafiga. Mikka Hallakas on Gattšina kohalik fotograaf. Viimase sõnul tunneb ta mind nägupidi juba ammu. Vahva! Vahetasime kontakte. Häid sõpru on ju vaja.

Rõõmustavaks selle loo juures on ka see, et Venemaal kogub noorte seas hoogu tervislik eluviis ja taimetoitlustus. Igatpidi pooldan! Isegi antud Venemaa mastaabis pisikesel jooksuvõistlusel oli paar inimest, kelle seljal oli kirjas: „Ma olen vegan, sest see on õiglane“. Isegi olen paar aastat tagasi loobunud nii lihast, kui ka kalast lõplikult ning olen õnnelikum kui kunagi varem.

Finišis lasin 100 rubla eest medali tagaküljele graveerida sõnumi oma kallimale: „Агнешка!!! Дорогая, я бежал думая только о ТЕБЕ…“

Pärast võistlust jäin mõneks ajaks Gattšinasse jalutama. Kuna dušši võimalust polnud ning linnasaun oli suletud, pidin ma leppima pidžaama kandmisega. Viimane nägi välja koos medaliga väga omapäraselt. Linnas igal pool inimesed oma peredega puhkamas. Mõni linnakodanik nähes tänaval mu kaelal medalit rippumas tuli kätt suruma ja õnnitlema.

Kell 18:09 korjas mind РЖД Russian Railways firma elektrirong Varssavi Gattšinast peale. Viimasega suundusin otse Lugasse. Seal tegin ühe ümberistumise ja suundusin järgmise elektrirongiga tagasi Pihkvasse. Kokku maksis kaks pileti 605 RUR ehk 8.60 EUR. Sõidu ajal sain ma tuttavaks erinevate inimestega. Eriti pani mind imestama üks vanem proua, kellega sai vagunis juttu puhuda alates lilledest ning lõpetades raketiteadusega. Reisi lõpus väsisin ära ja jäingi elektrirongis magama.

Elektrirongis

Avades silmad sain aru, et meie veerem sõidab aina kiiremini ja kiiremini mööda Venemaa avarusi pekstes ratastega raudteed. Akna taga tervitasid meid tihked metsad. Päike vaikselt loojus ning järvedes suplesid kõrkjate tantsu saatel pardipojad. See kõik meenutas mulle aegu, kui ma vahepeal elasin oma vanavanemate juures Moskva lähistel. Õhtul jõudsin tagasi Pihkva. Sõin raudteejaama lähistel kõhu täis ja suundusin oma hostelli. Öösel norskasin kui purjus siga keset lauda nii, et nari värises. Õnneks olin ma toas üksinda. Hommikul ärkasin üles ning suundusin linna sööma. Väljas paistis päike ja linn elas oma tavalist elu. Inimesed kiirustasid, kes kuhu. Üldjuhul on Pihkva elurõõmus linn.

Teiste keelte seas kuulab Venemaal aeg-ajalt ka eesti keelt. Nii turiste Eestist kui ka kohalikke eesti keelt kõnelejaid kohtab Venemaal aina rohkem. Eesti registrinumbrimärkidega sõidukeid näeb Venemaa teedel väga sageli. Siinkohal oleks ka paslik nentida, et Eestis elavad venekeelsed eestimaalased ja Venemaal elavad inimesed – on absoluutselt kaks erinevat gruppi. Loogiline ju.

Kell 13:00 tuli mulle järgi buss 626 Narva-Pihkva-Narva ning ma suundusin Tartu ehk koju. Pileti hinnaks vaid 570 rutsi ehk 8 euri.

Meie lugejaskonnale soovin ma ilusat suve algust ning meeleolukat elu!

Reisige igal pool, kuhu viib teid teie hing ja süda. Eriti sinna, kus on nii külalislahked ja avatud  hingega inimesed.

Parimate suviste soovide ja austamisega,

David Arutyunyan Tartust.