Kui ma eelmise aasta detsembris ennast Lapimaal toimuvale Pyhä Tunturimaratonile kirja panin, ega ma siis veel teadnud, millise avantüüriga tegemist on.  Ent maastikujooksud on praegu popid ning kus siis ikka mõnusat maastikumaratoni proovida, kui mitte Soomes, kus mustikametsades rohkem jooksjad kui marjakorjajaid kohtab. 

Pealegi olin võistluse kodulehel vaadanud fotograafide tehtud imeilusaid pilte tundras jooksvatest maratoonaritest ning tahtsin endalegi mõnda sellist.

Plaan oli täpselt sama nagu tänavuseks Tartu maratoniks valmistudes – teha ainult neid trenne, mida tahan teha ning vältida selliseid asju, mida peaks tegema, kuid mis tunduvad tüütuna.  Mülgastesse müttama ei läinud, poris ei jooksnud ning kuna mäkkejooksud olid minu treeningplaanis viimati aastal 2009, siis loobusin ka nendest.  Kes siis trennis ennast väsitama hakkab!

Küll võtsin osa kolmest suvisest maastikumaratonist – Tartu, Rõuge ja Mispo omast, mis andsid selge pildi sellest, millised puud metsas kasvavad.

Lolli peaga vaatasin kaks nädalat enne Pyhä Tunturimaratoni selle rajaprofiili. Ossaa! 1100 tõusumeetrit! Rõuges oli tõusu 300 meetri jagu ning seegi tundus distantsi teises pooles tüütuks muutuvat.

Hirmuga lugesin läbi ka võistlusjuhendi.  Selgus, et pean rajale kaasa võtma seljakoti ning selle täis toppima kõiksugu kohustuslikku ja soovituslikku varustust, alustades kilejopest ja lõpetades vile ja elastiksidemega.  Joogipunkte oli 43+ kilomeetri peale sätitud kolm, mistõttu ka oma söögi-joogi pidi kaasa võtma. 

Tontlik kuusk

Rangelt soovituslik oli ka sääsetõrjevahend kaasa võtta.

Olin varem Lapimaa sääskedest õudusjutte kuulnud.  Et need olla porikärbse suurused ja nendest lahtisaamiseks tuleb kolme tee ristumiskohta täiskuuööl kümme eurot jätta.  Eelistasin siiski supermarketi alkeemiat ja lootsin verdimevaid elukaid Soomes vältida.

Kui ma tavaliselt ei saa magada viimasel ööl enne maratoni, siis nüüd ründas unetus mind juba kaks ööd varem.  Kas ma ikka jõuan lennuki peale? Kas oleks pidanud kindad ka kaasa pakkima? Nokamüts või nokats? Kas ma lähen nendesamade tossudega, millega jooksen? Mobiil oli pandud helisema kell 4.15, kuid vahtisin lahtiste silmadega magamistoa lage juba tükk aega varem.

Reede hommikul Pyhäle jõudes selgus, et kõik sujus vaatamata ootustele ilusti ning olingi ilma ühegi probleemita jõudnud imekenale Lapimaale.

Pyhä asub Helsinkist umbes 1000 km kaugusel ning polaarjoonest ca 50 km põhja pool.  Tegemist on suusakeskusega, mida ümbritseb Pyhä-Luosto rahvuspark. 

Sealne loodus on ahhetama panev – kanarbikust punased männimetsad helehallide samblikulaikudega, taamal väiksemad ja suuremad künkad.  Lapimaa maastik on sama krimpsutõmmanud nagu vanainimese kondine keha, kuid kortsud on mitmesajameetrised.  Pyhä Tunturimaraton viis meid päris mitme sellise nõlva tippu, kõige kõrgemaks ca 500 meetrine Kultakero. 

Ilmselt pole korraldajatel soovi võistlust väga populaarseks ajada, kuna maratoniraja kirjeldus väidab muuseas: „Huttulomast algab piinarikas tõus Peurakero, Laakakero ja Noitatunturi nõlvadele.“ Olgu lisatud, et piinarikka tõusuga võistlusest võttis tänavu osa 650 maastikuhullu, kavas oli muidugi erinevaid distantse, lühimaks 10 km.

Laupäeva hommikul kell 9 seadsin end igatahes stardijoonele, jalas pool tundi varem ostetud maastikutossud, seljakotis poolteist liitrit vett, dressipluus, elastikside, vile, külmakeep, mobiiltelefon, viis energiageeli ja energiabatoon.  Eelmisel hommikul oli sooja vaevu 9 kraadi, võistlushommik tervitas meid mõnevõrra soojema ning päikesepaistelise ilmaga.

Sellest, mis ees ootab, sai aimu juba 150 meetrit peale starti, mil rada tegi järsu pöörde vasakule ja võttis suuna mäkke.  Kõikseemees hakkas seepeale kõndima, rohkearvuline ja muidu nii vaikne Soome publik irooniliselt kannustamas: „Pea vastu, natuke veel! Jõuad-jõuad!“

Esimene tõus algas võistluse esimesel minutil

Õnneks sai tõus peatselt läbi ning hakkasime mööda treppe allamäge minema.  Trepid muutusid peatselt laudteeks, kus sai lausa joosta! Mõnus! Tuul tuhises juustes ning tunne oli nagu esimesel kilomeetril ikka! Nautisid ilusaid loodusvaateid, õhkasid kadedusest ja möödusid samal ajal vähemalt kolmest soomlasest. 

Peatselt pöörasime laudteelt pehmele metsateele, seejärel järgnes veel pehmem rabamaastik, kus jalg sentimeetri võrra mutta vajus.  Tasapisi muutus ka jooksurada kivisemaks, kuid tunne oli hea ning kõik hirmud olid naiivselt kadunud. 

Sissejuhatuseks treppe ja laudteed

Ühel hetkel tegi rada küll väikese kahesajameetrise jonksu ülespoole, kuid kuna tegemist oli alles viienda kilomeetri ning varahommikuga, ei jõudnud raja profiili muutus päris klaarilt kohale. 

Aeg-ajalt oli tee peale kukkunud mõni puu, vahel sai sellest üle hüpatud (Kaur Kivistik! Whoop-whoop!), vahel pidi puust lihtsalt ringiga mööda jooksma.  Vahel jooksid mööda meetri kõrgustest sipelgapesadest, siis jälle hüplesid kivilt kivile nagu väike laps. 

Mõnest puust sai üle, mõnest pidi ringiga mööda minema

Kuuendal kilomeetril jooksis krapsaka sammuga mööda üks naismaratoonar.  Mõtlesin hetke ja võtsin sappa.  Naisele oli selleks ajaks tekkinud juba kolmest-neljast jooksjast koosnev saba, kõik mehed loomulikult.  Iga kord, kui ta kellestki möödus, haakis see endki tempogruppi.

Peatselt mõistsin, et minu samm ikka sedavõrd krapsakas pole ning surudes meheliku ego alla, lasin tempo alla.

Hetk hiljem astusin jooksurajalt korraks kõrvale, pinnas oli pehme ning kergelt jalga väänates mõistsin, et ega see päris jalutuskäik lilleaias ikka ei ole.

Kilomeeter hiljem komistasin madala maratoonari sammuga kivi otsa, lükkasin käed laiali ja suutsin napilt maakontakti vältida.

Maakontakt oleks tegelikult tähendanud kontakti ühe või mitme kiviga, mis oleks teinud minu kehasse tõenäoliselt paar üleliigset ja tarbetut auku.  Lapimaa kivid pole nimelt sellised munakivilaadsed ja ümmargused nagu Eestis, vaid teravad nagu Kivirähk.  Erinevalt kiviparketist pole seda kivilasu ka väga korrapäraselt paigutatud, kord turritas kivi ühtepidi, siis jälle teistpidi. 

Raja esimeses pooles olid kivid väiksemad ja künkad madalamad

Tasapisi võtsin omaks taktika – mäkke kõnnin, mäest alla ja laugel maal jooksen.  Vahemikus 17-21 km oli rada kahjuks ainult langeva profiiliga, mistõttu olin sunnitud kõik need kilomeetrid jooksma.  Poolmaratoni vaheajapunkti jõudsin ajaga 2 tundi ja 47 minutit.

Väike banaaniamps ja paar tükki šokolaadi (loomulikult laktoosivaba!) põske ning edasi!

22 kilomeetril hakkas kahe kilomeetri pikkune tõus, mis koosnes suurtest ja teravatest ning veel suurematest ja veel teravamatest kividest.  Jooksmine oli võimatu, kuigi mul olid jalas enne starti ostetud uued tossud.  Kõndisin mina ja kõndisid ka teised.  Alguses oli kõndimine väga mõnus, kuid pikapeale muutusid kivid tüütuks ja oleks tahtnud juba joosta. Aga ei osanud kivide vahel ja peal kuidagi joosta.

Üle kivide mäkke

Mäe tippu jõudes kadus õnneks suurem osa kividest ning sai taas joosta.  Järgmised ca 10 km olid enam-vähem joostavad, kuigi põlv hakkas tasapisi valu tegema.  Jätkuvalt oli alles  illusioon, et äkki ma jõuan finišisse kuuest tunnist kiiremini.

Illusioon purunes 33 kilomeetril, mil hakkas järjekordne kivilasu ja tõus.  Järgmise 2 kilomeetri jooksul tõusime paarisaja meetri võrra kõrgemale, loomulikult kõndides.  Aega läks nende kahe kilomeetri peale kokku 23 minutit, kuid preemiaks olid nõiduslikud vaated tundramaastikule, kivilasudele ja Lapimaa järvedele. 

Viimane teeninduspunkt oli 36 kilomeetril, misjärel kadusid kivid ja joosta sai lausa kruusateel.   Joostes püüdsin kinni mõnedki mägihundid ja naeratasin endamisi – saite!

Ent liiga vara naersin - sadomaso rajameistril oli veel üllatusi varuks.  Kaks tükki. 

Kui joostud sai 41,3 kilomeetrit algas võistluse kõige raskem tõus.  Pidime ronima üles ca 150 meetrisest kivisest nõlvast.  Alguses proovisin kive kiires kõnnitempos võtta, kuid mõne minuti jooksul olin hingetu ja lihtsalt seisin kummargil jalgadele toetudes. 

Tõusu eesmärgiks oli jõuda Pyhä mäesuusanõlvade tippu, sinna kuhu tavaliselt suusaliftidega minnakse.

Sellest kivisest nõlvast tulime eelviimasel kilomeetril üles.

Kui olin jõudnud mäe tippu, järgnes teine üllatus – pidin neistsamadest mäesuusanõlvadest joostes alla tormama.  Erinevalt talvisest spordialast oli meie rada maha märgitud sirgena, s.t., ei saanud serpentiinitades tiirutada, vaid pidi niigi pehmetel jalgadel otse mäest alla jooksma. 

Selle ajaga, mil jooksin 200 meetri võrra madalamale möödus minust kolm jooksjat.  Ütle veel, et allamäge jooksmine on kerge! 43. kilomeetril ei ole midagi enam väga kerge.

Ja lõpuks mäesuusanõlvast alla . . .

Ent iga asi lõpeb kunagi ning esimene tutvus natuke mägisema maastikumaratoniga lõppes ajaga 6.12.52.  Keskmiseks kilomeetritempoks kujunes ligi üheksa minutit.  Mäkketõusukilomeetrile kulus 14 minutit . . .

Kogu selle kannatuse lõpuks saad kaela imetillukese nahkpaela otsa seotud medali.  Eks selline asi on maastikujooksuvärk – liigse sädeluse vältimine ja looduslähedus.

Korraldajate finišijärgses toidupunktis ei puudu loomulikult taimetoit ega alkoholivaba õlu.  Rumala peaga küsin salvrätte, kuid maastikujooksukamp oma ökosuhtumisega väldib ju selliseid asju.  Tõmbasin käeseljaga üle näo ja läksin koju.

Kas ma prooviks veel mõnda mägisemat maastikumaratoni? Tõenäoliselt, kuid enne regamist vaataks võistlusfotosid natuke hoolikamalt. . .

Õnnelikult finishis. NB! Leia pildilt medal!